Arvamusreede, 7/17: Alguslugu ning saja raamatu projekti muljed

Tere, kallid raamatusõbrad!

Tänane arvamusreede on pigem refleksiivne reede: jutustan veidi selle blogi alustamise motivatsioonist ning vaatan tagasi käidud teedele. Selles raamis jutustan ka esimesena käsitletud saja raamatu nimekirja üld- ning detailmuljeid.

Alguslugu: Kuidas sündis Päikesejänku lugemispäevik?

Idee ning idee teostamise vahendid tekkisid, kui kolisin magistriõppesse astudes Eestist Saksamaale: kuna olin uues riigis ja sotsiaalsed sidemed puudusid, oli ka minu motivatsioon nädalavahetusel välja minna või suurt sõprusringkonda tekitama hakata minimaalne.

Seega oli mul olemas aeg.

Teiseks on Saksamaal võimalik tellida mõne euro eest kasutatud raamatuid, eriti klassikud on nii saksa kui inglise keeles väga odavad ning näevad tihti välja nagu uued, kui mõnetine lehtede kolletamine välja arvata. Ning antikvariaadist tellimise võimaluse puudumise korral oli raamatukogu minu ühiselamust kümne minuti tee kaugusel.

Seega olid mul olemas ka vahendid.

Olen teatud vormis teisest klassist peale lugemispäevikut pidanud ning ka erinevas vormis bloginud, kuid need kaks ühendada ning eestikeelsele internetiruumile tõepoolest midagi väärtuslikku juurde anda oli lisamotivatsiooniks. Paljudest käsitletud raamatutest pole praktiliselt üldse eesti keeles kirjutatud ja loodan, et suudan mõned vähemtuntud raamatud eesti publikuga tuttavaks teha.

Vormilised-sisulised arengud

Alustasin vaid lühikese tutvustustekstiga inglisekeelsest vikipeediast ning jätkasin kohe oma arvamusega. Hiljem vormistasin raamatututvustuse ümber eestikeelseks.

Nüüdseks olen otsustanud kirjutada lühidalt autorist - üritan enamasti lisada mõne huvitava faktikillu autori elust või peetud elukutsetest - ning tema loomingu põhijoontest. Jätkan lühikokkuvõttega loetud raamatu sisust, ning tutvustada oma arvamust, üritades raamatut eelnevalt mittelugenule tähtsad sündmused avaldamata jätta, tekitades huvi raamatu lugemise vastu.

Hiljuti lisasin blogisse ka pildid, et vaid teksti koorem kurnavaks ei muutuks.

Sisulisest poolest: Saja raamatu pärlid ning mittepärlid

Niinimetatud kirjandusklassikute nimekirju on mitmeid, erinevast ajaruumist ning erinevast geograafilisest ruumist. Valisin Le Monde'i maailma parima saja raamatu läbi aegade nimekirja, kuna soovisin lugeda mitte ainult 20. sajandi ning mitte ainult Euroopa ja inglisekeelse maailma kirjandust. 

Avastasin nimekirja läbides, et on olemas väga huvitavaid kirjanikke, näiteks Nigeeria Chinua Achebe - kas oleksin ta ka ilma selle nimekirjata avastanud? Võib-olla, võib-olla mitte. Täiesti omanäolised ning kapitaalselt erinevad teosed nagu Juan Rulfo "Pedro Paramo", Kalidasa "Sakuntala" või Lu Xuni "Hullumeelse päevik" (huvi korral leiate need teosed otsingufunktsiooni kasutades kergesti!) tutvustasid mulle erinevaid maid, erinevaid mentaliteete, erinevate sajandite sündmusi ning erinevate inimeste mõttelaade. Aina enam sugenes võrdlusmomenti ida-lääne, vana-uue ning ambivalentsemate telgede ekstreempunktide vahele.

Minu geograafilise ruumi jaoks eksootiline kirjandus hoomab Aasiat, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerikat ning Aafrikat. Olen üpris hästi tuttav Euroopa, Põhja-Ameerika, Vene ning Jaapani autorite loominguga. Kuid maailmakirjandus kui ühik, anima mundi mõistmine ning sama päikesekiire peegelduse leidmine hulgaliste üdini erinevate fragmentide sees on tohutult põnev protsess, mis nüüdseks kirjalikus vormis pea kaheksat aastat mu elust täitnud.

Olen mõelnud varasemate blogipostituste uuendamisele ning parendamisele uuest perspektiivist, ning loen nii mõndagi raamatut uuesti Nobeli kirjanduspreemia laureaatide käsitlemise raames, mõnda ka niisama, sest tegu on lihtsalt kas hea raamatuga või raamatuga, mida tahan paremini mõista. (Kirjutasin hiljuti ka raamatute uuesti lugemisest, vt. rubriiki "arvamusreede".) Kuna keegi mulle selle blogi kirjutamise eest raha ei maksa ning reklaame blogisse ma samuti panna ei taha, soovin protsessi jätta võimalikult orgaaniliseks ja ei hakka vormiliste argumentide ajel midagi uuendama, mis mulle päriselt huvi ei paku. Sellepärast võib juhtuda, et mõnda raamatut on käsitletud kaks korda ja mõne raamatu postitus oma Nobeli järjekorras vaid vanemale blogile viitab.

Lisaks on sündinud Päikesejänku lugemispäeviku Facebooki leht, kus kuu alguses tulevad raamatud välja hõikan, filme kommenteerin ning vahel niisama jututan. Olete ka sinna teretulnud! Viite leiate vasakus servas :-)

Lisasarjad: Ekskurss filmilinale ja arvamusreede

Otsustasin 2015.–16. aastal väga regulaarselt blogiga tegelema hakata, eelnevalt võis juhtuda, et mõni nädal jääb vahele, kuid antud hetkel on plaanitud postitused novembrini välja ning valmis postitused alati paari nädala pikkuselt olemas. Mul ei ole tekkinud ei rohkem aega ega vähem tööd - pigem vastupidi -, kuid kuna kirjutamine pakub mulle puhast naudingut, otsustasin regulaarselt avaldada ka filmi- ning esseeblogi. Arvamusreede kirjutan enamasti valmis vaid paar päeva enne ilmumiskuupäeva, kuid alustan aktuaalsel teemal mõtisklemist umbes nädalase varuga.

Mida toob tulevik?

Tihedamini kui kord nädalas ma ilmselt postitada ei jõua. Ilmselt on meil järgmisel aastal taas plaanis (veel ilusamasse) kodusse kolida, suur soov koera soetada, doktoritöö lõpetades tõeliselt täiskohaga tööle minna jne jne. Soovin kindlasti kõiki olemasolevaid sarju jätkata, kuid tihedamalt postitada kahjuks ei jaksa - kui just helded sponsorid minuga spontaanselt ühendust ei võta. ;- )

Jätkan eelkõige Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega, kuid loen vahepeale ka lihtsalt teele sattunud ning soovitatud raamatuid, üritan uuema eesti kirjandusega kursis püsida. Nobeli laureaatidega sooviksin järgmise aasta lõpuks tänapäeva jõuda, et siis juba paralleelselt uue nimekirjaga jätkata: 80 raamatuga ümber maailma.

Nõnda siis lugu. Kokkuvõtteks ütleksin veel, et olen sellele blogile tohutult tänulik, kuna lugemine on ainus hobi, mis mind alati saatnud, ning siinne lugemispäevik aitab mul teadvustada, võrrelda, meenutada ning vastukaja koguda. Samuti on ikka väike tamp alati taga, uus blogi on muudkui tulekul ja aeg minu järel ei oota. Kuid just selline hoogne samm hoiab vaimu värske.

Päikest, kallid raamatusõbrad! Kohtume kommentaarides! Kui teie ka blogite või teatud põhjustel mõnest blogist eriti rõõmu tunnete, jagage head, olen tänulik teie vastukaja eest. :-)

Mart Laar: "Eesti suured armastuslood" (2017)

Kes teab, kuidas Jannseni elu oleks kulgeda võinud, kui ta mitte ootamatult armunud poleks. Naise võttis ta igatahes samasuguse kirgliku hooga, nagu ta muudki tegi. Peigmehena loeb ta romantilist "Eliset" ning kirjutab pruudile punase tindiga armutõotusi, pihtides samal ajal päevaraamatule, et vaevleb patuste ihade käes, nii et ei saa palvetadagi.

7. märtsil 1843 on Jannsen seoses pulmadega päevaraamatusse kirjutanud: "See kogu eluks tähtis päev peab mulle igaveseks meelde jääma kui kalli Emiliega laulatuse päev. Pulmapidu toimus küll teisiti, kui tõelistele kristlastele kohane on. Ärgu Issand seda pahaks pangu." (lk. 12–13)


Eelkõige poliitikuna ning noorematele lugejatele ajalooõpikute autorina tuntud eesti ajaloolane, filosoof, kirjanik ning poliitiline aktivist Mart Laar (sünd. 1960, Eesti Vabariigi peaminister 1992-1994 ning 1999-2002) on kirjutanud väga suures koguses erinevas formaadis raamatuid Eesti ajaloost.

Enamasti majanduslikest või militaarsetest perspektiividest kodumaa minevikule lähev Laar on sedakorda kokku pannud antoloogia "Eesti suured armastuslood" (2017).


Südamliku, isikliku pühendusega "emale ja isale", sisaldab Laari 318-leheküljeline kogumik viiskümmend lugu Eesti lähema ajaloo tegelastest ja nende abikaasadest. Individuaalsed lühilood kätkevad mahult viiest kolmeteistkümne leheküljeni ning jutustavad lühidalt osapoolte päritolust, tutvuskontekstist ning kooselust ja -tegevusest, nende mõjust omas sfääris ning tähtsusest eluajal ja hiljem. Kogumikust võib leida nii poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke kui üldiselt tuntumaid kultuuritegelasi.


Laar mainib sissejuhatuses, et valik on esiteks subjektiivne ning teiseks motiveeritud materjali kättesaadavusest. Et keskne struktuur laias laastus puudub, on aga antud stiilis kogumiku puhul lausa meeldiv, sest ei muuda tundelist teemat liig asiseks uurimustööks.

"Eesti suured armastuslood" on võib-olla veidi ülepingutatud pealkiri, kuna lood on jutustatud lihtsas, ladusas, ilustamata, kuid südamlikus stiilis - tegu on tihti üpris argiste kohtumis- ning kooselulugudega, suurt armumist või põnevat tutvumislugu mõnikord polegi. Kuid Laaril on väga hästi õnnestunud asine informatiivne osa huumori ning tundelise osaga kokku viia ja paeluvad jutustused kirja panna.

Ohtralt on töötatud kirjade ning päevikutega, jutustused sisaldavad osaliste endi ning sõprade-tuttavate sõnu, mis asjalikult ning sisutihedalt kirjutatud lugudele ka küllaldaselt hinge annavad. Iga loo algusesse on sätitud mõlema osapoole fotod.

Kokkuvõtteks on "Eesti suured armastuslood" ühest küljest muhe öökapiraamat lühikeste jutustustega abikaasade kohtumisest ning armastuse tärkamisest, teisest küljest väärt lugemine kodumaa ajaloost tuntud tegelastest huvitatutele. Ja igast küljest põnev tükk eesti ajalugu.

Kindlasti loeksin huviga ka antud kogumiku järge, kuna Laar mainib ise sissejuhatuses, et "Hoidutud on lugudest, mille üks osapool on veel elus, ja üldse materjalist, mis on ajaliselt väga lähedal". Ehk julgeb mõni vingem ajaloolane paarikümne aasta pärast teise osaga välja tulla. ;-)

Mart Sander: "Litsid: Naiste sõda. II raamat"

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. "Litside" sari on ühtlasti Sanderi esimesed eestikeelsed romaanid.

Triloogia esimene raamat ilmus aastal 2016 ning pälvis minupoolse absoluutse heakskiidu kui tavainimese perspektiivist Teise maailmasõja aegset Eestit kujutav, kuid samaaegselt oma kehaga raha teeniva naise argimuredest realistlikult pajatav, põnev ning värviline romaan. 

Alapealkirja "Naiste sõda" kandev romaan tõi lugejani erineva rahvusliku taustaga naiste sõjaga seotud arvamused, hirmud ning lootused ja käsitles kompleksset okupantide vahetumise ning hirmuvalitsuse suuna ja suunaja muutumise.

"Litside" esimesest raamatust kirjutasin läinud aastal siin (link).

Triloogiate üldine häda on alati olnud nende teleoloogia - sihile suunatud kirjutamise käigus jääb kolmiku keskmine laps üldiselt tähelepanuta. Triloogiate teised osad on nii filmilinal kui kirjanduse maailmas kahjuks pahatihti määratud jääma vaheetapiks ja nii juhtus ka "Litside" teise raamatuga. Romaani sisu on nii figuuride kui sündmuste tasandil tunduvalt õhem kui esimeses osas, intriige ja tegelaste vahelisi konflikte on arvuliselt vähem ning keskendutakse Proua Kuke mineviku-müsteeriumide lahenduste sissejuhatusele.

Kui esimene osa käsitles sarja ekspositsioonina arvukate neidude taustasid, saatusi ning tegeles nendega veidi pikemalt, juhatamaks sisse ja haaramaks lugejat, keskendub teine osa paarile seigale neidude suhetest teatud ajaloost tuntud noormeestega, mis põimib "Litsid" nö. päris ajalooga; samuti keskendub teine raamat Proua Kuke minevikuga seotud saladustega; teise osa sisse toodud on NSVLi elu ja argielu pisiasjade ohtlikkuse kontekstis väga intensiivne stseen seoses härrastemaja juhataja Proua Kuke kinnivõtmise ning ülekuulamisega, kuid näiteks teise romaani lõpp on vaid sissejuhatav pingeline poolik olukord: avanev uks, mille taga ootamas müstiline tegelane. 

Võrdluseks esimese osa 277 leheküljega kätkeb teine romaan 236 lehekülge ehk siis umbes ühe peatüki võrra vähem. Mõlemad romaanid on dialoogirikkad ning mahlakalt kirjutatud, kuid siiski jääb teisest osast puudu see miski, mis esimese osa niivõrd hästi täitis. Tundub, et Sander on isegi  juba pigem kolmanda romaani kirjutamise ootusärevuses. Teine raamat on hea - kuid esimene on lihtsalt parem.

"Litside" esimene osa oli niivõrd tugev raamat, et sellele väärilist järglast üllitada oleks väga raske olnud.

Triloogiana omab "Litsid. Naiste sõda" aga väga tähtsat kohta eesti kirjanduse ajaloos ning ootan põnevusega kolmanda osa ilmumist, millele panustan suurelt. Oleksin väga pettunud, kui Sanderil iseendale tehtud nõudeid täita ei õnnestuks.

Mart Kadastik: "Eluaegne" (2015)

Eesti kirjaniku ning ajakirjaniku Mart Kadastiku (sünd. 1955) sulest on nüüdseks ilmunud neli ilukirjanduslikku romaani: „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013); Katariina Tammertiga kirjutatud „Paarismäng“ (2014) ning "Eluaegne" (2015). Kadastiku sulest on aga ilmunud ohtralt ajalehesisu: autor oli aastatel 1977–1998 "Edasi" ning seejärel "Postimehe" peatoimetaja.

Kadastiku põhileivaks tunduvad olevat üldinimlikud teemad nagu meeste ja naiste vahelised suhted, meheksolemine elu kuldses sügises, ning seksuaalsusega seotud küsimused, fantaasia segunemine reaalsusega ning iseenese seksuaalne leidmine. Neid teemasid käsitlevad laias laastus kõik ülalmainitud romaanid.

Seksuaalfantaasiate ning -traumade ja sellest lähtuva eneseleidmisega tegeleb ka Kadastiku neljas romaan, "Eluaegne", mis toob lugejani Nils-Kaspar Koppeli väga huvitava eluloo. Oma elu esimeses pooles Kaspari ning teises pooles Nilsi nime kandev noormees elaks läbi justkui mitu elulugu: noore tudengina prantsuse keele professori haardes, NSVLi spioonina põrudes, ärimehena edu saavutades ning suhetes naistega neid mõista üritades neist kaugenedes.

Et Nils ja Kaspar justkui kaks erinevat figuuri oleksid, põhjendab romaani narratiiv: tudengipõlves välismaal õppides vabameelselt tudengineiu ühemõttelisest pakkumisest keeldunud ning hiljem sügava trauma läbi elanud Kaspar otsustab mineviku selja taha jätta ning enesele kindlad eesmärgid seada. Temast saab prantsuse pesu ning muud kaupa importeeriv edukas, jõukas ärimees. Nilsil arenevad mitmed suhted erinevat tüüpi naistega, kuid tõelise sideme või enese neis leidmine osutub väga keeruliseks.

Nils/Kaspar (sic!) on kohati skurriilne, kohati realistlik, kohati väga pingutatult seksuaalsusest motiveeritud ning kohati lihtsalt hädine meestüüp, mis teeb temast ühtlasi ebasümpaatse ning samas väga huvitava figuuri. Tema suhted tugevate, nõrkade, noorte, rumalate, iseseisvate naistega ning tema maneer läbi lillede jutt jätta ning asjadele kohe ning otsekoheselt läheneda on sümpaatne, kuid tekitab enamikus naistes tõkkeid ning konflikte. 

Võiks ühest küljest argumenteerida, et Kadastikul pole oma naisfiguuride kujutamine õnnestunud niivõrd elutruult kui vägagi mitmekihilise Nils/Kaspari loomine: mitmed kõrvalised naised esindavad vaid tüüpe; neil on protagonisti erinevate külgede esiletoomise, mitte naise ja mehe dünaamika objektiivse lahkamise funktsioon. Kuid need on Nilsi jaoks suures plaanis ka tähtsusetud naised - tema elu läbivalt voolivaid naisi lahatakse piisaval määral.

Dialoogid on kohati väga huvitavad ning sõnastus ja stiil tihti äärmiselt omapärased, kuid Kadastiku stiil on vonklev – mitmed leheküljed haaravad endasse ja on nauditavad, kuid mitmed lõigud jäävad oma stilistiliste klisheede taha kinni.

"Eluaegse" figuuridevahelise dünaamia ning psühholoogilise arengu pärlid on romaani kesksed – eluaegsed – suhted Hege ning Kaspari/-Nilsi ning Irmeni ja Nilsi vahel – realistlikult edutud ning viljatud, kuid täis kahe soo püüdeid teineteisele läheneda, figuuride areng, isiklike traumade ületamine ning selle läbi seotud olemine ja lõpuks siiski vaid enesesse jäämine. Romaani lõpp, olgu ta ootamatu, on siiski oodatav, kuid siiski on kahju romaani käest panna.

Eriti huvitav ja eesti kirjanduses vähekäsitletud aspekt on seksuaalsed huvid, kalduvused, normist väljapoole jäävad erutavad asjad, nagu Nilsi kalduvus vägivallale ning seksiakti vaatamisest saadud nauding, mida naine, kellega Nils seda jagada sooviks, jagada ei taha ega saa. Samaegselt on üpris selgelt psühholoogiliselt näidatud, millisest traumast on Nilsil sellised soovid tärganud. Nii jääks Kadastiku figuuride seksuaalne dünaamika siiski kuidagi kuivaks ja kliiniliseks.

Teisalt käsitleb Kadastik näiteks vägistamise erutavuse temaatikat väga subjektiivselt mehe seisukohast, mis on üpris radikaalne ja räige, kuid võiks seletada üht-teist meeste mõttemaailmast ning fantaasiast ja fantaasia täitmisest või täitmata jäämisest ja erinevustest fantaasia ja reaalsuse vahel. Kuidas Nilsi mineviku varjud pidevalt jälitavad ja kuidas tema unenäod teda piinavad, on väga haarav lugeda. Ka see sund ning see rahutus on - eluaegne. Ilmselgelt suurepäraselt valitud pealkiri!

Ühesõnaga - keeruline raamat mitmete häirivate, mitmete ülihuvitavate aspektidega. Houellebeqci või Knausgårdi fännidele pakub Kadastik kindlasti pinget, nõrganärvilistele mitte. Mind ta intrigeeris ja loen teda ilmselt tulevikuski.

Ekskurss filmilinale: "Wonder Woman" (2017)

Eelmisel kuul kinolinadele saabunud "Wonder Woman" (2017) on DC universumisse kuuluv. Film on oma olemuselt kaua oodatud, esimest korda hetkeks "Batman vs Superman: Õigluse koidik" (2016) filmis ilmunud, koomiksitest tuntud ja armastatud võimsa amatsooni Diana päritolulugu.

"Wonder Womanit" on eelnevalt kehastanud Lynda Carter: kultusstaatust nautiv teleseriaal jooksis aastatel 1975-1979. Kuid Gal Gadot on tema kingad edukalt täitnud.

Filmi ekspositsioon kajastab Diana lapsepõlve ning tema arengut nooreks kirglikult enda eest seista soovivaks naiseks: Amatsoonide printsess Diana elab oma ema ning teiste amatsoonidega Themyscira saarel ning soovib plikapõlvest peale vaid saada sama kartmatuks ning võitluses tugevaks nagu kindral Antiope (Robin Wright). Antiope treenib veel noort Dianat juba varakult oma õe, kuninganna soovide vastaselt, kuid hiljem juba kuninganna enda soovil kõvemini kui ühtki amatsiooni kunagi treenitud, ning Dianast saab tugev ja kartmatu sõdalane.

Filmi tõeline konflikt algab, kui amatsoonide varjatud saarele eksib põgenev piloot Steve Trevor ning teda jälitavad vaenulikud sõdurid. Toimub filmi esimene eepiline edukas, kuid kaotustega lõppev lahing. 

Trevor võetakse esmalt vangi, ning mees räägib amatsoonidele suurest inimkonda hävitavast sõjast. Diana on lapsepõlves kuuldud legendide põhjal kindel, et tegu on Arese trikkidega ning sõidab ühes Trevoriga Inglismaale, peatamaks sõjajumala kurje plaane.

Komöödilist elementi lisavad siinkohal seigad Diana kohanemisest 20. sajandi halli, keha katva kultuuri, naise keha piiravate käitumis- ja riietuselementidega ja samuti naise passiivse rolliga ühiskonnas.

Naise roll ühiskonnas on siinkohal kohustuslik kava käsitlemiseks juba sest "Wonder Woman" on üle pika aja esimene naissoost superkangelasi käsitlevatest koomiksimaailmade filmidest, ning filmil on samuti väga haruldases korras naisrezhissöör - reaalses maailmas kulmu kergitav asjaolu ning paljudele naistele filmi- ning vaatajamaailmas suur triumf. Põhimõtteliselt on seega ka oodatav, et mitmed naiseliku pahameele elemendid meessoo suunas esiplaanile tuuakse. Näiteks pole Dianat Inglismaal lubatud ministrite sõjanõupidamisele, mis oleks iseeneesest täiesti loogiline - kuid põhjenduseks mitte asjaolu, et ta on väline positsioonita isik, vaid et ta on naine. Tõene, kuid mitte päris vettpidav...

Huvitaval kombel on sõja teisel poolel hävitustööd tegemas naiskurikael Dr. Maru või Dr. Mürk, kes arendab ülimat hävitavat gaasi, mis purustaks gaasimaskid ja tapaks kõik teelesattuva. Steve on oma haardesse saanud Dr. Maru märkmiku, mille abiga kurikaelu peatama minnakse. (reaalne kindral Ludendorff on ajaloo tundja silmis kindlasti absurdne figuurivalik, kuid mitteteadjatele lihtsalt hästi pandud kurja-saksa-kindrali-tüübi nimi...) (Kuid siinkohal on naise võrdse positsiooni või selle puudumise või selle saavutamise aspekt vaid kurjuse ahvatlusele järgnedes miskipärast perspektiivist väljas, tagaplaanil... Jätkem siiski päevapoliitilised küsimused filmist välja.)

Komöödilist-südamlikku elementi lisavad siinkohal Steve'i kohati saamatud, kohati veidi totrad, kuid kohati lihtsalt väljaheidetu staatuses käsilased, kes Dianat mitte naise, vaid inimesena kohtlevad ning lahinguväljal oma julgust ja lojaalsust näitavad. Iga figuur on loodud tuntava originaalsusega, kuigi on klisheelikke elemente, on Steve'i kamraadid põnevad ja värvikad kõrvaltegelased.

Struktuurilisel tasandil on film kenasti jagatud kolme ossa: Esimese osa moodustavad Diana kasvamine ning tema kodune keskkond kaunil paradiisisaarel võimsate, tugevate naiste seas, tema moraalide ning ideaalide areng. 

Teine osa kujutab Diana põrkumist "päris"maailmaga ning tema mustvalge absoluutse hea-halb-maailmapildi purunemist. Kolmas osa märgib Diana täispotentsiaali saavutamist ja tema triumfi halva üle. Diana konflikt laheneb kolmandas osas, ta leiab oma võitluse ja oma tõelise saatuse ning funktsiooni - sest legendid, mida ema talle väiksena jutustas, pole sajaprotsendiliselt tõesed.

Ühest küljest on filmi narratoloogiline pool ümmargune ning rahuldav: kõik sellist tüüpi filmi elemendid on esindatud: sünd, taustalugu, perelugu, eepilised võitlusstseenid, kangelase areng ning eneseusk, armastuslugu, lõbusad seigad, sisemine konflikt ning sellele järgnev kurjuse ahvatlus, vastupanu ning võit.

Teisalt on igasugused filmi loo detailidega seotud aspektid väga, väga õhukesed - loogilised seosed toimuva vahel - kuidas keegi kuhugi jõudis, miks on antud objekt seal, kus ta parasjagu on, kuidas saavutati teatud edu, filmi ajaline-ajalooline taust jnejne - kriitiliselt mõtleva inimese jaoks on filmi süzhees ohtralt auke.

Kuid samal ajal on "Wonder Woman" piisavalt abstraktne ja narratoloogilise ning figuure motiveerivate küsimuste lahendamisel piisavalt absoluutne, et mitte lasta vaatajat häirida mingisuguste detailidega - tähtsad on suured küsimused ning nendega tegeletakse piisavalt.

Näitlejatöö nii Gal Gadot, Chris Pine'i, suurepärase Danny Hustoni ning siin üllatavalt mitmekülgse David Thewlisi poolt on hea, oma figuuri ning figuuri põhilist motivatsiooni (kuigi üldiselt on tegu tüüpidega, heasüdamlik meeskangelane, sünge julm kindral ning kahepalgeline poliitik), kuigi erilist ambivalentsi sisemisel tasandil ei esine.

Paeluvamad on Dr. Marud mängiv Elena Anaya ning admiral Sir Patrick Morgan ehk siis Thewlis. Nende figuure on nauditav vaadata, figuuride reaktsioone huvitav jälgida. Wonder Woman ise ning tema meesabiline jäävad üpris monotoonseks, kuigi neid ümbritsev tegevus on pidevalt põnev ja haarav.

Filmi tempo on hästi valitud, pingeliste (sisemiste ning sõjaväljal toimuvate) lahingute vahele mahub õhtu küünlavalges ning uhke bankett. Samuti on Wonder Womani lahingud ning arengutee visuaalselt väga kaunilt kujutatud. Filmi teemamuusika on meeldejääv ning väga mõjuvõimas. Ühesõnaga oleks justkui iga element läbimõeldud ning rahuldavalt lahendatud.

Filmi lõpp on samaaegselt võimas, rahuldav, veider ning kurb. Teatud realistlikud elemendid kõrvuti väga fantastiliste elementidega jätavad ülima võidu saavutanud Wonder Womani siiski samaaegselt leinama. Kindlasti kannab ta vaataja sümpaatiat ka edasistes filmides.

Isikliku perspektiiviga kokku võttes: olin kinos ning pärast kino sellest filmist täielikus vaimustuses. Filmi oli juba igal pool kiidetud ning üritasin oma ootusi siiski mitte liiga kõrgele kruttida - kuid "Wonder Woman" täitis kõik superkangelasfilmide tüüpi hea filmi kriteeriumid. Põnev, sisukas, visuaalselt kaunis ning võimas, veidi lustakas, veidi müstiline, ilusti lahendatud päritolu- ning arengulugu, taustal tõsisemad teemad nagu hea-kurja-ambivalents ning sõja mõttetus ja naise koht  ja võimalik koht ühiskonnas.

Kuigi sisu ise jäi mõnes kohas väga naiivseks ja narratiiv detaile analüüsides üpris õhukeseks, on "Wonder Woman" omas nishis ära teeninud parima hinde. Soovitan soojalt!

Nobeli kirjanduspreemia 1956. Juan Ramón Jimenez: Luuletusi

Hispaania-Andaluusia luuletaja Juan Ramón Jimenez (1881-1958) alustas luuletuste kirjutamist lapseeas. Autor õppis küll Sevillas õigusteadust ning huvitus ka maalimisest, kuid eelkõige on Jimenez alati olnud luuletaja.

Nagu Hispaania ning Ladina-Ameerika luuletajatele omane, on Jimenez põhiliselt kirjutanud Andaluusia ning Hispaania maastikest mäestikest ja muust, kuid eriline on tema puhul märgata pisiasju, jäädes vormis väga lihtsalt ja puhtaks.

Jimenezi luuletused on samuti ilmunud kahekeelses kogumikus ühes Federico Garcia Lorcaga (sama tõlk on avaldanud ka Ladina-Ameerika autorite Pablo Neruda ja Cesar Vallejo luulekogu hispaaniakeelsete originaalide ja inglisekeelsete tõlgetega), Jimenez on tänapäevani üks kuulsamaid Hispaania luuletajaid.

Autor kogus eelkõige populaarsust nii Ladina-Ameerikas kui USAS, proosaluuletusega, kus kirjeldab oma koduküla ning sõprust kirjaniku ja tema eesli vahel eesel Platero perspektiivist lüürilises romaanis "Platero ja mina. Andaluusia eleegia" (Platero y Yo, 1914; ek 1989). "Platero ja mina" pajatab läbi eesli silmade küla vähimtähtsatest pisiasjadest - teatud lõhnad ning objektid omandavad aga seeläbi hoopis uue kaalu ja maigu.


Jimenezi kogumikud on - vabas tõlkes: Spirituaalsed sonetid (Sonetos espirituales 1914–1916), "Kivid ja taevas" (Piedra y cielo, 1919), "Värssluuletusi" (Poesía, en verso, 1917–1923) Värss- ning proosaluuletusi" (Poesía en prosa y verso, 1932), "Minu laulu hääled" (Voces de mi copla, 1945 ning "Allosas loom" (Animal de fondo 1947).

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1956 oma luule sisu ja vormi puhtuse eest.

1968. aastal vändati romaanist "Platero y Yo" samanimeline film ning romaan on tänapäevani Hispaanias populaarne.


ERRi raadioteatri esituses on "Platero ja mina" saadaval siin (link)
"Platero y Yo" on hispaania keeles võimalik kuulata siin (link)
Inglise keeles on mõned Jimenezi luuletused loetavad siin (link)

Nobeli kirjanduspreemia 1955. Halldór Laxness: "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948)

Islandi tuntuim 20. sajandi kirjanik Halldór Kiljan Laxness (1902-1998) on ainus Islandilt pärit Nobeli kirjanduspreemia laureaat ning Gunnar Gunnarsoni kõrval ilmselt ainus tänapäevani tuntud Islandi kirjanik - kui suurte saagade autorid nagu nt Snorri Sturluson kõrvale jätta.

Laxnessi sulest on ilmunud romaane, lühijutte, näidendeid, esseesid, artikleid ning tõlkekirjandust, näiteks tõlkis Laxness islandi keelde Hemingway "Kellele lüüakse hingekella".

Autor veetis oma lapsepõlve Reyjkjaviki lähedal ning alustas kirjutamist suhteliselt vara - tema esimene ajaleheartikkel avaldati 1916 ning esimene novell 1919.

Laxness reisis suhteliselt palju Euroopas ning veetis pikalt aega Luksemburgis Saint-Maurice-et-Saint-Maur kloostris, kus pühendus prantsuse ja ladina keele ning teoloogia- ja filosoofiaõpingutele. Mõnda aega hiljem reisis Laxness aga USAsse ning tema katoliiklik faas lõppes. Autori kirjandus 1930ndatest oli kristluse ja spirituaalsuse vastane, soosides pragmaatilist-sotsialistlikku filoosofiat ning poliitikat.

Laxnessi tuntuim romaan on Islandi olmeelu ja muremaailmu kirjeldav "Iseseisvad inimesed", millest juttu tulnud aastaid tagasi siin (link).


Lugesin sedakorda Laxnessi romaani "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948). Tegu on satiirilise ühiskonnakriitikaga ning  - romaani esimene trükk müüdi välja esimesel ilmumise päeval. USAs oli Laxness suuresti "Aatomijaama" tõttu 1960ndatel keelatud raamatute nimekirjas. 1984. aastal vändati romaanist ka film.

"Aatomijaam" on fragmentaarne jutustus lihtsast talutüdrukust Uglast (islandi k "öökull"), kel vägagi progressiivsed arvamused religioonist, võrdõiguslikkusest ning ühiskondlikest konventsioonidest ja nende naisena järgimisest. Ugla tuleb tööle poliitiku peresse Reyjkaviki lähedal ning tutvub erinevate inimeste ja poliitiliste ning moraalsete positsioonidega sotsialismist kapitalismini, pühendunud kristlusest anarhiani.

Mõned kriitikud on öelnud, et "Aatomijaam" olla üks Laxnessi nõrgematest romaanidest, kuid minu arvates on see lühikestest peatükkidest kokku pandud kergena tunduv mitmekihiline lugu vägagi huvitav ja sisaldab äärmiselt palju informatsiooni Islandi mentaliteedist Teise maailmasõja lõpul ja järgnevatel aastatel. Kirjeldused peegeldavad mitte ainult Islandi, vaid Euroopa erinevaid mentaliteete ning sotsialismi ja kapitalismi põrkumisel tekkinud konflikte; ning poliitiliste mõjualade ja soosingute liikumist ülemaailmsel skaalal ja sellest tulenevaid ohvreid ja muudatusi väikeriikides.


Romaani poliitiline narratiiv on Aatomijaama ehitamine Islandile, pakkumaks Läänele kaitset aatomisõja korral. Keskne diskussioon antud teemal on Islandi iseseisvuse alistamine ning rahva absoluutne vastuseis kuid samaaegselt mõjutamisvõimetus otsuse tegemisele.

Keskne lugu keerleb siiski Ugla ning teda ümbritsevate figuuride ümber: meeldiv politseinik, poputatud poliitiik, pips poliitiku abikaasa, kõike teha tohtivad ning empaatiata kasvavad rikaste vanemate lapsed, kunstnikud ning muusikud liberaalsete anarhistlike vaadetega.

Ugla kirjeldab end ise lihtsa ja veidi rumala inimesena ning tema kokkupuuted sotsialismiga ja naiivsed püüded seda õigustada on huvitavalt kirjutatud ja ehk palju nutikamad kui mõne poliitiku oskus oma seisukohti kirjeldada. Ugla enesekirjeldused tunduvad üha enam ja enam olevat fassaad, sest tegu on ilmselgelt terava mõistusega naisega.

Mingil hetkel tulevad mängu perepoliitilised, moraalifilosoofilised ning südameasju puudutavad teemad ning Ugla kui modernne naine ei soovi teha viga kellegagi abielluda, vaid "saada inimeseks, saada iseendaks". See lühike pihtimus on kergesti interpreteeritav kui liberaalse humanismi, feminismi ning modernse võrdõiglusliku ühiskonna juhtlause ja Uglast saab üpris kiiresti tõsiseltvõetav, sümpaatne figuur.

Mõned kõrvaltegelased nagu näiteks kaksikutega jumalad või Kleoparta - ei selgita, lugege - on ehk liialt sümboolsed ja nende kohalolek muu kui teatud poliiitiliste seisukohtade väljendamise nimel narratiivi tasandil pole vajalik, kuid sellest hoolimata on nende kohalolek põnev. Puudub keskne konflikt ning suur romaanijutustuse narratoloogiline mitmekesisus - "Aatomijaam" pole kindlasti klassikaline romaan vaid pigem midagi omanäolist, essee ja romaani segu, fiktiivsete fragmentide kogumik.


Kokkuvõtteks: kui "Aatomijaam" on 20. sajandi Islandi mentaliteeti kirjeldavate lühikeste muljete-jutustuste kogumik ja üldiste ühiskondlike probleemide kogumik moraali, eetika, religiooni ning filosoofia rinnetel, on tegu väga põneva teosega ja Ugla mõtisklused ning tema kohtumised erinevate figuuridega kuldaväärt lugemismaterjal. Suure armastusloo või kompleksse narratiivi otsijatele siin aga midagi leida ei ole. Neile võiks huvi pakkuda Islandi "Tõde ja õigus" ehk "Iseseisvad inimesed" (link sellele blogile ülal.)


Minu arvates on "Aatomijaam" väga põnev lugemine ning soovitan seda väga soojalt.