Wednesday, March 23, 2011

53. Halldor K Laxness: Independent People

Islandi kirjanik Halldor Laxnessi romaan 'Sjálfstætt fólk' ('Iseseisvad inimesed') on eksemplaarne teos Islandi sotsiaalse realismi ridadest ja üks põhjendus Nobeli kirjanduspreemiale 1955. aastal.
Teos ilmus Islandil esmalt ajavahemikus 1934-35 kahes osas ja on oma uuemaski kuues jagatud nelja ossa.

Laxness ise kinnitab laialdast arvamust, mis võrdleb tema 'karjaseromaani' Knut Hamsuni 'Maa õnnistusega' - kuigi lisab, et samale küsimusele leiab tema erineva vastuse.
Mõlemad teosed tegelevad küsimustega maaelust ja Laxness toob lugejani Islandi talumehe argipäeva. Romaan lõi omal ajal kõvasti laineid, kuna ei kirjelda vastupidiselt oma eelkäijatele taluelu kui idüllilist, rahumeelset äraolemist, vaid joonistab välja mitme põlvkonna olelusvõitluse, unistuste luhtumise ning kannatused ja konfliktid.

Ühiskonnakriitikat võib 'Sjálfstætt fólkist' leida piisaval määral - roman kirjeldab talunike elu enne ja pärast I. Maailmasõda ja sel ajal, kuidas toimub üleminek kommunismilt kapitalismile, kuidas talumehed mikrosüsteemina kolme klassi jaotuvad ja kuidas nii kõige vaesematel kui kõige jõukamatel tihtipeale vireleda tuleb.

Kümned ja kümned leheküljed lammaste tervislikust seisundist ei ole võib-olla tohutut pinget pakkuvad, küll aga on huvitav jälgida, kuidas sõda Islandi majandust toetab ja kuidas rikastunud talunikud hiljem taas võlgadesse uppuvad. Samuti on juttu Islandi kangelaseepostest ja vanemast ajaloost või pigem mütoloogiast. Kokkuvõttes annab romaan üpris ülevaatliku pildi neile, kes varem Islandist palju lugenud ei ole ja siiani vaid Eüjafjallajökulli ja Reükjaviki nimetada oskavad.

Võrdlust 'Tõe ja õiguse' ja 'Näkimadalatega' pakub peategelase, Sumarhusi Bjarturi eluaegne heitlus oma talu ja iseseisvuse eest, ebausk sealmail kummitavasse hädatoovasse Kolumkillisse, kelle olemasolu isepäine mees tunnistada ei taha, ja konfliktid kõigi lastega, tahavad nad siis oma isiklikku arvamust avaldada või lausa koduõuelt lahkuda.
Põlvkondade konflikt joonistub siin tüüpilisel moel pereisa, kes ajaga kaasas ei käi ega käia ei taha, ja laste vahel, kellest üks õppida, üks Ameerikasse kolida ja üks mõisahärra tütrega abielluda tahab. Kui üks välja arvata, luhtuvad kõigi unistused, Bjarturit kirjeldab Laxness küll kui sümpaatset tegelast, kuid tema kõva loomus, tohutu kitsarinnalisus ja isekus teevad temast pigem ebasümpaatse protagonisti. Romaani algne pealkiri oli, muide, 'Hetjusaga' ehk lugu kangelasest või kangelassaaga, mis samuti irooniaga pooleks mõeldud nagu ühiskonnakriitikat väljendav pealkiri 'iseseisvad inimesed' - iseseisvus jääb romaani lõpuni vaid unistuseks nii suur- kui väiketalunikule. Bjartur on näide pidevalt looduse ja ülematega heitlevast talupojast, kelle suurim armastus tema lambad - Bjartur tunnistab isegi, et oskab lammastega tunduvalt paremini suhelda kui inimestega.

Näiteks episood, kus Bjartur koos tütre Asta Solliljaga Fjordi linna külastab, näitab kenasti tütre aimamatust välismaailma võlude ja ohtude suhtes, romaan räägib nonde kahe suhtest ilmselt kõige põhjalikumalt teiste lastega võrreldes. Asta noorus möödub isa jumaldades, ta hakkab aga printsidest ja laiast maailmast unistama ja maandub vähe auväärse mehe rüpes.

Kivistunud soorollid Bjarturi põlvkonnas joonistuvad lõpupoole eriti selgelt välja, kuigi läbivad tegelikult kogu lugu - igatahes toob Laxness sisse Bjarturi mõttekäigu: naine peab olema õnnelik, kui tal lubatakse vaikselt nurgas istuda ja kui peksa ei saa.

Niiet mõnest küljest puudutatakse ka kontekstivabasid, ajatuid teemasid.

Aga kokkuvõtteks on tegu kurvameelse pseudoidülliga - kuigi sihilikult pseudo -, mis karjaseromaanidega võrreldes järsult lahku lööb. Ons Laxnessi kirjeldused pigem realistlikud või naturalistlikud, kas veel tol ajal oli tohutu töökoormuse ja klimaatiliselt nigelate tingimuste tõttu tõepoolest suremus niivõrd kõrge või on Bjarturi tegelaskuju vaid ekstreemum, näitamaks, kui hävitavaks muutub mehe loomus, kui ta peab 1ä aastat üksi selle nimel rügama, et oma talukohta päriselt, juriidiliselt omaks nimetada saaks. Kivikõva mees, kelle ainus igapäevane luksus on neljaminutiline uinak heinakuhja otsas, eeldab, et tema naine ja lapsed on sama kõvad ja väsimatud. Samas on inimlikul tasandil siiski, siiski näha Bjarturi heldimust tütre suunas, kellega nii tüli kui leppimist, nii vägivalda kui armastust ette tuleb.

Tegu on suures plaanis üpris troostitu, kuid kohati huvitavalt joonistatud maailmaga. Nagu eelpool mainitud: 'Tõe ja õiguse' fännide jaoks kindlasti meeldiv lugemine. Isiklikult olen rahul Islandi kohta õpituga, kuid jään muus osas erapooletuks.

No comments:

Post a Comment