Wednesday, February 9, 2011

47. Franz Kafka: The Complete Stories

Kafkast on selles blogis juba korduvalt juttu olnud. Prahas sündinud, saksa keeles kirjutanud, kõige paremini iseloomustatav omadussõnaga kafkaeskne, üks 19.-20. sajandi tuntumaid kirjanikke.

Kafka loomingut läbivad eelkõige eksistentsialistlikud allegooriad ja isa range režiimi armid. Oma tuberkuloosi poolt lõpetatud neljakümne ühe eluaasta jooksul jõudis Kafka kirja panna kolm pooleli jäänud romaani ja suures koguses jutustusi ja väikesi fragmente. Max Brod, Kafka parim sõber, avalad postuumselt kõik, mis Kafka oli palunud põletada, seega on säilinud enamik Kafka loomigust.

Kafka loomingu võib peale romaanide jagada kategooriatesse müüdifragmendid (Gracchus, Prometheus), kafka-valmid ("Ah", ütles hiir), fragmendid või stseenid ("Loožis") ja lühijutud ("Näljakunstnik", "Maa-arst"). Kui soovite saada ülevaadet Kafka loomingu põhi-ideedest, on mõistlik lugeda lühijuttude kogumikku, mida minagi siinkohal tegin - kuigi olen eelnevalt enamiku Kafka loominguga tutvunud, oleks see heaks sissejuhatuseks algajale Kafka lugejale.

Toon loetud lühijuttudest esile enim meeldejäänud: ""Ah", ütles hiir", "Näljakunstnik", "Aruanne akadeemiale" ja "Seaduse ees".

Kafka loomingut läbivate motiivide hulka kuuluvad konflikt türannist isaga ja sellest tingitud ängistus igasuguste kantselei tüüpi bürokraatiaga seotud asutuste ees (Kafka töötas isa sunnil ametnikuna), üldine ängistustunne maailma suhtes - samuti tulenevalt kodusest allasurumisest -, kunstniku ja lugeja suhe, indiviidi tühisus ja palju muudki.

"Seaduse ees" on lühike jutt mehest, kes tuleb maalt ja soovib siseneda väravast, mille eest valvur. Sissepääs on mehele keelatud ja mees veedab oma eluaja värava ees oodates, kuni valvur värava lõpuks sulgeb. Tegu on nii bürokraatia kui eksistentsialismiga seotud temaatikaga - lugu leiab aset "seaduse ees", teel seaduseni, viimase takistusega veheldes. Tõlkida võiks ka "enne seadust" - saksa keeles on interpretatsioon kergem.
Kui vanaks jäänud mees lõpuks valvurilt küsib, miks keegi teine pole tahtnud väravast läbi minna, vastab valvur, et see värav oli vaid talle mõeldud. Tegu on ühtaegu seaduse keerukuse illustratsiooniga - valvur mainib selle värava taga ootavaid, palju hirmuäratavamaid väravaid -, samuti illusiooniga - kui mees oleks eiranud valvuri keeldu, oleks värav tõenäoliselt haihtunud. Takistused, mida üritame ületada, on tihtilugu vaid meie endi peas. Sedakorda lõpeb lugu kurvalt ja mees ei läbi kunagi väravat, vaid sellepärast, et tunnistab väravavahi autoriteeti ja ei nõua oma õigust, väravat läbida. Illusoorne autoriteet, nagu "Lossis" või "Protsessis", hoiab inimest tagasi minemast sinna, kuhu ta eelnevalt soovis minna. See illusoorne autoriteet on Kafka puhul tema isa, siinkohal siis valvur. Ka neid võib samastada.

"Aruanne akadeemiale" on võrratu lugu ahvist, kes kirjutab akadeemiale, kuidas on edenenud tema dresseerimisprotsess. Tegu on tavalise ahviga, inimeste poolt rääkima, jooma, piipu tõmbama õpetatud. Ahv istub kultuurselt ülikonnas ja kirjutab kirja.
Tegu on taas inimese-looma-piiride ja illusoorsete piiride mänguga - ahv jääb lõpuni ahviks, sest näeb end kui ahvi ja ei taipa, et inimesed piinavad teda, rohkem kui õpetavad. Saaks ta sellest aru, võiks ta end inimeseks nimetada. Nii muuseas sobib antud konteksti 90ndatel aastatel avastatud-leiutatud peegelneuronite teooria, mille kohaselt nii inimesed kui ahvid on võimelised empaatiaks.
Kui vähe meid ahvist lahutab ja millised ahvid me tegelikult ise oleme, kui kõrgele pjedestaalile inimene end asjatult asetab - kõike seda ühe ahvi mõtlikus raportis. Mürgine iroonia.

"Näljakunstnik" võtab oma teemaks kirjaniku ja tema loomingu mõistmise publiku poolt - näljakunstnik nälgib alati 40 päeva ja reisib ringi, näidates end raha eest publikule. Üle 40 päeva tal nälgida ei lubata, mis näljakunstnikku väga painab, sest ta on oma nälgimisvõimetes täiesti kindel. Ühel päeval aga raugeb huvi näljakunstniku vastu ja mees läheb tööle tsirkusesse, kus ta oma puuriga loomade kõrvale pannakse ja kus ta lõpuks lõpuni nälgib.
Kirjaniku looming võib minna teatud ekstreemumiteni, aga mingil hetkel ei leia ta enam ühendust oma publikuga; mingil hetkel tuleb tõmmata piir. Kafka loomingu keeleosavus on tase omaette, seega pole ka ime, et ta mingi osa oma loomingust mingil hetkel põletas. Samuti räägib Kafka oma eluajal kunstniku kohustusest, kehale söögi, joogi ja muude mõnude kohapealt võimalikult vähe tähelepanu pöörata, et vaim saaks pinnale tungida ja oma tööd tegema hakata. Kunstniku anne on kingitus publikule, kui ta seda aga liiga intensiivselt rakendab, sööb see ta keha ära, kuigi vaim hea meelega edasi laseks.

"Ah", ütles hiir - ja jooksis kassile suhu, kuid mitte enne, kui oli eelnevalt kurtnud selle üle, kuidas maailm väiksemaks ja ängistavamaks muutub... enne ei puudutanud üks sein teist, nüüd aga tõusevad nad aina kõrgemaks ja kõrgemaks ja alles lõppes üks, kui tuleb juba teine vastu. Päästev nõuanne kassilt - "muuda suunda" - tuleb hetk enne hiire nukrat lõppu.
Fragment on umbes sama mahuga kui siinne lõik. Ja ometi selline iroonia, nukruse ja ängiga täidetud allegooria.

Kafka lühijuttudest tuntuim on ilmselt "Metamorfoos", kus Gregor Samsast üleöö prussakas saab ja lugeja jälgib, kuidas loomast inimene ja inimesest loom saab, miks nii juhtus ja mida teha, et vabaneda prussakast meie sees. Abituse tunne, mis taaskord sigineb meie peas ja teeb hirmsaid asju, on Kafka temaatika pärl - jooksmine mööda tundmatuid labürinte ja tunne, et väljapääsu ei ole, või asjatu otsing millegi järele, mida olemas ei ole.

Kafkat võiks nimetada nukraks isiksuseks ja kogu tema teoste kogumit hävitavalt melanhooliku ja flegmaatiku planeerimata lapseks. Kafka isegi ütleb, et tema looming tekitab lugejas eelkõige nukrust, kuna parimad lõigud ja lood räägivad kellegi surmast või ebaõnnestumisest. Seega ei ole Kafka igaühele naudingut pakkuv.
Samas on kõigis juttudes sees nii palju elutarkust ja nii kaunist keelekasutust, et kohati kurnavad lühijutud tekitavad tahtmist neid veel ja veel lugeda - et neist paremini aru saada.

Elagu Kafka. (ja kafkale sobivalt ma siinkohal hüüumärki ei kasuta)

No comments:

Post a Comment