John Irving: The Fourth Hand

"Neljas käsi" on üks ameerika autor John Irvingu populaarsematest romaanidest. Raamat nägi valmiskujul ilmavalgust aastal 2001 ja on sellest ajast saati populaarsust kogunud.

Romaan algab ülinaljakate kirjeldustega peategelaste eludest: reporter Patrick Wallingford, kes kaotab Indias oma käe lõvi hammaste vahele, staarkäekirurg Nicky Zajac, kes haarab intitsiatiivi ja otsustab Wallingfordile uue käe leida ja edukalt külge opereerida, ja Doris Claussen, kelle suurim soov on Patrickule uus käsi kinkida - mitte enda oma, muidugi.

Millised jaburad inimesed meie planeeti sisustavad, kui koomilised nende väikesed kiiksud olla võivad ja kuidas pisikesed kokkusattumused ja kokkusobivused inimesed teineteisesse kiinduma panevad, pakub palju muigamis- ja mõtlemismaterjali, ning Irving põimib oma tegevusliinid väga kenasti paika ja laseb oma tegelastel lõpuks kokku põrgata.

Patrick saab uue käe ja temaga toimuvad muutused teevad temast uue inimese. Naistemees õpib armastama ja pühenduma, isaks olema ja intriigidest eemale hoidma, kuna kannab endaga tükikest teisest inimesest.
Sotsiopaadist arst ja temasse sügavalt armunud lapsehoidja leiavad ja sõna otseses mõttes täiustavad teineteist: lapsehoidja saavutab arstile muljet avaldamise eesmärgil ideaalkaalu, hirmpeenike Nicky Zajac - ja isa eeskujul ka tema hirmtilluke poeg - hakkab/hakkavad oma uue naise/kasuema seltskonnas lõpuks toitu nautima.

Kahjuks muutub raamat kusagil oma teise kolmandiku lõpus ja tundub, et kui Patrick oma uuest käest loobuma peab, läheb ka tükike heairvinglikku jutustust kaduma. Miskipärast otsustab mees, et see hea, mis temasse tulnud, on mitte ainult uue käe andja, vaid uue käe andja otsuseid teinu teene ja veedab tüki aega, et püüda selle iseka naise armastust - kes oma elusa mehe käe hea meelega ohverdaks, tolle surma tagajärjel aga avastab, kui väga toda armastas.

Samuti kaob teatud osa sügavusest. Raamat lubab lugejat nii Patricku, Nicky kui ka Dorise mõtetesse vaadata, kaugeneb aga lõpupoole oma tegelastest ja jääb küll Patricku vaatevinklisse, omandab aga teatud mõttes siiski kaameraperspektiivi.

Irvingu säde on omamoodi ja tema fantaasia lisab igapäevastesse juhtumitesse väikeste koomiliste detailide abil tohutu naljapotentsiaali. Seega uurin kindlasti ülejäänud loomingut. Aga "Neljas käsi" ei olnud see teos, mida veel ja veel loeks.