Teoreetiliselt elas kusagil Kreeka kandis pime kutt, kelle nimi oli Homeros ja kes pani ~kaheksasada aastat enne Kristuse sündi kirja Iliase.
"Ilias" on läänemaailma vanim teadaolev eepos ja omab seetõttu suurt tähtsust.
Tegelikult käsitletakse eeposes ka täiesti ajatuid teemasid nagu meeste uhkus ja sõjakus ja au ja sellest tulenev vägivald ja häda ja õnnetus.
Samuti on väga põnev kujutada ette elu maailmas, kus jumalad valitsevad igaühe saatust, võivad oma tujusid aga kannapöördega muuta ja deus ex machina võib siseneda igal hetkel, tuues kellegi verise surma.
"Ilias" on sellepärast meestekas, et Homerosele valmistas rõõmu väga detailselt kirjeldada, kes Trooja sõjas millise relvaga kokkupõrkamise järel kui kiiresti surma sai, kust selle relva teravik sisenes, kust väljus ja millises suunas verd pritsis.
Teoreetiliselt on ka ääretult imetlusväärne, et keegi on suutnud kombineerida sellise sisu ja selle ka väga hästi valitud värsivormis kirja panna.
Aga on tagumine aeg, et keegi kirjutaks "Iliasest" normaalkeelse variandi - on inglisekeelseid proosatekste, (aitäh, Samuel Butler!) aga siiski on raske end pingutatud inglise keelest läbi närida.
"Iliase" didaktiline väärtus on näidata, kuidas liigne uhkus viib languseni, kuidas ka üliinimlikud kangelased võivad surra ja kuidas iga valik meie elus võib selle edasist käiku suurel määral mõjutada. Pluss muidugi igavene moraal: naised võivad hukatusse viia. Kuigi "Trooja" Helena rahva tõmbamiseks niivõrd esiplaanile kiskus - isiklik uhkus, kättemaks ja auahnus viisid mehed võitlusse. Seega nendib "Ilias" ka, kui julm ja isekas on tegelikult maailm.
Paigutan Homerose varaseima(te) naturalisti(de) sekka!
Aga see selleks. Olen küll ajaloohuviline, aga läänemaailma vanim kirjandusteos pole pooltki nii huvitav kui ülejäänud maailma vanim kirjandus. Pealegi on Trooja sõja tõelisus spekulatsioon. Seega ajaloohuvi vankuv.
Lugege parem lugusid kreeka-rooma mütoloogiast.
"Ilias" on läänemaailma vanim teadaolev eepos ja omab seetõttu suurt tähtsust.
Tegelikult käsitletakse eeposes ka täiesti ajatuid teemasid nagu meeste uhkus ja sõjakus ja au ja sellest tulenev vägivald ja häda ja õnnetus.
Samuti on väga põnev kujutada ette elu maailmas, kus jumalad valitsevad igaühe saatust, võivad oma tujusid aga kannapöördega muuta ja deus ex machina võib siseneda igal hetkel, tuues kellegi verise surma.
"Ilias" on sellepärast meestekas, et Homerosele valmistas rõõmu väga detailselt kirjeldada, kes Trooja sõjas millise relvaga kokkupõrkamise järel kui kiiresti surma sai, kust selle relva teravik sisenes, kust väljus ja millises suunas verd pritsis.
Teoreetiliselt on ka ääretult imetlusväärne, et keegi on suutnud kombineerida sellise sisu ja selle ka väga hästi valitud värsivormis kirja panna.
Aga on tagumine aeg, et keegi kirjutaks "Iliasest" normaalkeelse variandi - on inglisekeelseid proosatekste, (aitäh, Samuel Butler!) aga siiski on raske end pingutatud inglise keelest läbi närida.
"Iliase" didaktiline väärtus on näidata, kuidas liigne uhkus viib languseni, kuidas ka üliinimlikud kangelased võivad surra ja kuidas iga valik meie elus võib selle edasist käiku suurel määral mõjutada. Pluss muidugi igavene moraal: naised võivad hukatusse viia. Kuigi "Trooja" Helena rahva tõmbamiseks niivõrd esiplaanile kiskus - isiklik uhkus, kättemaks ja auahnus viisid mehed võitlusse. Seega nendib "Ilias" ka, kui julm ja isekas on tegelikult maailm.
Paigutan Homerose varaseima(te) naturalisti(de) sekka!
Aga see selleks. Olen küll ajaloohuviline, aga läänemaailma vanim kirjandusteos pole pooltki nii huvitav kui ülejäänud maailma vanim kirjandus. Pealegi on Trooja sõja tõelisus spekulatsioon. Seega ajaloohuvi vankuv.
Lugege parem lugusid kreeka-rooma mütoloogiast.
No comments:
Post a Comment