93.-94. "Odüsseia" ja "Aeneas"

Tähtsate antiigi kirjanduspärandi liikmete teemal jätkame - nüüd!

Homerose "Iliasest" olen sellest blogis juba kirjutanud (siin), "Odüsseia" on samuti Homerose poolt kirja pandud, umbes 50 aastat hiljem ehk siis 750 eKr ja on mitmete 19. ja 20. sajandi autorite poolt nimetatud läänekultuuri alg- või ürgromaaniks. Odüsseuse figuuris on Achilleuse figuuri järglane arenenud, ei allu enam vaid agressiivsetele impulssidele, on lisandunud psühholoogiline tasand. "Aeneas", kirjutet' umbes 29-19 eKr, on kreeka kultuuri kreekakeelse portree vastand rooma kultuuris, ladina keeles.

Mõlemal eeposel on julge ning kaval kangelane, kel tuleb läbida mitmed seiklused, jumalate tujude tõttu teele heidetud takistused ületada ja leida nutikuse, vapruse ning jõu - ning abiliste-jumalatega (ei, neil pole üks meel ja soov) abiga kodutee.

Odüsseus ja Aeneas, eepilised kangelased, on erinevad vaid väikestes nüanssides: Aenease ema on jumalanna, mis teda sünnilt kõrgemale nihutab; Odüsseus on kehaliselt ilmselt tugevam, Aeneas on antud sajandite kontekstis modernsem kangelane. Mõlemaid üritavad võrgutada üliinimlikud kaunitarid ja tappa kurjad koletised. Mõlemad lahkuvad seiklustest edukalt.

Mõlemad eeposed räägivad kangelastest, kes on kodust võõrsile sattunud ning reisivad erinevate mütoloogiliste kujude juurest järgmiste juurde, keda jumalate tahte läbi merel loksutatakse ning läbi allmaailma juhitakse. Aeneas ilmub "Odüsseia" viiendas ja kahekümnendas peatükis. Lõpuks jõuavad mehed küll erineval määral koju: Odüsseus naaseb oma abikaasa Penelope juurde Ithaka saarele, Aeneas leiab uue kodu ja saab sellega Roomlaste esiisaks.

Mõlemad eeposed said kiirelt populaarseks ning võeti kooliprogrammi lühikest aega pärast nende ilmumist ("Ilias" juba paar aastat pärast valitsuse poolt autoriseerimist).

Nagu Odüsseus iseenda eest mõtleb ja tihti jumalatega nõus ei ole, on "Odüsseia" minu jaoks iseseisev kirjandusteos iseendas. Tegu on esimese seiklusliku romaaniga, ja kuigi värsside lugemine tänapäevalise jaoks kunagi kerge olnud pole, on vähemalt minu saksakeelne tõlge sujuvalt jälgitav ja põnev. Odüsseus ja tema seiklused on kaasahaaravad, paralleelselt kirjeldatakse Odüsseuse abikaasa Penelope ängi paljude kosilastega kodusaarel ning Odüsseuse peresiseseid konflikte lahatakse, kuna Odüsseus kerjuseks maskeerituna koju saabub ja end vaid järk-järgult ära tunda annab. Seega soovitan kõigil mütoloogiahuvilistel seda eepost ka tõesti lugeda.


"Aeneas" seevastu on kirjutatud teatud määral poliitilistel eesmärkidel ning selleks, et luua rooma kultuuri kui mikrokosmose personifikatsioon Aeneas ja kujutada toda igal rindel paremana kui kreeka kultuuri mikrokosmose personifikatsiooni Odüsseust - mis ei ole kirjanduslikult kvalitatiivse üllitise põhieesmärk. Aeneas allub täielikult jumalate tahtele ning oma missioonile - antud kontekstis on Odüsseusele ka ette heidetud, et tema teod liialt isekad -, ning läbib oma ohtlike seikluste raja - mis nagu öeldud, Odüsseusega kogu eepose esimeses pooles, kuni Elüüsiumi väljadeni suuremal määral identne - vähemate "raisatud" eludega.

"Aeneas" on aga kirjutatud pool-poleemilise, pool-melodramaatilise tooniga, mis minu jaoks lugemist ei kergendanud ja lisahuvi ei tekitanud.
Seega jätan siinkohal kommentaari lühikeseks ja istun tiim kreeka nurka tugitooli ja võtan oma müütide juturaamatu taas kätte.

57. Homeros: "Ilias"

Teoreetiliselt elas kusagil Kreeka kandis pime kutt, kelle nimi oli Homeros ja kes pani ~kaheksasada aastat enne Kristuse sündi kirja Iliase.
"Ilias" on läänemaailma vanim teadaolev eepos ja omab seetõttu suurt tähtsust.

Tegelikult käsitletakse eeposes ka täiesti ajatuid teemasid nagu meeste uhkus ja sõjakus ja au ja sellest tulenev vägivald ja häda ja õnnetus.

Samuti on väga põnev kujutada ette elu maailmas, kus jumalad valitsevad igaühe saatust, võivad oma tujusid aga kannapöördega muuta ja deus ex machina võib siseneda igal hetkel, tuues kellegi verise surma.
"Ilias" on sellepärast meestekas, et Homerosele valmistas rõõmu väga detailselt kirjeldada, kes Trooja sõjas millise relvaga kokkupõrkamise järel kui kiiresti surma sai, kust selle relva teravik sisenes, kust väljus ja millises suunas verd pritsis.

Teoreetiliselt on ka ääretult imetlusväärne, et keegi on suutnud kombineerida sellise sisu ja selle ka väga hästi valitud värsivormis kirja panna.

Aga on tagumine aeg, et keegi kirjutaks "Iliasest" normaalkeelse variandi - on inglisekeelseid proosatekste, (aitäh, Samuel Butler!) aga siiski on raske end pingutatud inglise keelest läbi närida.

"Iliase" didaktiline väärtus on näidata, kuidas liigne uhkus viib languseni, kuidas ka üliinimlikud kangelased võivad surra ja kuidas iga valik meie elus võib selle edasist käiku suurel määral mõjutada. Pluss muidugi igavene moraal: naised võivad hukatusse viia. Kuigi "Trooja" Helena rahva tõmbamiseks niivõrd esiplaanile kiskus - isiklik uhkus, kättemaks ja auahnus viisid mehed võitlusse. Seega nendib "Ilias" ka, kui julm ja isekas on tegelikult maailm.

Paigutan Homerose varaseima(te) naturalisti(de) sekka!

Aga see selleks. Olen küll ajaloohuviline, aga läänemaailma vanim kirjandusteos pole pooltki nii huvitav kui ülejäänud maailma vanim kirjandus. Pealegi on Trooja sõja tõelisus spekulatsioon. Seega ajaloohuvi vankuv.

Lugege parem lugusid kreeka-rooma mütoloogiast.