Mart Sander: "Litsid: Naiste sõda. II raamat"

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. "Litside" sari on ühtlasti Sanderi esimesed eestikeelsed romaanid.

Triloogia esimene raamat ilmus aastal 2016 ning pälvis minupoolse absoluutse heakskiidu kui tavainimese perspektiivist Teise maailmasõja aegset Eestit kujutav, kuid samaaegselt oma kehaga raha teeniva naise argimuredest realistlikult pajatav, põnev ning värviline romaan. 

Alapealkirja "Naiste sõda" kandev romaan tõi lugejani erineva rahvusliku taustaga naiste sõjaga seotud arvamused, hirmud ning lootused ja käsitles kompleksset okupantide vahetumise ning hirmuvalitsuse suuna ja suunaja muutumise.

"Litside" esimesest raamatust kirjutasin läinud aastal siin (link).

Triloogiate üldine häda on alati olnud nende teleoloogia - sihile suunatud kirjutamise käigus jääb kolmiku keskmine laps üldiselt tähelepanuta. Triloogiate teised osad on nii filmilinal kui kirjanduse maailmas kahjuks pahatihti määratud jääma vaheetapiks ja nii juhtus ka "Litside" teise raamatuga. Romaani sisu on nii figuuride kui sündmuste tasandil tunduvalt õhem kui esimeses osas, intriige ja tegelaste vahelisi konflikte on arvuliselt vähem ning keskendutakse Proua Kuke mineviku-müsteeriumide lahenduste sissejuhatusele.

Kui esimene osa käsitles sarja ekspositsioonina arvukate neidude taustasid, saatusi ning tegeles nendega veidi pikemalt, juhatamaks sisse ja haaramaks lugejat, keskendub teine osa paarile seigale neidude suhetest teatud ajaloost tuntud noormeestega, mis põimib "Litsid" nö. päris ajalooga; samuti keskendub teine raamat Proua Kuke minevikuga seotud saladustega; teise osa sisse toodud on NSVLi elu ja argielu pisiasjade ohtlikkuse kontekstis väga intensiivne stseen seoses härrastemaja juhataja Proua Kuke kinnivõtmise ning ülekuulamisega, kuid näiteks teise romaani lõpp on vaid sissejuhatav pingeline poolik olukord: avanev uks, mille taga ootamas müstiline tegelane. 

Võrdluseks esimese osa 277 leheküljega kätkeb teine romaan 236 lehekülge ehk siis umbes ühe peatüki võrra vähem. Mõlemad romaanid on dialoogirikkad ning mahlakalt kirjutatud, kuid siiski jääb teisest osast puudu see miski, mis esimese osa niivõrd hästi täitis. Tundub, et Sander on isegi  juba pigem kolmanda romaani kirjutamise ootusärevuses. Teine raamat on hea - kuid esimene on lihtsalt parem.

"Litside" esimene osa oli niivõrd tugev raamat, et sellele väärilist järglast üllitada oleks väga raske olnud.

Triloogiana omab "Litsid. Naiste sõda" aga väga tähtsat kohta eesti kirjanduse ajaloos ning ootan põnevusega kolmanda osa ilmumist, millele panustan suurelt. Oleksin väga pettunud, kui Sanderil iseendale tehtud nõudeid täita ei õnnestuks.

Mart Kadastik: "Eluaegne" (2015)

Eesti kirjaniku ning ajakirjaniku Mart Kadastiku (sünd. 1955) sulest on nüüdseks ilmunud neli ilukirjanduslikku romaani: „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013); Katariina Tammertiga kirjutatud „Paarismäng“ (2014) ning "Eluaegne" (2015). Kadastiku sulest on aga ilmunud ohtralt ajalehesisu: autor oli aastatel 1977–1998 "Edasi" ning seejärel "Postimehe" peatoimetaja.

Kadastiku põhileivaks tunduvad olevat üldinimlikud teemad nagu meeste ja naiste vahelised suhted, meheksolemine elu kuldses sügises, ning seksuaalsusega seotud küsimused, fantaasia segunemine reaalsusega ning iseenese seksuaalne leidmine. Neid teemasid käsitlevad laias laastus kõik ülalmainitud romaanid.

Seksuaalfantaasiate ning -traumade ja sellest lähtuva eneseleidmisega tegeleb ka Kadastiku neljas romaan, "Eluaegne", mis toob lugejani Nils-Kaspar Koppeli väga huvitava eluloo. Oma elu esimeses pooles Kaspari ning teises pooles Nilsi nime kandev noormees elaks läbi justkui mitu elulugu: noore tudengina prantsuse keele professori haardes, NSVLi spioonina põrudes, ärimehena edu saavutades ning suhetes naistega neid mõista üritades neist kaugenedes.

Et Nils ja Kaspar justkui kaks erinevat figuuri oleksid, põhjendab romaani narratiiv: tudengipõlves välismaal õppides vabameelselt tudengineiu ühemõttelisest pakkumisest keeldunud ning hiljem sügava trauma läbi elanud Kaspar otsustab mineviku selja taha jätta ning enesele kindlad eesmärgid seada. Temast saab prantsuse pesu ning muud kaupa importeeriv edukas, jõukas ärimees. Nilsil arenevad mitmed suhted erinevat tüüpi naistega, kuid tõelise sideme või enese neis leidmine osutub väga keeruliseks.

Nils/Kaspar (sic!) on kohati skurriilne, kohati realistlik, kohati väga pingutatult seksuaalsusest motiveeritud ning kohati lihtsalt hädine meestüüp, mis teeb temast ühtlasi ebasümpaatse ning samas väga huvitava figuuri. Tema suhted tugevate, nõrkade, noorte, rumalate, iseseisvate naistega ning tema maneer läbi lillede jutt jätta ning asjadele kohe ning otsekoheselt läheneda on sümpaatne, kuid tekitab enamikus naistes tõkkeid ning konflikte. 

Võiks ühest küljest argumenteerida, et Kadastikul pole oma naisfiguuride kujutamine õnnestunud niivõrd elutruult kui vägagi mitmekihilise Nils/Kaspari loomine: mitmed kõrvalised naised esindavad vaid tüüpe; neil on protagonisti erinevate külgede esiletoomise, mitte naise ja mehe dünaamika objektiivse lahkamise funktsioon. Kuid need on Nilsi jaoks suures plaanis ka tähtsusetud naised - tema elu läbivalt voolivaid naisi lahatakse piisaval määral.

Dialoogid on kohati väga huvitavad ning sõnastus ja stiil tihti äärmiselt omapärased, kuid Kadastiku stiil on vonklev – mitmed leheküljed haaravad endasse ja on nauditavad, kuid mitmed lõigud jäävad oma stilistiliste klisheede taha kinni.

"Eluaegse" figuuridevahelise dünaamia ning psühholoogilise arengu pärlid on romaani kesksed – eluaegsed – suhted Hege ning Kaspari/-Nilsi ning Irmeni ja Nilsi vahel – realistlikult edutud ning viljatud, kuid täis kahe soo püüdeid teineteisele läheneda, figuuride areng, isiklike traumade ületamine ning selle läbi seotud olemine ja lõpuks siiski vaid enesesse jäämine. Romaani lõpp, olgu ta ootamatu, on siiski oodatav, kuid siiski on kahju romaani käest panna.

Eriti huvitav ja eesti kirjanduses vähekäsitletud aspekt on seksuaalsed huvid, kalduvused, normist väljapoole jäävad erutavad asjad, nagu Nilsi kalduvus vägivallale ning seksiakti vaatamisest saadud nauding, mida naine, kellega Nils seda jagada sooviks, jagada ei taha ega saa. Samaegselt on üpris selgelt psühholoogiliselt näidatud, millisest traumast on Nilsil sellised soovid tärganud. Nii jääks Kadastiku figuuride seksuaalne dünaamika siiski kuidagi kuivaks ja kliiniliseks.

Teisalt käsitleb Kadastik näiteks vägistamise erutavuse temaatikat väga subjektiivselt mehe seisukohast, mis on üpris radikaalne ja räige, kuid võiks seletada üht-teist meeste mõttemaailmast ning fantaasiast ja fantaasia täitmisest või täitmata jäämisest ja erinevustest fantaasia ja reaalsuse vahel. Kuidas Nilsi mineviku varjud pidevalt jälitavad ja kuidas tema unenäod teda piinavad, on väga haarav lugeda. Ka see sund ning see rahutus on - eluaegne. Ilmselgelt suurepäraselt valitud pealkiri!

Ühesõnaga - keeruline raamat mitmete häirivate, mitmete ülihuvitavate aspektidega. Houellebeqci või Knausgårdi fännidele pakub Kadastik kindlasti pinget, nõrganärvilistele mitte. Mind ta intrigeeris ja loen teda ilmselt tulevikuski.

Ekskurss filmilinale: "Wonder Woman" (2017)

Eelmisel kuul kinolinadele saabunud "Wonder Woman" (2017) on DC universumisse kuuluv. Film on oma olemuselt kaua oodatud, esimest korda hetkeks "Batman vs Superman: Õigluse koidik" (2016) filmis ilmunud, koomiksitest tuntud ja armastatud võimsa amatsooni Diana päritolulugu.

"Wonder Womanit" on eelnevalt kehastanud Lynda Carter: kultusstaatust nautiv teleseriaal jooksis aastatel 1975-1979. Kuid Gal Gadot on tema kingad edukalt täitnud.

Filmi ekspositsioon kajastab Diana lapsepõlve ning tema arengut nooreks kirglikult enda eest seista soovivaks naiseks: Amatsoonide printsess Diana elab oma ema ning teiste amatsoonidega Themyscira saarel ning soovib plikapõlvest peale vaid saada sama kartmatuks ning võitluses tugevaks nagu kindral Antiope (Robin Wright). Antiope treenib veel noort Dianat juba varakult oma õe, kuninganna soovide vastaselt, kuid hiljem juba kuninganna enda soovil kõvemini kui ühtki amatsiooni kunagi treenitud, ning Dianast saab tugev ja kartmatu sõdalane.

Filmi tõeline konflikt algab, kui amatsoonide varjatud saarele eksib põgenev piloot Steve Trevor ning teda jälitavad vaenulikud sõdurid. Toimub filmi esimene eepiline edukas, kuid kaotustega lõppev lahing. 

Trevor võetakse esmalt vangi, ning mees räägib amatsoonidele suurest inimkonda hävitavast sõjast. Diana on lapsepõlves kuuldud legendide põhjal kindel, et tegu on Arese trikkidega ning sõidab ühes Trevoriga Inglismaale, peatamaks sõjajumala kurje plaane.

Komöödilist elementi lisavad siinkohal seigad Diana kohanemisest 20. sajandi halli, keha katva kultuuri, naise keha piiravate käitumis- ja riietuselementidega ja samuti naise passiivse rolliga ühiskonnas.

Naise roll ühiskonnas on siinkohal kohustuslik kava käsitlemiseks juba sest "Wonder Woman" on üle pika aja esimene naissoost superkangelasi käsitlevatest koomiksimaailmade filmidest, ning filmil on samuti väga haruldases korras naisrezhissöör - reaalses maailmas kulmu kergitav asjaolu ning paljudele naistele filmi- ning vaatajamaailmas suur triumf. Põhimõtteliselt on seega ka oodatav, et mitmed naiseliku pahameele elemendid meessoo suunas esiplaanile tuuakse. Näiteks pole Dianat Inglismaal lubatud ministrite sõjanõupidamisele, mis oleks iseeneesest täiesti loogiline - kuid põhjenduseks mitte asjaolu, et ta on väline positsioonita isik, vaid et ta on naine. Tõene, kuid mitte päris vettpidav...

Huvitaval kombel on sõja teisel poolel hävitustööd tegemas naiskurikael Dr. Maru või Dr. Mürk, kes arendab ülimat hävitavat gaasi, mis purustaks gaasimaskid ja tapaks kõik teelesattuva. Steve on oma haardesse saanud Dr. Maru märkmiku, mille abiga kurikaelu peatama minnakse. (reaalne kindral Ludendorff on ajaloo tundja silmis kindlasti absurdne figuurivalik, kuid mitteteadjatele lihtsalt hästi pandud kurja-saksa-kindrali-tüübi nimi...) (Kuid siinkohal on naise võrdse positsiooni või selle puudumise või selle saavutamise aspekt vaid kurjuse ahvatlusele järgnedes miskipärast perspektiivist väljas, tagaplaanil... Jätkem siiski päevapoliitilised küsimused filmist välja.)

Komöödilist-südamlikku elementi lisavad siinkohal Steve'i kohati saamatud, kohati veidi totrad, kuid kohati lihtsalt väljaheidetu staatuses käsilased, kes Dianat mitte naise, vaid inimesena kohtlevad ning lahinguväljal oma julgust ja lojaalsust näitavad. Iga figuur on loodud tuntava originaalsusega, kuigi on klisheelikke elemente, on Steve'i kamraadid põnevad ja värvikad kõrvaltegelased.

Struktuurilisel tasandil on film kenasti jagatud kolme ossa: Esimese osa moodustavad Diana kasvamine ning tema kodune keskkond kaunil paradiisisaarel võimsate, tugevate naiste seas, tema moraalide ning ideaalide areng. 

Teine osa kujutab Diana põrkumist "päris"maailmaga ning tema mustvalge absoluutse hea-halb-maailmapildi purunemist. Kolmas osa märgib Diana täispotentsiaali saavutamist ja tema triumfi halva üle. Diana konflikt laheneb kolmandas osas, ta leiab oma võitluse ja oma tõelise saatuse ning funktsiooni - sest legendid, mida ema talle väiksena jutustas, pole sajaprotsendiliselt tõesed.

Ühest küljest on filmi narratoloogiline pool ümmargune ning rahuldav: kõik sellist tüüpi filmi elemendid on esindatud: sünd, taustalugu, perelugu, eepilised võitlusstseenid, kangelase areng ning eneseusk, armastuslugu, lõbusad seigad, sisemine konflikt ning sellele järgnev kurjuse ahvatlus, vastupanu ning võit.

Teisalt on igasugused filmi loo detailidega seotud aspektid väga, väga õhukesed - loogilised seosed toimuva vahel - kuidas keegi kuhugi jõudis, miks on antud objekt seal, kus ta parasjagu on, kuidas saavutati teatud edu, filmi ajaline-ajalooline taust jnejne - kriitiliselt mõtleva inimese jaoks on filmi süzhees ohtralt auke.

Kuid samal ajal on "Wonder Woman" piisavalt abstraktne ja narratoloogilise ning figuure motiveerivate küsimuste lahendamisel piisavalt absoluutne, et mitte lasta vaatajat häirida mingisuguste detailidega - tähtsad on suured küsimused ning nendega tegeletakse piisavalt.

Näitlejatöö nii Gal Gadot, Chris Pine'i, suurepärase Danny Hustoni ning siin üllatavalt mitmekülgse David Thewlisi poolt on hea, oma figuuri ning figuuri põhilist motivatsiooni (kuigi üldiselt on tegu tüüpidega, heasüdamlik meeskangelane, sünge julm kindral ning kahepalgeline poliitik), kuigi erilist ambivalentsi sisemisel tasandil ei esine.

Paeluvamad on Dr. Marud mängiv Elena Anaya ning admiral Sir Patrick Morgan ehk siis Thewlis. Nende figuure on nauditav vaadata, figuuride reaktsioone huvitav jälgida. Wonder Woman ise ning tema meesabiline jäävad üpris monotoonseks, kuigi neid ümbritsev tegevus on pidevalt põnev ja haarav.

Filmi tempo on hästi valitud, pingeliste (sisemiste ning sõjaväljal toimuvate) lahingute vahele mahub õhtu küünlavalges ning uhke bankett. Samuti on Wonder Womani lahingud ning arengutee visuaalselt väga kaunilt kujutatud. Filmi teemamuusika on meeldejääv ning väga mõjuvõimas. Ühesõnaga oleks justkui iga element läbimõeldud ning rahuldavalt lahendatud.

Filmi lõpp on samaaegselt võimas, rahuldav, veider ning kurb. Teatud realistlikud elemendid kõrvuti väga fantastiliste elementidega jätavad ülima võidu saavutanud Wonder Womani siiski samaaegselt leinama. Kindlasti kannab ta vaataja sümpaatiat ka edasistes filmides.

Isikliku perspektiiviga kokku võttes: olin kinos ning pärast kino sellest filmist täielikus vaimustuses. Filmi oli juba igal pool kiidetud ning üritasin oma ootusi siiski mitte liiga kõrgele kruttida - kuid "Wonder Woman" täitis kõik superkangelasfilmide tüüpi hea filmi kriteeriumid. Põnev, sisukas, visuaalselt kaunis ning võimas, veidi lustakas, veidi müstiline, ilusti lahendatud päritolu- ning arengulugu, taustal tõsisemad teemad nagu hea-kurja-ambivalents ning sõja mõttetus ja naise koht  ja võimalik koht ühiskonnas.

Kuigi sisu ise jäi mõnes kohas väga naiivseks ja narratiiv detaile analüüsides üpris õhukeseks, on "Wonder Woman" omas nishis ära teeninud parima hinde. Soovitan soojalt!

Nobeli kirjanduspreemia 1956. Juan Ramón Jimenez: Luuletusi

Hispaania-Andaluusia luuletaja Juan Ramón Jimenez (1881-1958) alustas luuletuste kirjutamist lapseeas. Autor õppis küll Sevillas õigusteadust ning huvitus ka maalimisest, kuid eelkõige on Jimenez alati olnud luuletaja.

Nagu Hispaania ning Ladina-Ameerika luuletajatele omane, on Jimenez põhiliselt kirjutanud Andaluusia ning Hispaania maastikest mäestikest ja muust, kuid eriline on tema puhul märgata pisiasju, jäädes vormis väga lihtsalt ja puhtaks.

Jimenezi luuletused on samuti ilmunud kahekeelses kogumikus ühes Federico Garcia Lorcaga (sama tõlk on avaldanud ka Ladina-Ameerika autorite Pablo Neruda ja Cesar Vallejo luulekogu hispaaniakeelsete originaalide ja inglisekeelsete tõlgetega), Jimenez on tänapäevani üks kuulsamaid Hispaania luuletajaid.

Autor kogus eelkõige populaarsust nii Ladina-Ameerikas kui USAS, proosaluuletusega, kus kirjeldab oma koduküla ning sõprust kirjaniku ja tema eesli vahel eesel Platero perspektiivist lüürilises romaanis "Platero ja mina. Andaluusia eleegia" (Platero y Yo, 1914; ek 1989). "Platero ja mina" pajatab läbi eesli silmade küla vähimtähtsatest pisiasjadest - teatud lõhnad ning objektid omandavad aga seeläbi hoopis uue kaalu ja maigu.


Jimenezi kogumikud on - vabas tõlkes: Spirituaalsed sonetid (Sonetos espirituales 1914–1916), "Kivid ja taevas" (Piedra y cielo, 1919), "Värssluuletusi" (Poesía, en verso, 1917–1923) Värss- ning proosaluuletusi" (Poesía en prosa y verso, 1932), "Minu laulu hääled" (Voces de mi copla, 1945 ning "Allosas loom" (Animal de fondo 1947).

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1956 oma luule sisu ja vormi puhtuse eest.

1968. aastal vändati romaanist "Platero y Yo" samanimeline film ning romaan on tänapäevani Hispaanias populaarne.


ERRi raadioteatri esituses on "Platero ja mina" saadaval siin (link)
"Platero y Yo" on hispaania keeles võimalik kuulata siin (link)
Inglise keeles on mõned Jimenezi luuletused loetavad siin (link)

Nobeli kirjanduspreemia 1955. Halldór Laxness: "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948)

Islandi tuntuim 20. sajandi kirjanik Halldór Kiljan Laxness (1902-1998) on ainus Islandilt pärit Nobeli kirjanduspreemia laureaat ning Gunnar Gunnarsoni kõrval ilmselt ainus tänapäevani tuntud Islandi kirjanik - kui suurte saagade autorid nagu nt Snorri Sturluson kõrvale jätta.

Laxnessi sulest on ilmunud romaane, lühijutte, näidendeid, esseesid, artikleid ning tõlkekirjandust, näiteks tõlkis Laxness islandi keelde Hemingway "Kellele lüüakse hingekella".

Autor veetis oma lapsepõlve Reyjkjaviki lähedal ning alustas kirjutamist suhteliselt vara - tema esimene ajaleheartikkel avaldati 1916 ning esimene novell 1919.

Laxness reisis suhteliselt palju Euroopas ning veetis pikalt aega Luksemburgis Saint-Maurice-et-Saint-Maur kloostris, kus pühendus prantsuse ja ladina keele ning teoloogia- ja filosoofiaõpingutele. Mõnda aega hiljem reisis Laxness aga USAsse ning tema katoliiklik faas lõppes. Autori kirjandus 1930ndatest oli kristluse ja spirituaalsuse vastane, soosides pragmaatilist-sotsialistlikku filoosofiat ning poliitikat.

Laxnessi tuntuim romaan on Islandi olmeelu ja muremaailmu kirjeldav "Iseseisvad inimesed", millest juttu tulnud aastaid tagasi siin (link).


Lugesin sedakorda Laxnessi romaani "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948). Tegu on satiirilise ühiskonnakriitikaga ning  - romaani esimene trükk müüdi välja esimesel ilmumise päeval. USAs oli Laxness suuresti "Aatomijaama" tõttu 1960ndatel keelatud raamatute nimekirjas. 1984. aastal vändati romaanist ka film.

"Aatomijaam" on fragmentaarne jutustus lihtsast talutüdrukust Uglast (islandi k "öökull"), kel vägagi progressiivsed arvamused religioonist, võrdõiguslikkusest ning ühiskondlikest konventsioonidest ja nende naisena järgimisest. Ugla tuleb tööle poliitiku peresse Reyjkaviki lähedal ning tutvub erinevate inimeste ja poliitiliste ning moraalsete positsioonidega sotsialismist kapitalismini, pühendunud kristlusest anarhiani.

Mõned kriitikud on öelnud, et "Aatomijaam" olla üks Laxnessi nõrgematest romaanidest, kuid minu arvates on see lühikestest peatükkidest kokku pandud kergena tunduv mitmekihiline lugu vägagi huvitav ja sisaldab äärmiselt palju informatsiooni Islandi mentaliteedist Teise maailmasõja lõpul ja järgnevatel aastatel. Kirjeldused peegeldavad mitte ainult Islandi, vaid Euroopa erinevaid mentaliteete ning sotsialismi ja kapitalismi põrkumisel tekkinud konflikte; ning poliitiliste mõjualade ja soosingute liikumist ülemaailmsel skaalal ja sellest tulenevaid ohvreid ja muudatusi väikeriikides.


Romaani poliitiline narratiiv on Aatomijaama ehitamine Islandile, pakkumaks Läänele kaitset aatomisõja korral. Keskne diskussioon antud teemal on Islandi iseseisvuse alistamine ning rahva absoluutne vastuseis kuid samaaegselt mõjutamisvõimetus otsuse tegemisele.

Keskne lugu keerleb siiski Ugla ning teda ümbritsevate figuuride ümber: meeldiv politseinik, poputatud poliitiik, pips poliitiku abikaasa, kõike teha tohtivad ning empaatiata kasvavad rikaste vanemate lapsed, kunstnikud ning muusikud liberaalsete anarhistlike vaadetega.

Ugla kirjeldab end ise lihtsa ja veidi rumala inimesena ning tema kokkupuuted sotsialismiga ja naiivsed püüded seda õigustada on huvitavalt kirjutatud ja ehk palju nutikamad kui mõne poliitiku oskus oma seisukohti kirjeldada. Ugla enesekirjeldused tunduvad üha enam ja enam olevat fassaad, sest tegu on ilmselgelt terava mõistusega naisega.

Mingil hetkel tulevad mängu perepoliitilised, moraalifilosoofilised ning südameasju puudutavad teemad ning Ugla kui modernne naine ei soovi teha viga kellegagi abielluda, vaid "saada inimeseks, saada iseendaks". See lühike pihtimus on kergesti interpreteeritav kui liberaalse humanismi, feminismi ning modernse võrdõiglusliku ühiskonna juhtlause ja Uglast saab üpris kiiresti tõsiseltvõetav, sümpaatne figuur.

Mõned kõrvaltegelased nagu näiteks kaksikutega jumalad või Kleoparta - ei selgita, lugege - on ehk liialt sümboolsed ja nende kohalolek muu kui teatud poliiitiliste seisukohtade väljendamise nimel narratiivi tasandil pole vajalik, kuid sellest hoolimata on nende kohalolek põnev. Puudub keskne konflikt ning suur romaanijutustuse narratoloogiline mitmekesisus - "Aatomijaam" pole kindlasti klassikaline romaan vaid pigem midagi omanäolist, essee ja romaani segu, fiktiivsete fragmentide kogumik.


Kokkuvõtteks: kui "Aatomijaam" on 20. sajandi Islandi mentaliteeti kirjeldavate lühikeste muljete-jutustuste kogumik ja üldiste ühiskondlike probleemide kogumik moraali, eetika, religiooni ning filosoofia rinnetel, on tegu väga põneva teosega ja Ugla mõtisklused ning tema kohtumised erinevate figuuridega kuldaväärt lugemismaterjal. Suure armastusloo või kompleksse narratiivi otsijatele siin aga midagi leida ei ole. Neile võiks huvi pakkuda Islandi "Tõde ja õigus" ehk "Iseseisvad inimesed" (link sellele blogile ülal.)


Minu arvates on "Aatomijaam" väga põnev lugemine ning soovitan seda väga soojalt.

Arvamusreede, 6/17: Kui tihti peab raamatuid lugema?

Tänane mõttekõlks kuulub lugemise kui hobi ning harjumuse valdkonda.

Teada-tuntud-tõestatud fakt on, et lugemine stimuleerib ajutegevust, maandab stressi ning arendab loogikat ja emotsionaalset intellekti. Regulaarne raamatu kättevõtmine rikastab sõnavara, edendab kognitiivseid võimeid ning hoiab mõistust ka vanaduspõlves värskena.

Kui tihti tuleks teadlaste arvates lugemise eeliste täieliku ärakasutamise nimel lugemisega tegeleda?

Artiklid räägivad pelgalt regulaarsest harjumusest, ühes on juttu minimaalselt kuuest minutist päevas, teine mainib, et tund aega päevas oleks sobilik harjumusmiinimum. Kuid argipäev, pere- ja tööelu ning muud faktorid jätavad lugemisele lubatud aja vahel kriminaalselt napiks.

Kui tihti peaks siis ikkagi lugema? 

Vastus on väga subjektiivne. Minu arvamuse kohaselt tuleks veidi lugeda iga päev, kuid olen väga tihedalt kirjandusega seotud inimene. Minu jaoks oleks minimaalselt piisav pühendada kaks poolpäeva nädalas ilu- või teaduskirjandusele - kuid lubada enesele iga kord vähemalt kaks tundi puhast narratiivi sukeldumist.

Kuna mulle meeldib kategoriseerida, samal ajal sildistamata, üritan siinkohal oma tähelepanekute põhjal huumoriprisma läbi kirjeldada põhilisi lugejatüüpe.

Jagaksin kirjanduse armastajad pelgalt aja kriteeriumi arvesse võttes kolme hinnanguteta ning eelarvamusteta moodustatud fiktiivsesse-spekulatiivsesse gruppi:

1) käekoti-tüüp: loeb igal v6imalusel

Sellel lugejatüübil on a-la-ti raamat kaasas, nagu nimigi ütleb enamasti siis käekotis. Meesoo puhul on märgata raamatut tagi sisetaskus või cargopükste küljetaskus. Tähtis on kasutada kõiki üle veerandtunni kestvaid oote- ning transiidihetki lugemiseks. Tuleb ju raamatute nimekirjas edasi jõuda! Iga minutit otstarbekalt kasutav ning üldiselt päevi minuti täpsusega plaaniv tüüp. Või hoopis täiesti pilla-palla mõttemaailmaga kuid hea meelega mitut asja korraga tegev tüüp. Müstiline. Intensiivne. Või hoopis laisk. Siin ei sünni inimese anatoomia analüüs - kõigest pealiskaudne lugeja anatoomia! ;-)

2) öökapi-tüüp: loeb vaid tõeliselt vabal hetkel, kuid egulaarselt

See lugejatüüp võtab igal õhtul või pärastlõunal või nädalalõppudel olenevalt möödunud päevale pool tundi kuni tunnikese aega lugemiseks enne magama minekut. Raamatul on selge lõõgastav eesmärk, sellele keskendutakse ideaalvariandis igal õhtul, kuid reaalvariandis umbes kolmel õhtul nädalas. Armastab kirjandust, kuid omab käputäit ajaliselt nõudvaid kohustusi, mis eelnevalt vaja täita.

Öökapi-tüübi alatüüp: pargipingil lugeja, kasutab tööinimese igapäevast lõunapausi söömisest üle jäänud aega raamatusse sukeldumiseks.

3) puhkuse-tüüp: loeb kolm korda aastas

See lugejatüüp ei haara igal vabal hetkel raamatu järele, vaid vajab tõeliselt vaikset ja eksklusiivset atmosfääri, et lugemisele pühenduda. Mõned selle tüübi esindajad käivad kohalikes antikvariaatides, et kohalikku kirjandust sirvida, mõned valmistavad puhkuse lugemisnimekirja nädalaid eelnevalt ette. 

Meetodist sõltumata on üks asi kindel: kui puhkus käes, ilm kaunis ja päev kohustustest vaba, võib ta tundide kaupa rannas lesida, romaan rätikule laotatud!

Selline on minu väga üldine lugejatüüpide jaotus. Tegu ei ole pingereaga, pelgalt tähelepanekuga erinevate inimeste lugemisharjumustest. Tüübid võivad ka vahelduda. 

Üldiselt jääb loo sihtmõtteks: kuniks kirjanduse vastu huvi tunda ja sellega aeg-ajalt tegelda, on see tervislik, põnev, teadmistepagasit täitev ning emotsionaalselt rikastav hobi.

Kui tihti teie arvates lugeda võiks? Või kas arvate, et regulaarsuse poole püüdmine teeb hobist juba kohustuse? Kui tihti ise loete ja kas vajate vahel ka raamatutest pausi?

Ootan huviga teie kommentaare ;- )

Lugemine on tervislik nii vaimule kui kehale (eesti k)

Benefits of Reading (ingl k)

6 Scientific Reasons Reading Is Amazing For Your Health (ingl k)