Itaalia mõtleja Giacomo Leopardi (1798-1837) oli pessimist. Nii radikaalne pessimist, et pälvis ülistust Schopenhauerilt, kes omal ajal mainis, et keegi pole nii põhjalikult ja ammendavalt tegelenud oma olemasolu mõttetuse ja kannatustega kui Leopardi.
Kirjandusmaastikul arvatakse laialdaselt, et pärast Petrarcat on alles Leopardi itaalia kirjandusruumis järgmine nimetamist vääriv kuju.
Noore luuletaja ja esseisti elutee polnud kerge - nagu Thomas Manni Lodovico Settembrini teda "Võlumäes" kirjeldab (ja kas pole mitte huvitav kokkusattumus raamatute järjestuses), oli Leopardi kole, küürakas ja õnnetu mees. Range isa ja konservatiivse ema kontrolli alt pääses noormees, kui 1818. aastal Rooma põgenes, pärast seda aga toodi ta koju tagasi ja tugevnes vanemate haare. Rooma retk sai Leopardi loomingus pöördeliseks, tema pessimismist arenes välja intellektuaalne pessimism.
Kõigist kirja pandud luuletustest on Leopardil kaks positiivse sõnumiga, nimelt
Il pensiero dominante (Valitsev mõte) ja
Il risorgimento (Taasärkamine). Valitsev mõte räägib armastuse kõikehõlmavast jõust, mis hetkeks elu kurbuse ja kannatused peast viib, Risorgimento aga luuletaja hinge taasärkamisest, võimest valu ja ängi tunda, pärast apaatset perioodi Leopardi elus.
Leopardi kuulsaim luuletus, Silvia, räägib luuletaja armastusest noore naise vastu, kes tuberkuloosi sureb. "Üksik pääsuke" on loodusluuletus, mis rikkalikus sõnastuses looduse ilu kirjeldab, kuid kunstniku siiski täiesti külmaks jätab. Või vastupidiselt sõnastab ühes Leopardi luuletustest karjus pika, kauni, igatseval pilgul lausutud monoloogi Kuule, lootes vastust saada, kuid jäädes vaikusesse pettuma.
Leopardi jaoks on armastus ja surm kaksikud, kuna armastus tekitab ilu ja kannatusi, surm aga lõpetab kannatusi. Armastust ei julge ta eneses äratada, surma on aga nõus minema.
Ja kuigi näiteks tema sõnad Kuule on oma ahastuses väga kaunid ja ka väljendusoskuses puudu ei jää, tundub Leopardi Suur Kannatuste Rada kuidagi ühekülgne. Tegu võib ju olla ka viletsa tõlkega või on mitme luuletuse üksteise järel lugemine monotoonsust tekitav, aga kannatustest, surmast ja pitsitavast südamest mitmes vormis rääkiv luulekogumik ei tekita tahtmist end lõpuni lehitseda.
Tegu on muidugi tugevalt subjektiivse hinnanguga, kuna minu suur armastus Lorca läheneb loodusele ja südameasjadele hoopis teisest vaatenurgast.
Arvestades oma aega, väljendas Leopardi end teemadel valu, kannatused, surma kui lunastus ja ee... valu, väga mitmekülgselt. Olles aga lüürilisel maastikul roolides piisavalt Byronit ja Poed lugenud, soovitaksin kõrvale lugeda ka Leopardi mõtteid (
näiteks siin). Tema küünilis-nihilistlik-egotsentriline mõtteviis sobib pigem esseesse kui luuletusse - ja on seal ka meelelahutuslik ning samaaegselt nii muigama kui mõtlema panev.
The Calm after the StormThe storm has gone:
I hear the joyful birds, the hen,
returning to the path,
renews her cackling. See the clear sky
opening from the west, over the mountain:
the landscape clarifies,
the river gleams bright in the valley.
Now every heart is happy, on every side
there's the noise of work
as they return to business.
The craftsman comes to the door,
his work in hand, singing,
to gaze at the humid sky:
a girl runs out to draw water
that's charged with fresh rain:
and, from street to street,
the vegetable seller
raises his cry again
See the sun return, see how it's smiling
from hills and farms. The servants
open balconies, terraces, lodges:
hear the harness clinking, far off
along the highway: as the traveller's carriage
moves, once more, down the road.
Every heart is happy.
When was life as sweet,
as pleasant as it is now?
When did men turn
to their work, or bend to
their studies with such love? Or begin
some new venture? Or were so forgetful
of old wrongs? Joy is born of pain:
vain joy, the fruit
of fear past, in one shaken,
and fearful of death,
who abhorred life before:
fear that made men sweat and tremble
in enduring anguish,
shivering, silent, pale: seeing
lightning, cloud, and wind,
moving to attack them.
O kindly Nature,
these are your gifts,
these are the delights
you give to mortals. To be free
of pain is our delight.
You scatter ills with generous hands: grief
appears of itself, and pleasure, that's so often
born of trouble, through the monstrous,
and the miraculous, is our only gain. The human
race, dear to the gods! Happy enough
to gain a breathing space
from sorrow: blessed
when death heals you of every grief.
Kõik cantod on muide internetis inglisekeelses väljaandes saadaval: http://www.poetryintranslation.com/klineasleopardi.htm
