Wednesday, August 10, 2011

61. Herman Melville: Moby Dick

Ameerika autor Hermann Mellville'i suurteos "Moby Dick" ilmus esmakordselt aastal 1851 ja kandis nime "Vaal". Romaan sai nii tunnustava kui purustava kriitika osaliseks, kuid jäi suures plaanis ameerika kirjanduse klassikute loetellu ja on oma kohta hoidnud tänapäevani.

Melville ise tunnistas kirjutamise käigus, et tegu on veidra raamatuga ja et tal on probleeme kompositsiooni käsitsemisega. Tõepoolest võiks öelda, et tegu on kokku õmmeldud romaani ja doktoritööga vaaladest, nende ajaloost, anatoomiast ja filoosofilise esseepüüdlusega lugejale mõistetavaks teha, kuidas vaalad mõtlevad. Samuti on Melville koostanud ja kuhugi romaani keskele torganud apoloogia, kus dialoogivormis ülistab vaalapüüki kui ülimat elukutset ja auväärset tööd.

Elik - kui lugeja pole just väga intensiivselt huvitatud faktides nagu arengud vaalapüügi ajaloos erinevates maades või vaala silma asetsemine erinevate liikide puhul, võib "Moby Dick" vägagi venivaks osutuda. Kuigi võrdlused vaalade ja Spinoza või Locke vahel on kahtlemata huvitavad, kahtlen et suur protsentarv inimesi jagab Melville'i vaimustust või on võimeline kogu seda detailida kuhja kaasas kandma ja samaaegselt romaani suhtes empaatiat tundma.

Teiseks on kompositsioon iseenesest kohati vägagi kõikuv - mõned filosoofilised mõttekäigud kipuvad korduma, romaani tasandil võtab traagiline kulminatsioon enda alla vaid nelikümmend lehekülge kuuesajast.

Ütleksin, et umbes kolmsada lehekülge Moby Dickist võiks taandada poole vähema peale ja siiski huvipakkuvalt sõnastada kõik selle, mis Melville'il vaalade suursugususe ja nende jahtimise erilisuse kohta öelda on.


Sellest mööda vaadates on romaani tasandil väga kena tööd tehtud - jutustaja Ishmael läheneb lugejale romaani alguses väga isikliku künka otsast ja võidab oma siira huumorimeele ja sõbraliku loomuga sümpaatiat. Hiljem läheneb ta sündmustele neutraalsemast perspektiivist, mis on aga mõistetav, kuna mees on laeval ja vaalajaht täies hoos.

Ishmaeli sõber, inimsööja Queequeg (mõneti ka Quohog) tekitab oma hiiglaslike proportsioonide ja sealjuures lojaalse sõprusega nii koomilisi kui südamlikke momente ja päästab Ishmaeli nii mõneski olukorras häbist ja vigastustest.

Müstiline kapten Ahab oma haiglasliku kinnisideega valgele vaalale kättemaksmisest ilmub laevale alles pärast mitut päeva, mil Ishmael temast üht kui teist kuulnud on ja putitab uudishimu. Vaalajaht käib merel kuid, enne kui Moby Dickist uudiseid kuulukse, ja vaid kaudsed märkused teistelt laevadelt viivad aeglaselt vaalale lähemale, enne kui Ahab ja Valge vaal lõpuks kohtuvad ja mõlemi saatusele tempel lüüakse.

Narratiiv põimub lahti, võttes enesele igal sammul aega ja tuletades meelde varem juhtunud, ennustades hiljem juhtunud ja öeldes otse, mis ees ootamas, seega ei imesta vist keegi, kui Saatus uksele koputab. Et vaalajaht aga mitte ainult kapten Ahabile saatuslikuks saab, vaid hoopis suurema järgu kahju põhjustab, annab asjale n.ö. Suure Traagilise Draama maigu ja paneb i-le punkti.

Võttes "Moby Dicki" romaanina, on tegu põneva teosega, huvitavate tegelastega ja nii mitmekesise meeskonnaga laevaga merele minnes ei hakka lugejal igav. Kahjuks on Melville otsustanud esiplaanile tuua vaalad ja üritada neid liigselt inimesele lähendada, mistõttu humaanne tasand lõpuks tagaplaanile jääb ja romaani suurosa poleemika maigu suhu jätab.
Suur tükk ajab suu lõhki.

Melville'i suurteos on iseenesest kaasahaarav lugu ja tohutu filmipotentsiaaliga raamat, kui õiged näitlejad leida ja õiged palad kasutusele võtta - ilmselgelt on ka sellepärast nii palju Moby Dicki filme ja isegi üks kolmeosaline telesari vändatud.

Romaani ei soovitaks aga ilmtingimata. Suurepärase keelekasutusega - ja tunduvalt parema kompositsiooni ja kindlama käega kirja pandud - teoseid on teisigi.

No comments:

Post a Comment