Wednesday, March 2, 2011

50. Thomas Mann: The Magic Mountain

"Der Zauberberg" ehk "Võlumägi" on saksa 20. sajandi suurkuju Thomas Manni sulest 1924. aastal ilmunud arenguromaan. Teos kuulub Manni loomingu teise faasi ja sisaldab seega pigem religioosseid-mütoloogilisi kui psühholoogilisi elemente (näiteks varem käsitletud Buddenbrooksiga võrreldes).

"Võlumägi" jälgib noore Hans Castorpi elu ravikuurortis Davosis, Šveitsis. Noormees reisib planeeritult kolmeks nädalaks mägedesse, et oma kohapeal resideeruvale haigele nõbule seltsi pakkuda ja "üleval" aset leidva eluga tutvuda. Lõpuks jääb ta aga seitsmeks aastaks.
Romaan on põimitud huvitavate tegelaskujudega, kes kõik protagonistile erinevat liiki mõju avaldavad ja lai temaatika ulatub poliitikast erootikani ja psühholoogiast ajalooni.

Mõned põhiteemad:
Haigus kui hinge õilistaja - Hans omab algselt arvamust, et inimene, kes on haige, peaks olema seetõttu tundliku hingega või tema hing tundlikuks muutunud ja avaldab nördimust rumalate inimeste üle söögilauas. Vanem sõber ja hilisem õpetajafiguur Lodovico Settembrini laidab noormehe seisukoha aga maha, vaieldes, et kurb on näha just tarku ja häid nimesi, keda haigus tabab - rumalat inimest kärbumas näha ei ole nii suur kaotus.
Siin tekib muidugi nii religiooni ja demokraatia aspektist kortsus kulm, Settembrini on humanist ja ei avalda oma arvamust tegelikult nii radikaalselt, aga mõte jääb siiski sarnaseks...

Erootika - Hans armub vanemasse venelannasse madame Chauchat'i (ärge laske end nimest petta) ja veedab naisega mingil hetkel ka ühise öö, mida küll vaid põgusalt kirjeldatakse. Huvitaval kombel meenutab Chauchat Hansule koolikaaslast, kelle vastu tal aastaid tagasi ebatervislikult kirglik huvi oli. Mõlemaga suhtleb Hans, laenates neilt harilikku pliiatsit.

Aeg - ajatemaatika on keskne, kuna mägedesse jõudes tundub Hansule aeg venivat veel ja veel, nõbu Joachim ja Settembrini selgitavad aga, et aeg on hoopiski pikem, kui on palju teha, ja muutub oluliselt lühemaks, kui oma päevi mittemillegagi sisustada. Aja subjektiivsest tunnetamisest ja unustamisest on juttu nii mõneski kohas.


Ja nii edasi ja nii edasi, Thomas Manni tohutult kompleksse, oskuslikult ja detailselt välja töödatud figuuride kogumiku areng muudkui roomab ja roomab, nendel tuhandel leheküljel (ja seda saksakeelses väljaandes).

Kas võiks siinkohal Buddenbrooksi kui eelistuslikku teost esile tuua, sest Mann just selle eest Nobeli preemia pälvis, oleks võibolla liiast öelda, aga minu jaoks venis "Võlumägi" igavikulistesse mõõtmetesse, kus ma lihtsalt enam edasi lugeda ei viitsinud. Sellised teosed ei ole öökapil hoidmiseks, vaid süvenemiseks ja studeerimiseks, ja olgugi, et Mannil on võime väga väga kunstipäraselt lauseid siduda ja keelega mängida (lugesin romaani saksa keeles), samuti väga oskuslikult äkitselt õudustäratavate momentidega üllatada, tundub, et tegu on pigem filosoofilis-poliitilis-antropoloogiliste esseede konvoluudi kui romaaniga.

"Võlumägi" on tituleeritud arenguromaaniks, kuid pärast lahkumist ärkab Hans justkui unenäost... jätkab ta, muutununa, samas kohas, kus oma elu sinnapaika jättis, planeeritult kolmeks nädalaks? Võimalik.
On mainitud, et Thomas Mann parodeerib klassikalist saksa arenguromaani, kuna Hans Castorp küll klassikalise iseseisvaks eluks harivate teemade buketiga kokku puutub, kuid hingeliselt üpris tühjalt mägedest lahkub.
Aga kas pilamiseks on tõesti vaja nii kõvasti pingutada?
Ilmselgelt on ainult Mann võimeline midagi sellist korda saatma.

Põnevaimad kohad ongi need, kus müstilis-müütilis-muinasjutulist maailma puudutatakse (Hans lumetormis vangis ja üldine looduse jõuline uimastav mõju, hirmutavana tunduvad haiged väljalõigatud kopsudega, surijad, keda tagant kiirustatakse jm.).
Intellektuaalselt paeluvad on kahtlemata ka kõik puudutatud teemad.
Samuti ei jää taustata ei pea- ega kõrvalfiguurid, neil on kõigil minevik, iseloom, pere ja lemmikjook.

Siiski, siiski, kogu selle palju juures jääb miskit puudu ja miskit tasakaalust välja.

Oli lõike, millest järgneva ootuses üle lendasin, samas silmadega püüdlikult detaile salvestades, oli aga rohkem lehekülgi, mis mõtteid mujale viisid.


Seega ei ole "Võlumägi" minu jaoks see Manni teos.
Kahju.

No comments:

Post a Comment