Wednesday, April 6, 2011

55. Louis-Ferdinand Celine: "Reis öö lõppu" (Voyage au bout de la nuit, 1932)

Prantsuse kirjanik Louis-Ferdinand Celine'i 1932. aastal ilmunud romaani "Voyage au bout de la nuit" ("Reis öö lõppu") räägib Esimesest maailmasõjast, sõjajärgsest Pariisist, Aafrikast ja on õõvastav selle sõna parimas tähenduses.

Romaani "kangelane" Ferdinand Bardamu ühineb spontaanselt sõbraga kohvikus lõunalauast möödamarssinud pataljoniga, elab üle nii sõja kui selle psühholoogilised haavad, reisib Aafrikasse, et seal oma õnne leida, kohtub oma teisikfiguuri Robinsoniga ja elab koos tollega koos Pariisis arstitööd tehes.

Bardamu tunnistab ise, et pole kuigi väärtusliku mõistusega ega julgusega õnnistatud - sõjas käitub ta argpükslikult ja inimesi võlub neid meelitades ja nende halbadelt omadustelt oskuslikult tähelepanu hajutades.
Tegu pole sümpaatiat ega empaatiat äratava tegelasega ja tema pessimistlik-küüniline maailmavaade näeb naisi kui pragmaatilisi olevusi, kelle tuppe on peidetud külm-kalkuleeriv armastuseplaan ja oma ema kui koera, kes niutsub kutsikate juuresolekul liig emotsionaalselt.

Maailm on kole koht, inimesed ei ole ilusad ja head ja mida rohkem Bardamu neile naha alla ronib, seda eemaletõukavamaks nad muutuvad - naised jätavad ta maha puuduva ambitsiooni ja sõjakangelaslikkuse tõttu, hiljem arstikambris lebava keha vagiina on liig verine, et sest rõõmu tunda...

Tõsi - Celine pole igaühele ja teda tunnistatakse ülemaailmselt rohkem kuulsust kogunud Sarte ja Camus' motivaatoriks ja eeskujuks. Bardamu maailm koosneb isekatest või koledatest või rumalatest inimestest, kaasa arvatud ta ise. Tema - põhjendatud - argpükslikkus sõja suhtes väljendub kohati koomikas - prantsuse trikoloor tekitab temas õhinat vaid kord elus, mähituna luulet ette kandva naise talje ümber.

Kuid nagu New York Times Celine'i tunnustab: see raamat on nagu LSDd tarbinud La Rochefoucauld, täidetud aforismide, kavalate metafooride, tähelepanekutega elust sellisena, nagu ta on - olgugi et kohati väga küünilises ja enamasti antiroosilistes toonides maalituna.

Oma mõttesügavuse, tabavuse ja detailtähelepanu poolest tundub "Reis öö lõppu" nagu pärlikast - Bardamu kirjeldab naisi küll kui vägivallasõltlasi ja mehi kui argpükse või rumalpäid ja kogu tema maailm on täidetud haiguste, vägivalla ja erinevate kehavedelikega, kuid millise ebatüüpilise vaatenurga ta lugejale avab! Millise mitmekesisusega on nõnda ebameeldivaid asju võimalik kirjeldada ja millise kavalusega on kaunina tunduvat münti võimalik ümber pöörata!

Celine ei jäta suhu kindlasti mitte magusat maiku, kuid pähe nii palju häid mõtteteri, et tuleb pärast lõpetamist otsast alata.

No comments:

Post a Comment