Kurt Vonnegut: Esseed

USA autor, näite- ning ulmekirjanik, aktivist ja humanist Kurt Vonnegut (1922-2007) on avaldanud lühijutte, esseesid, artikleid, romaane, näidendeid ning memuaare.

Vonneguti loomingul on keskne on sõjavastane ning selles raames ühendriikide vastane toon, tema romaanidele on aga samuti omased satiirilised elemendid ning reaalsuse piire ületav must huumor.

Hiljuti lugesin uuesti Vonneguti ulmesatiiri "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" - lähemalt siin (link).

Kuid otsustasin Vonneguti nö. ilukirjandusest hetkeks eemalduda ning kätte võtta tema esseekogumik "A man without a country - A Memoir of Life in George W. Bush's America" ehk umbes tõlgitult "Riigita mees - memuaarid George W. Bushi Ameerikast".

Tegu on üpris selgelt kergeloomulise, kuid Vonneguti isiklikke veendumusi väljendava lühivormis kirjutatud esseekogumikuga, mis täis muhedalt vormitud tsitaate autori poliitiliste, moraalsete ning muudlaadi vaatenurkade kohta.

Vonnegut räägib oma elust, kapitalismist, maailmakaubanduse suurjõudude pattudest, Ühendriikide suurkujudest, töölisklassi tugevuse imetlusväärsusest, maailmarahu ideaalidest, suhetest meeste ja naiste vahel, vanadusest, poliitilisest radikaalsusest ja kunsti kunstilisusest - ehk siis praktiliselt kõigest, mille üle üks mees oma üle kaheksakümne aasta pikkuse elu jooksul võiks mõtiskleda.

Nobeli kirjanduspreemia 1986. Wole Soyinka: "Aké" (1981)

Nigeeria kirjanik, näitekirjanik ning esseist Akinwande Oluwole Soyinka ehk Wole Soyinka (sünd. 1934) on esimene aafrika kirjanik, keda pärjatud Nobeli kirjanduspreemiaga. Soyinka sulest on ilmunud nii tõlkekirjandust, ohtralt näidendeid ning esseesid ja käputäis memuaare. Romaane on Soyinka kirjutanud vaid kaks.

Lugesin ühte Soyinka memuaaridest: "Aké: Lapsepõlveaastad" (Aké: The Years of Childhood, 1981). Soyinka kirjutab oma lapsepõlvest koolidirektori pojana, kodukolde kirjudest külalistest, madude püüdmisest, veidratest kommetest, suhetest õdede-vendadega ning hariduse võlust külas kasvanud raamatulembese lapse silmis.

Soyinka memuaar on üpris subjektiivne ja ekspressionistlik, kirjeldab pildikesi nii külast kui elutoast kui muljeid külas toimuvast noore poisi silme läbi, kuid jätab lugejale nii vabaduse kui kohustuse taustast teadlik olla.

Avaneb kaks võimalust: Soyinka biograafiat veidi memuaaride väliselt uurida, või raamat lihtsalt kergemeelselt läbi lapata. Mõlemad on täiesti adekvaatsed, sest värviliste seikluste taust ei pea selge olema, kui Wolet argipäevategudes jälgida. Tema muljed on lõbusad, põnevad ning lapselikult õhulised - kuid samas müstilised ja intensiivsed.

Thomas Bernhard: "Kustutamine" (Die Auslöschung, 1986)

Austria kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja Thomas Bernhard (1931-1989) on üks tähtsamaid saksakeelse ruumi kirjanikke 20. sajandi teisest poolest ning ilmselt üks euroopa kirjanduse esimisantroope sellest ajast. 

Bernhardi looming sisaldab enamasti hävitavat kriitikat nii Austria ajaloo kui päevapoliitika suhtes, ründab suuremaid patte nagu katoliiklust ning natsionaalsotsialismi ("Die Auslöschung"), kuid ka argiseid kaebeid nagu vihkamine kesmise suurusega linnade suhtes ("Städtebeschimpfungen"). Eesti keeles on ilmunud romaanid "Külm" (Frost, 1963) ning "Vanad meistrid" (Alte Meister. Komödie, 1985).

Bernhardi viimast romaani "Die Auslöschung" (1986) võiks tõlkida kui "Hävitamine", "Kustutamine" või "Väljasuremine". Romaan on sisult 48-aastase Franz-Josef Murau antiautobiograafia ning hävitab sõna otseses mõttes Murau mineviku, seda Murau enese sõnul kõige vastikumas valguses näidates.

Bernhardi kirjastiil on tundeline, ennast kordav, kunstiline, ahastav, kohati lausa maaniline - episoodid Murau lapsepõlvest vahelduvad kriitiliste lõikudega Austria poliitilise olukorra kohta. Bernhard on praktiliselt igas teoses kritiseerinud Austria kodanikke, nimetanud neid "diletantide ja salakaubitsejate rahvaks ilma iseloomu, intelligentsi ja fantaasiata" ning "südametunnistuseta väikekodanlaseks" (tõlked Liina Lukase artiklist, Sirbist siit - link) jne jne.

Leila Slimani: "Hällilaul" (Chanson douce, 2016)

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan käesoleval aastal.

Krimiromaan algab ühe õudseima lausega, millega üks romaan alata võiks: "Imik oli surnud." jutustus lähtub kahe väikelapse mõrvast ning põhineb lapsehoidja Yoselyn Ortega poolt toime pandud topeltmõrval New Yorgis aastal 2012.

Romaan on kirjutatud äärmiselt haaravalt - narratiiv on jaotatud kahte poolde, ning harutatakse vaikselt lahti nii marypoppinsliku detailideni täiuslikuna tunduva, ennast ohverdava lapsehoidja Louise'i kui karjäärile pühenduda tahtvatele poole kohaga vanema rolli täitvatele advokaat Myriamile ning muusikaprodutsend Paulile. Samaaegselt ilmevad Louise'i lapsepõlveelamused, tema suhted omaenda tütrega, tema hirmud ning vaikselt muutuvad mõrad tema täiuslikus raamis vägagi selgelt nähtavaks.

Samal ajal tematiseerib romaan noore ema ja isa süütunnet ning kitsikustunnet kodu ja karjääri vahel ning kirjeldab noorte vanemate pingeid laste kasvatamise ja noorusliku elustiili vahel. Nii Paul kui Myriam küll armastavad oma lapsi, kuid ei suuda nendega mitu päeva järjest üksi korteri seinte vahel veeta.

Louise seevastu satub noorest lastest ning nende abitusest ja tema vajamisest sõltuvusse ning klammerdub üha enam ja enam noore pere külge, lootes saada selle muutumatuks ning lahutamatuks osaks.

Nobeli kirjanduspreemia 1983. William Golding: "Torn" (1964)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) on maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Poiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja irratsionaalsed pettekujutelmad laotatakse väga õõvastavas psühholoogilises portrees laiali.

Antud blogis "Kärbeste jumalast" juttu polegi olnud, kuid võib-olla tuleb juttu mingil hetkel. Tegu on Eestis väga tuntud ja minu ajal koolikirjanduseski ette tulnud näidendiga, ning seetõttu otsustasin kätte võtta vähemtuntud, kümme aastat hiljem ilmunud romaani "Torn" (The Spire, 1964).

Goldingi teoste kirjastiil on üpris ühtlane ning tema valitud temaatika samuti sarnane - indiviidi mõjutavad tumedad jõud, neile allumine ning sellele järgnev psühholoogiline ebastabiilsus kuni jõudude raugemiseni tundub olevat ühtne struktuur tema romaanides. Sellest lähtuvalt on ka "Torni" sisu temaatiliselt samalaadne.

"Torn" jutustab vaimuliku Jocelini ambitsioonikast projektist ehitada kohalikule katerdraalile võimas torn. Tegevus võiks toimuda umbes 12. sajandil, kuna Golding olla eeskuju võtnud Salisbury katedraali ehitamisest, mille eestvedajaks Salisbury piiskop Josceline de Bohon (link).

Goldingi jutustus meenutab veidi Faulkneri "Hälinat ja raevu" - kuna kogu justustus lähtub Jocelini perspektiivist, ei ole tihti päris täpselt arusaadav, mis toimub. Selgesti on kirjeldatud müürsepp Roger Masoni vastumeelsust projekti suhtes ning tema pidevaid ehitusmaterjalide elastsuse puudulikkusest, vundamendi ebakindlusest ning torni liigkaalust tingitud vägagi ratsionaalseid argumente ehitamise vastu. Teisalt kinnitab Jocelin, et Jumal ise on talle selle projekti üles andnud ning torni ehitamine tuleb lõpule viia nii kiiresti kui võimalik.

Vahur Afanasjev: "Serafima ja Bogdan" (2017)

Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. [43]

Eesti kirjaniku Vahur Afanasjevi (sünd. 1979) sulest on ilmunud igasuguses formaadis teoseid: luulet, romaane, muusikat, lühijutte, erinevaid lühifilmiformaate ning reisiraamat.

Afanasjevi siiani mahukaim ja muljetavaldavaim teos on eelneval aastal ilmunud ajalooline romaan "Serafima ja Bogdan".

Tegu on 560-leheküljelise romaaniga, mis kirjeldab Peipsiveere vanausuliste elu aastatest 1944 kuni 1990ndate keskpaigani - iga peatüki juurde on lisatud aastaarv, kuid viimase peatüki ajaline määratlus on "1987 ja hiljem" ning romaani epiloogis mainitakse 1990ndate keskpaika.