10. Miguel de Cervantes Saavedra: Don Quixote

Don Quixote, fully titled The Ingenious Hidalgo Don Quixote of La Mancha (Spanish: El ingenioso hidalgo don Quijote de la Mancha), is a novel written by Spanish author Miguel de Cervantes. Cervantes created a fictional origin for the story based upon a manuscript by the Moorish historian, Cide Hamete Benengeli.

Published in two volumes a decade apart (in 1605 and 1615), Don Quixote is the most influential work of literature to emerge from the Spanish Golden Age and the entire Spanish literary canon. As a founding work of modern Western literature, it regularly appears high on lists of the greatest works of fiction ever published.


Jap, nüüd võib igaühest meist saada rüütel!

Koomika tipuks ja mitte millekski vähemaks võib nimetada Don Quijote/Quixote seiklusi, kus 50-aastane kõhetu härrasmees on lugenud liiga palju rüütliromaane ja sukeldunud nende maailma sel määral, et otsustab ka ise oma lemmikmaailma osaks saada ja rändab maailma seiklusi otsima, kaasas tallipoiss Sancho Panza.

Vaesekest nülitakse ja kolgitakse suurel määral, aga sellest hoolimata ei kustu kurva kuju rüütli entusiasm hetkekski - küll näeb ta oma teel mitte kõrtsi, vaid kindlust, ei hoorasid, vaid printsesse, ei lambaid, vaid sõdalasi. Fantaasiast välja jäävate jaoks tuuakse seletuseks, et kurjad võlurid petavad nende silmi. Jap. Just.

Edasi minnes ilmneb küll, et nii Quijote kui Sancho Panza on mõlemad täiesti intelligentsed inimesed - esimese sõnaseadmisoskus on märkimisväärne ja kuigi mõningate allahindlustega oma privileegide nimel, ka moraalne kompass üpriski eeskujulik. Sancho, kellele algusest peale krahvkonda või saart isiklikuks valitsemiseks lubatakse, saabki mingil hetkel saare valitsejaks ja teeb oma tööd hoolimata oskamatusest lugeda või kirjutada suurepäraselt.

Raamatu lõpuks jõuab Quijote küll nõdrameelsusest - kui seda üldse nii nimetada võib - jälle välja, jääb aga muidugi küsimus, kas poleks olnud parem, kui ta oleks oma päevad oma pea sees lõpuni elades ehale viinud.

Ütlen ausalt, et raamatu mahukus on väsitav, kolm osa ja tuhat lehekülge koos arvutute lühijutustustega inimeste eludest, keda rüütel ja kannupoiss oma teel kohtavad ja sama arvutute dialoogide-monoloogidega tekitavad informatsiooni üleküllust ja sunnivad nii mõnigi kord raamatut käest panema. Sellepärast soovitan taaskord hoida öökapiraamatuna ja võibolla keskendudagi ainult Quijote loole. Sest huumor ja ideed, mis sellest väljuvad, on väga head.


Oma maitsest lähtuvalt ei tituleeriks ma Quijotet tingimata maailma parimaks raamatuks, aga selge on, et sellistes nimekirjades peaks tal alati kindel koht olema.