Lapsnaiste põlvkond on Saksamaal esile kerkinud ja eesotsas Berliiniga on täiesti normaalne, et linnalillekesed mitte ainult nädalavahetusel mööda klubisid tuigerdavad ja oma keha ja meeled kõigile pakutavatele kogemustele avavad.
18-aastane Rebecca Martin paneb oma kogemused kirja romaanis "Frühling und so" - ehk siis umbes "Kevad ja nii", tegu on n.ö. igapäevase suurlinna tüdruku teisemeliseeluga: armastatud kallim jätab tüdruku maha, mispeale kool päevakavas tagaplaanile ja klubielu, narkootikumid ja vanemad mehed aina rohkem esiplaanile nihkuvad. Kuidas tüdrukuke siis linna ühest otsast teise tuigerdab, armumist edaspidi väldib, lõpuks siiski millegi hingestatu otsa komistab.
Üldiselt pole tegu millegi šokeerivaga, sest kes teismeliseeas vähegi nina kodust välja on pistnud, vähemalt minu tutvusringkonnas, on sarnaseid elamusi küll ja küll kohanud, kas enese kõrval või lähedal. Miks seda hea lugeda on? Sest tüdruk on tavaline, ja temaga on lihtne samastuda. Aga selliste raamatute paljusus vähemalt saksa turul on üllatav, seega võiks vabalt lugeda ka midagi muud.
Mina sattusin Martini otsa puhtalt, sest valmistusin selle kirjastuse töövestluseks. Ilmtingimata seda küll lugenud ei oleks.
Veidi teise malli romaan on ka rohkem kuulsust kogunud, kuigi ka kriitikat ärgitanud Helene Hegemanni Axolotl Roadkill. 17-aastase neiu poolt kirja pandud 16-aastase tüdruku maailmapilt kubiseb veidratest hallutsinatsioonidest ja keerukatest sõnakombinatsioonidest ja on samamoodi lugu teismelisest, kes iseennast otsib. Hegemanni päevik läheb sügavamale ja kirjeldab oma teekonda tunduvalt huvitavamalt kui Martin, aga on teada, et tüdruk kopeeris suure osa oma raamatust erinevatest blogidest, omistamata oma allikatele mingitki tunnustust ja argumenteerides ise hiljem, et ammutas "inspiratsiooni" kõigest, mis teda emotsionaalsel-hingelisel tasandil kõnetas.
Aga jätkem plagiaadisüüdistused kõrvale ja keskendugem asjaolule, et kogu selles uitmõtete rägastikus on üpris valuline ülestunnistus, et selles vanuses on väga raske maailmas hakkama saama hakata. Täiskasvanukssaamine, samal ajal oma emotsioonidega, finantsidega, intellektiga ja kõigi ülejäänud värdjatega su ümbruses jageledes, pole sugugi lihtne protseduur. Ja tegelikult on minuvanustel mõnikord samad mured, kuigi me neist üle üritame olla.
Samal ajal läbib romaani siidine eneseiroonia. Oskuslikult peidetud, samas nii nähtaval.
Oleks mul vaid nooremas eas selline raamat käepärast olnud nagu Axolotl Roadkill.
Totentanz unter Sternenhimmel. Martina Hefter: „Hey guten Morgen, wie geht
es dir?“
-
Hefter setzt sich in ihrem Roman unter anderem mit den Themenkomplexen
Liebe, Einsamkeit, Krankheit und Altern auseinander – und hat in meinen
Augen den Pu...
No comments:
Post a Comment