Daniel Kehlmann: "Maailma mõõtmine" (Die Vermessung der Welt, 2005)

Tahan seekord nimekirjaväliselt rääkida saksa uusimast kirjandusest, mis ka Eestis populaarsust kogunud, nimelt Daniel Kehlmanni romaanist "Maailma mõõtmine".

2005. aastal ilmunud teos sai väga kiiresti populaarseks nii Euroopas kui Ameerikas ja oli juba järgmisel aastal maailmas enimmüüdud raamatute nimekirja esimene printsess. Samuti on Kehlmann hurraaga lisatud koolide lugemisnimekirjadesse, kahes liidumaas on lõpueksamil kohustuslik romaan läbi töötada.

Millest tuleb selline populaarsus ja kas Kehlmann on kirjanikuna tõesti nii palju väärt?

"Maailma mõõtmine" on nagu Kehlmanni lühijuttude kogumik "Kuulsus" kogunud nii positiivset kui negatiivset kriitikat. Tegelaste ja sündmustega olla romaanis liiga ajalooliselt lõdvalt ümber käidud, saksa ajalugu langevat liigse pilamise ohvriks.

Laialdasest negatiivsest vastukajast kõlavad positiivsed hääled siiski üle, ja isiklikult tooksin esile järgenvad põhjused:

Huumor. Olgugi et Kehlmanni ettekujutus Saksamaa tähtsaimatest paikadest ja isiksustest on väänatud faktidega täidetud, toob esile matemaatik Carl Friedrich Gaußi ja Alexander von Humboldti piinlikud inimlikud vead ja ei näita neid kogu nende teaduslike saavutuste hiilguses, teab lugeja raamatu algusest peale, et tegu on humoorika portreega ja naerab rõõmuga tegelaste ebaõnnestumiste üle, heatahtlikult. Pingete maandamine priske naerupahvakaga - sest romaan on küllaltki seiklusrikas - on Kehlmanni pärusmaa ja teeb lugemise vägagi nauditavaks.

Seiklus. Mõlemad tegelased avastavad ja "mõõdavad" maailma omal viisil - Humboldt dšunglis eksootilisi taimi ja loomi uurides, Gauss kodus tähti jälgides ja taevast mõõtes. Olgu, Gauss reisib mingil hetkel ka Venemaale - ja toob nendel lehekülgedel lugejani omamoodi Tacituse Germaniat pilava reisikroonika -, on siiski Humboldt see, kes tiigrite ja vaimudega silmitsi seisma peab. Pinge katkeb harva.

Eksistentsialistlik-filosoofiline perspektiiv. Siin toovad saksa teadlased paralleele Hesse "Narzißi ja Goldmundiga", kellest üks leiab tee iseenese juurde kloostris elades ja teine reisib läbi maailma, kuni lõpuks vanaduspõlves koju naaseb.
Alatine küsimus on, kumb kahest mehest rohkem maailmast kogeb, kas see, kes kõike näpuga katsuma tormab ja loodust seletada, uurida ja mõõta-kaaluda üritab, või see, kes küll oma aias vaatlusi teostab, aga pilgu palju kaugemale suunab, kui tema sõber eales sammud seada saaks? Kas tuleks elada, eesmärgiks maailmas nii palju ringi reisida kui võimalik, või on samaväärsed ka väikeses ringis elatud aastad? Kas (elu-)kogemusi on võimalik saada raamatutest, või on nad ainult kogemuslikul tasandil täisväärtuslikud?

Ja lõpuks muidugi didaktiline sõnum - seikluslik tegevusliin näitab noorele lugejale teadlasekarjääri kui midagi väga põnevat ja tekitab seega huvi teadlaseks saamise vastu, lisaks sellele joonib "Maailma mõõtmine" alla mõlema teadlase uskumatud edusammud ja nende isiksuste tähtsuse inimkonna lõputus püüdluses maailma mõista ja "mõõta". Küll naljaga pooleks, aga ka see sõnum kumab lõpuks läbi ja on teose keskmes.


Kokkuvõtteks tahaksin samuti veelkord toonitada, et "Maailma mõõtmine" on vägagi nauditav, humoorikas, põnev ja mõtestatud teos ja kuna on olemas ka eestikeelne tõlge, soovitan soojalt see läbi lugeda.