Hanif Kureishi: "Eimiski" (The Nothing, 2017)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka teleseriaal; "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Lugesin Kureishi uusimat lühiromaani - sel aastal ilmunud "Eimiski" (The Nothing, 2017).

Romaani sisuks on ratastooli jäänud haiglase stsenaristi Waldo tundub et viimased päevad (ja ööd) temast kakskümmend aastat noorema abikaasa Zee seltsis ning Waldo kinnisidee Zee afäärist tema endise kolleegi Eddiega. Lugu on jagatud kahekümneks fragmendiks - igaüks neist päev täis staatilist olemist, mõttemaailmas sukeldumist ning Zee tegemiste püüdlikku jälgimist ning pealtkuulamist magamistoast.

***

Kartsin, et rahulolu hävitab mu kunstnikumina. Et kaotan oma teravuse, viha, agressiivsuse ja kibestumuse. Siis on mul parematki teha kui avalikkuse meelt lahutada. Olin seda teiste puhul näinud. Kuid koos Zeega olemine oli eksperiment, mille ma pidin ette võtma. Mind oli ülemäära kaitstud. See oli mind eemale hoidnud sügavamatest, meelerahu häirivamatest ja erutavatest kogemustest. Tahtsin viimaks ometi näha, kui lähedale ma ühele naisele pääseda suudan. Kui lähedale ma suudan teisele inimolendile pääseda, samal ajal kui me mõlemad eraldi inimesteks jääme. Tahtsin end kaotada ja täiesti sõltuvaks muutuda. Tahtsin, et Zee muudaks mind.

Olen nõrk ja õnnetu, kuid ma pole alla andnud. Planeerin järgmist sammu. 

Tulgu pauk dünamiidiga või ei, aga ma kinnitan, see tuleb otsene ja radikaalne. Kui Zee pole valmis armastusest loobuma, tuleb temas valmisolek tekitada. 

Ma ei taha, et Zee õnnelik oleks. Ma lihtsalt tahan, et ta oleks minuga. On seda liialt palju palutud?

***

Kureishi romaan on lühike, kuid tihe: vaid 160sse lehekülge mahub aga ohtralt emotsioone: vanemakssaamise kuid end siiski mehena tunda tahtmise ja mitte suutmise melanhoolia, Zeega tutvumise ning enese naises leidmise nostalgia, reetmise avastamise ning kättemaksu viha ja paranoia, leppimise lootus ning võitmise triumf vaheldumas valmidusega siiski vana küünikuna armastuse nimel surra.

Intensiivsetes lühipeatükkides jõuab Waldo jutustada nii oma minevikust ja olemusest, võitlusest narkootikumidega, Zee terapeerivast mõjust tema hingele, kauneilt veedetud aastatest, enda keha närtsimisest ning sellele järgnevast vägivaldsest hääbumise ajast ning abielusuhte vihkamisvõistluseks muutumisest. Kureishi oskab maalida oma figuure nii maalilistes kui käredates kui pehmetes kui sumedates kui süngetes toonides ning asjaolu, et jutustaja perspektiiv ei pruugi olla tõene ega usaldusväärne ja et kõigi figuuride sõnades ja tegudes tuleks mingil hetkel kahtlema hakata, teeb "Eimiskist" väga põneva jutustuse.

Kontrastina romaani vägagi staatilise, praktiliselt liikumisvõimetu, igast aspektist vaid vaatleja rolli surutud protagonistiga on narratiiv mitmekihiline ning iga järgmine lehekülg toob põnevaid muutusi figuuridevahelises dünaamikas. Kureishi romaanis ühinevad teatud jaapanipärane melanhoolia (võrdluseks näiteks Haruki Murakami või Kazuo Ishiguro looming - julgelt seksuaalne, kuid romantiline ning nostalgiline) ning narratoloogiline asjalikkus. Autor valitseb ilmselgelt nii vormi kui sisu. Waldo kui jutustaja kramplikud üritused narratiivi ning ennast teiste figuuride ja samal ajal lugeja silmis valitseda ning hilisem abituse tunnistamine ning allaandmine on praktiliselt mainimata, kuid ilmnevad jutustuse käigus selgelt ning muudavad ehk muidu ebasümpaatseks jääda tõotava perversse vanamehe sümpaatsemaks.

Kureishi figuurid ongi erakordsed tänu oma tagurpidi-psühholoogilisele kirjeldusviisile - alguses tunduvad kõik romaani tegelased ebasümpaatsed, kuid lõpuks leiavad nad end vaikselt liigutades tee lugeja südamesse. Oleviku sündmused jooksevad küll kiiresti, kuid mõtlikud minevikuperspektiivid hoiavad romaani tasakaalus ja lisavad kogumuljele hea veini mitmekihilise küpsuse. Sellele aitab kaasa ka suurepärane stiil (siinkohal tuleks kiita ka romaani tõlkijat).

Mida enam "Eimiski" üle mõtisklen, seda enam väikseid naudinguid leian. Haruldane lugemiskogemus, soovitan soojalt jaapani kirjanduse fännidele ja julgetele mõtlejatele.

Ekskurss filmilinale: "To the Bone" (2017), "Siid" (Silk, 2007), "Diary of a Chambermaid"/"Journal d'une femme de chambre" (2015/16)

Tere tulemast, kallid filmisõbrad. Eetrisse saabub selle nädala XXL-ekskurss filmilinale. ;-)

Olen viimasel ajal vaadanud üpris suurel hulgal filme, kuid ükski neist ei vääri esmapilgul pikemat analüütilist postitust - vaid mõned head ning halvad aspektid põgusat esiletoomist. Seega lahkan siin lühemas vormis kolme hiljuti vaadatud filmi.

"Luudeni välja" / To The Bone (vaba tõlge, 2017) on hiljuti Netflixi platvormil ilmunud draama toitumishäiretest, peaosas anoreksiaga võitlev Ellen (Lily Collins). Film pälvis laiemas laastus üpris palju kriitikat, kuna anoreksia olla tõsine teema ja haigus ning sellest film vändata olla paljude arvates vastutustundetu. Samaegselt kirjutavad paljud anoreksia all kannatajad foorumites, et teatud aspektid on väga realistlikult kujutatud ning nad ei näe filmi temaatikas probleemi, pigem on nad tänulikud, et Netflix avatud dialoogi jaoks platvormi pakub.

Film ise on kohati pealiskaudne, kuid kohati huvitav ja mõtlemapanev. Armastusloo võimalikkuse idee tundub üldpildis veidi sunnitud, kuid Elleni edusammud füüsilise läheduse normaalsuse ning normaalse toitumise suunas ja arvukad probleemid ning sammud tagasisuunas on hästi lahendatud. Protagonisti minevikku, kus Elleni kunst olla põhjustanud ühe noore tüdruku enesetapu, käsitletakse vaid möödaminnes ning paljud sisulised aspektid kannatavad toitumishäiretega võitlemise põhitemaatika esiplaanile seadmise all. Ellen soovib end ravida ning nõustub elama ühises kodus kuue noorukiga - kellest aga enamik lihtsalt kohti täidavad ja kelle tausta ei tutvustatagi.

Tegu on ilmselgelt teadlikult tehtud valikutega, kuna keskne probleem on siiski võitlus haigusega, ning Lily Collins mängib oma rolli väga hästi. Collins on ise anoreksiat põdenud, misläbi teab oma rolli realistlikult kehastada. Arvukad tugevad stseenid jätavad väga sügava mulje Elleni kannatustest, lootusetusest ning mahajäetud üksiolemise tundest. Samuti portreteeritakse väga ehedalt, kuidas isegi väikesed edusammud võivad osutuda täielikult illusoorseks, ning teraapia perspektiivist kui tähtis on lasta patsiendil ise enese kasuks otsustada.

"To the Bone" on huvitav, muljet jättev draama paljude põnevate pisiasjade ning ohtrate väga tundeliste steenidega ning julgustab dialoogi tähtsatel kesksetel teemadel kuid jääb filmina jutustavast perspektiivist liiga õhukeseks.

"Toateenija päevik" / Diary of a Chambermaid (vaba tõlge, Journal d'une femme de chambre, 2015) on draama noorest teenijannast Celestest (Léa Seydoux) ning jutustab eelkõige tema kogemustest erinevates rikastes peredes ning suhetest erinevate peremeeste ning perenaistega. Arvukates episoodides näidatakse noore neiu minevikukogemusi ning ka tema jutustustest ilmneb, et Celeste'i elu on väga õrnast east peale olnud kõike muud kui lilleline.

Kui Celeste satub Lanlaires'de perekonda ning kogeb vaid lähenemiskatseid peremehelt ning kurja käsutamist ja jooksutamist perenaiselt, pole ime, kui et saladuslik ning sünge aednik Joseph (Vincent Lindon) pakub Celestele välja plaani teenijastaatuse selja taha jätmiseks, nõustub noor teenijanna rikastele kõigi läbi elatud kannatuste eest kätte maksma.

Prantsuse filmide fännidele kindlasti stiilipuhas maiuspala.

Põnev armastuslugu "Siid" (Silk, 2007) 19. sajandi Prantsusmaal. Isa soovil sõdurikarjääri alustanud Hervé Joncour (Michael Pitt) nõustub peresõbra ajendusel reisima jaapanisse, ostmaks hinnalisi siidiusside mune, et taaskäivitada kohalik siidivabrik. Reis on raske ning pikk, kuid Joncour naaseb edukalt ning tema abikaasa Hélène'i juurde (Keira Knightley) ja ehitab lilli armastavale naisele hiiglasliku aia. Abielu tundub olevat stabiilne, kui Hervé kinnisideeks ei saaks jaapani külas kohatud nimeta konkubiin (Sei Ashina). Ta reisib kolmandatki korda jaapani külla, mis aga sõjas laastatud.

"Siid" on visuaalselt kaunis ning Michael Pitt kannab filmi hästi. Tema vaikne meeleheide ning tundeline viis nii oma abikaasaga ümber käia kui jaapani mehi mõista teeb Hervést huvitava, empaatiat vääriva protagonisti. Reis üle mägede, jõgede, metsade ning steppide on kaunilt kujutatud ning lugu on räägitud õiges tempos, vahetades võite ning kaotusi, edu ning pettumust.

Vaikne, loodust armastav Hélène on filmi lõpuks tuleb välja et võib-olla kõige huvitavam figuur - kuid miks see nii on, tuleb filmi vaadates välja uurida.

"Siid" on üldjoones vaga-vesi-tüüpi film - alles hiljem selle üle mõtiskledes ilmeb filmi sisuline ilu, kui filmi visuaalselt haaravad stseenid haaravad tähelepanu koheselt.

Soovitan!

Nobeli kirjanduspreemia 1958. Boris Pasternak: "Dr. Živago"

Vene kirjanik, luuletaja, samuti Moskva konservatooriumis muusikat ning Marburgi ülikoolis filosoofiat õppinud haritlane Boriss Leonidovitš Pasternak (1890-1960) on vene keelde tõlkinud ohtralt klassikuid nagu Goethe, Shakespeare ja Calderòn. Pasternaki tõlked on vene kirjandusruumis tänapäevani populaarsed. Nii tema luule kui romaanid on maailmaruumis suurt mõju avaldanud.

Pasternakile 1958. aastal Nobeli kirjanduspreemia toonud romaan "Dr. Živago" kajastab sündmusterikka armastusloo saatel vene mõttemaailmu ning poliitilist horisonti 1905. aasta revolutsioonist Teise maailmasõjani. Romaan valmis aastal 1955., kuid keelati NSVLis täielikult ning alles salateenistuse CIA abiga õnnestus see välismaale toimetada ning avaldada esmakordselt 1957 Itaalias.

NSVLi survel oli Pasternak ka esmalt sunnitud keelduma Nobeli kirjanduspreemiat vastu võtmast - "Živago" portreteerivat Venemaad/NSVLi halvas valguses -, ning hiljem võtsid tema järeltulijad selle vastu tema eest.

"Doktor Živago" ainetel on ilmunud mitmeid linateoseid, tundumas on samanimeline film aastast 1965 ning telesari aastast 2006.

Romaani keskmes asub arst Juri Živago, - tõeliselt haarav ning huvitav figuur kelle emotsionaalset ning karjäärilist arengut ning suhteid erinevat laadi poliitiliste tegelastega romaanis kujutatakse. Juri on väga intelligentne ning tegeleb arstikutse kõrvalt kirjutamisega - romaani lõpuosas on ära toodud ports Živago luuletusi. 

Juri saatuslikud suhted Lara Guichardiga, kellega kohtub seltskondlikel kogunemistel, hiljem arstina sõjarindel, kus Lara meditsiiniõe kohustust täidab, ning hiljem nende tärkav ja õitsev armastuslugu perekondlike kohustuste taustal moodustavad ühe romaani põhikonfliktidest. 

Juri on intelligentne, kuid aus ning liberaalne indiviid, kuid kui ta jutustab Laraga töötamisest esimeste päevade jooksul oma abikaasale, kohkub konventsionaalne Tonya koheselt ning süüdistab meest armuloos.

Juri üritab Larat tõepoolest mitte armastada ning oma perele keskenduda, kuid tärkavaid tundeid pole võimalik enam kustutada ning läbi mitme keerulise episoodi leiab paar hetkeks õnne.

Seda kõike 1905. aasta revolutsiooni, Juri vastupanuvõitlejate poolt vangistamise, pikkade poliitiliste tiraadide ning üldise meeleolu ja sündmuste kirjelduste taustal.

Juba Pasternaki stiil on voolav, värviline, kord sünge, kord õnnis, kord traagiline, mitmekihiline, kord tundeline, kord asine, alati sujuv, mitte kiirustav, alati sisukas. Kontekstivaba tekstina on teatud lõigud ning peatükid juba nauditavad.

"Dr. Živago" on aga ka narratoloogiliselt ning kultuurilise mõju poolest üks suurtest vene romaanidest, Pasternak kuulub Tolstoi ja Dostojevski kõrvale. Juri emotsionaalne areng ning tema poliitiliste ja moraalsete seisukohtade kirjeldused, põnevad lühiepisoodid ning kõrvaltegelased, romaani huvitavad ning samuti iseseisvat mõttemaailma omavad naisfiguurid ning Pasternaki üldine võime läheneda ideedele ning võrdselt mees- ja naisfiiguridele ja pea- ning kõrvalfiguuridele samaaegselt nii empaatiaga kui asiselt, on väärtuslikud omadused ning "Živago" väga huvitav lugemismaterjal.

Kuna eesti lugeja on juba kooliajal tutvunud väga paljude vene kirjanike ning realismi esindajatega, võib muidugi juhtuda, et lehekülgede pikkused Venemaa ning NSVLi poliitiliste pingete kirjeldused on ammu ammendatud temaatika, kuid Juri ja Lara suhe on vähemalt sama huvitav. 

Seega soovitan soojalt vene kirjanduse fännidele ka Pasternaki romaan kätte võtta - ning kui te polegi niiväga vene kirjanduse fännid, siis veenduge vähemalt Pasternaki ehedates, kirglikes, maailma kriitiliselt suhtuvates, emotsionaalsetes, tõelistes ning kaasahaaravates figuurides ja tema meisterlikus stiilis meeleolude ning välis- ja sisemaailmade kirjeldamisel. Te ei kahetse!

Väike lugemisproov inglise keeles: 

5

August had gone by and now September was nearly over. Winter was at hand and in the world of men the air was heavy with something as inexorable as the coming death of nature. It was on everybody's lips.

Food and logs had to be got in. But in those days of the triumph of materialism, matter had become an abstract notion, and food and firewood were replaced by the "problems of alimentation and fuel supply."

The people in the towns were as helpless as children in the face of the unknown - of that unknown wich swept every known usage aside and left nothing but desolation in its wake - although it was the offspring and breation of the towns.

People were still talking and deceiving themselves as their daily life struggled on, limping and shuffling to its unknown destination. But Yury saw it as it was, he could see that it was doomed, and that he and such as he were sentenced to destruction. Ordeals were ahead, perhaps death. Their days were counted, and these days were running out before his eyes.

(pt. 6: Moscow Bivouac, 5, lk. 183/507)

***

Nobeli kirjanduspreemia 1957. Albert Camus: "Katk" (La Peste, 1947)

Selle nädala Nobeli kirjanduspreemia laureaadist Alber Camust on juttu tulnud aastal 2015, mil kirjutasin põhjaliku blogi tema romaani "Katk"  (La Peste, 1947) teemal.

Seega ei lahka ma romaani uuesti, vaid jätan sel nädalal kõigest lingi blogipostitusele. Pro forma kaks lõiku pikemast postitusest ning lõpuks link huvilistele.

Soojenduseks vana postituse sissejuhatus:

1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Prantsuse-Alžeeria nihilist, absurdist, üldiselt mõtleja, filosoof ja kirjanik ning muide andekas väravavaht jalgpallis, Albert Camus (1913–1960) ei pidanud end ise eksistentsialistiks, kuigi kriitikud teda eksistentsialistide ridadesse Sartre kõrvale paigutasid. Camus soovis oma ideid Sartrest lahus hoida, kuid ei kaasaegsed ega tänapäevalised ei olnud sellega nõus, seega on Camus tuntud kui eksistentsialismi lipulaev.


Soojenduseks samuti lühidalt romaanist:

Romaani toon on väga asjalik, jutustaja, kes end küll pidevalt mainib, kuid alati neutraalseks jääb, on lõpupoole iseend jutustajana tutvustav kuid romaani keskpaigast selgelt jutustajana äratuntav romaani peategelane, arst Bernard Rieux, kel tuleb Orani linna ründava ja laastava katkuda võidelda tubli aasta. Romaan on vähemalt jutustaja enese sõnul katku kroonika ning soovib jääda neutraalseks, kirjeldada vaid fakte, arve ning näidata linnas toimuvaid muutusi.

Salamisi ronib jutustaja muidugi ka inimeste sisemustesse - Rieux leppimine nii katku kui muude lähedasi laastavate faktoritega ning samaaegsed püüded oma patsiente nind nonde peresid surmaga lepitada on üks eksemplaarsetest viisidest ettekuulutamata hävinguga ümber käia. Katk lõppeks on vaid sümbol ootamatu ning indiviidist ja kollektiivist võimsama abstraktse võimu jaoks.

Edasi lugege aga siin:

https://100-raamatut.blogspot.de/2015/09/albert-camus-katk-la-peste-1947.html

Arvamusreede, 7/17: Alguslugu ning saja raamatu projekti muljed

Tere, kallid raamatusõbrad!

Tänane arvamusreede on pigem refleksiivne reede: jutustan veidi selle blogi alustamise motivatsioonist ning vaatan tagasi käidud teedele. Selles raamis jutustan ka esimesena käsitletud saja raamatu nimekirja üld- ning detailmuljeid.

Alguslugu: Kuidas sündis Päikesejänku lugemispäevik?

Idee ning idee teostamise vahendid tekkisid, kui kolisin magistriõppesse astudes Eestist Saksamaale: kuna olin uues riigis ja sotsiaalsed sidemed puudusid, oli ka minu motivatsioon nädalavahetusel välja minna või suurt sõprusringkonda tekitama hakata minimaalne.

Seega oli mul olemas aeg.

Teiseks on Saksamaal võimalik tellida mõne euro eest kasutatud raamatuid, eriti klassikud on nii saksa kui inglise keeles väga odavad ning näevad tihti välja nagu uued, kui mõnetine lehtede kolletamine välja arvata. Ning antikvariaadist tellimise võimaluse puudumise korral oli raamatukogu minu ühiselamust kümne minuti tee kaugusel.

Seega olid mul olemas ka vahendid.

Olen teatud vormis teisest klassist peale lugemispäevikut pidanud ning ka erinevas vormis bloginud, kuid need kaks ühendada ning eestikeelsele internetiruumile tõepoolest midagi väärtuslikku juurde anda oli lisamotivatsiooniks. Paljudest käsitletud raamatutest pole praktiliselt üldse eesti keeles kirjutatud ja loodan, et suudan mõned vähemtuntud raamatud eesti publikuga tuttavaks teha.

Vormilised-sisulised arengud

Alustasin vaid lühikese tutvustustekstiga inglisekeelsest vikipeediast ning jätkasin kohe oma arvamusega. Hiljem vormistasin raamatututvustuse ümber eestikeelseks.

Nüüdseks olen otsustanud kirjutada lühidalt autorist - üritan enamasti lisada mõne huvitava faktikillu autori elust või peetud elukutsetest - ning tema loomingu põhijoontest. Jätkan lühikokkuvõttega loetud raamatu sisust, ning tutvustada oma arvamust, üritades raamatut eelnevalt mittelugenule tähtsad sündmused avaldamata jätta, tekitades huvi raamatu lugemise vastu.

Hiljuti lisasin blogisse ka pildid, et vaid teksti koorem kurnavaks ei muutuks.

Sisulisest poolest: Saja raamatu pärlid ning mittepärlid

Niinimetatud kirjandusklassikute nimekirju on mitmeid, erinevast ajaruumist ning erinevast geograafilisest ruumist. Valisin Le Monde'i maailma parima saja raamatu läbi aegade nimekirja, kuna soovisin lugeda mitte ainult 20. sajandi ning mitte ainult Euroopa ja inglisekeelse maailma kirjandust. 

Avastasin nimekirja läbides, et on olemas väga huvitavaid kirjanikke, näiteks Nigeeria Chinua Achebe - kas oleksin ta ka ilma selle nimekirjata avastanud? Võib-olla, võib-olla mitte. Täiesti omanäolised ning kapitaalselt erinevad teosed nagu Juan Rulfo "Pedro Paramo", Kalidasa "Sakuntala" või Lu Xuni "Hullumeelse päevik" (huvi korral leiate need teosed otsingufunktsiooni kasutades kergesti!) tutvustasid mulle erinevaid maid, erinevaid mentaliteete, erinevate sajandite sündmusi ning erinevate inimeste mõttelaade. Aina enam sugenes võrdlusmomenti ida-lääne, vana-uue ning ambivalentsemate telgede ekstreempunktide vahele.

Minu geograafilise ruumi jaoks eksootiline kirjandus hoomab Aasiat, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerikat ning Aafrikat. Olen üpris hästi tuttav Euroopa, Põhja-Ameerika, Vene ning Jaapani autorite loominguga. Kuid maailmakirjandus kui ühik, anima mundi mõistmine ning sama päikesekiire peegelduse leidmine hulgaliste üdini erinevate fragmentide sees on tohutult põnev protsess, mis nüüdseks kirjalikus vormis pea kaheksat aastat mu elust täitnud.

Olen mõelnud varasemate blogipostituste uuendamisele ning parendamisele uuest perspektiivist, ning loen nii mõndagi raamatut uuesti Nobeli kirjanduspreemia laureaatide käsitlemise raames, mõnda ka niisama, sest tegu on lihtsalt kas hea raamatuga või raamatuga, mida tahan paremini mõista. (Kirjutasin hiljuti ka raamatute uuesti lugemisest, vt. rubriiki "arvamusreede".) Kuna keegi mulle selle blogi kirjutamise eest raha ei maksa ning reklaame blogisse ma samuti panna ei taha, soovin protsessi jätta võimalikult orgaaniliseks ja ei hakka vormiliste argumentide ajel midagi uuendama, mis mulle päriselt huvi ei paku. Sellepärast võib juhtuda, et mõnda raamatut on käsitletud kaks korda ja mõne raamatu postitus oma Nobeli järjekorras vaid vanemale blogile viitab.

Lisaks on sündinud Päikesejänku lugemispäeviku Facebooki leht, kus kuu alguses tulevad raamatud välja hõikan, filme kommenteerin ning vahel niisama jututan. Olete ka sinna teretulnud! Viite leiate vasakus servas :-)

Lisasarjad: Ekskurss filmilinale ja arvamusreede

Otsustasin 2015.–16. aastal väga regulaarselt blogiga tegelema hakata, eelnevalt võis juhtuda, et mõni nädal jääb vahele, kuid antud hetkel on plaanitud postitused novembrini välja ning valmis postitused alati paari nädala pikkuselt olemas. Mul ei ole tekkinud ei rohkem aega ega vähem tööd - pigem vastupidi -, kuid kuna kirjutamine pakub mulle puhast naudingut, otsustasin regulaarselt avaldada ka filmi- ning esseeblogi. Arvamusreede kirjutan enamasti valmis vaid paar päeva enne ilmumiskuupäeva, kuid alustan aktuaalsel teemal mõtisklemist umbes nädalase varuga.

Mida toob tulevik?

Tihedamini kui kord nädalas ma ilmselt postitada ei jõua. Ilmselt on meil järgmisel aastal taas plaanis (veel ilusamasse) kodusse kolida, suur soov koera soetada, doktoritöö lõpetades tõeliselt täiskohaga tööle minna jne jne. Soovin kindlasti kõiki olemasolevaid sarju jätkata, kuid tihedamalt postitada kahjuks ei jaksa - kui just helded sponsorid minuga spontaanselt ühendust ei võta. ;- )

Jätkan eelkõige Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega, kuid loen vahepeale ka lihtsalt teele sattunud ning soovitatud raamatuid, üritan uuema eesti kirjandusega kursis püsida. Nobeli laureaatidega sooviksin järgmise aasta lõpuks tänapäeva jõuda, et siis juba paralleelselt uue nimekirjaga jätkata: 80 raamatuga ümber maailma.

Nõnda siis lugu. Kokkuvõtteks ütleksin veel, et olen sellele blogile tohutult tänulik, kuna lugemine on ainus hobi, mis mind alati saatnud, ning siinne lugemispäevik aitab mul teadvustada, võrrelda, meenutada ning vastukaja koguda. Samuti on ikka väike tamp alati taga, uus blogi on muudkui tulekul ja aeg minu järel ei oota. Kuid just selline hoogne samm hoiab vaimu värske.

Päikest, kallid raamatusõbrad! Kohtume kommentaarides! Kui teie ka blogite või teatud põhjustel mõnest blogist eriti rõõmu tunnete, jagage head, olen tänulik teie vastukaja eest. :-)

Mart Laar: "Eesti suured armastuslood" (2017)

Kes teab, kuidas Jannseni elu oleks kulgeda võinud, kui ta mitte ootamatult armunud poleks. Naise võttis ta igatahes samasuguse kirgliku hooga, nagu ta muudki tegi. Peigmehena loeb ta romantilist "Eliset" ning kirjutab pruudile punase tindiga armutõotusi, pihtides samal ajal päevaraamatule, et vaevleb patuste ihade käes, nii et ei saa palvetadagi.

7. märtsil 1843 on Jannsen seoses pulmadega päevaraamatusse kirjutanud: "See kogu eluks tähtis päev peab mulle igaveseks meelde jääma kui kalli Emiliega laulatuse päev. Pulmapidu toimus küll teisiti, kui tõelistele kristlastele kohane on. Ärgu Issand seda pahaks pangu." (lk. 12–13)


Eelkõige poliitikuna ning noorematele lugejatele ajalooõpikute autorina tuntud eesti ajaloolane, filosoof, kirjanik ning poliitiline aktivist Mart Laar (sünd. 1960, Eesti Vabariigi peaminister 1992-1994 ning 1999-2002) on kirjutanud väga suures koguses erinevas formaadis raamatuid Eesti ajaloost.

Enamasti majanduslikest või militaarsetest perspektiividest kodumaa minevikule lähev Laar on sedakorda kokku pannud antoloogia "Eesti suured armastuslood" (2017).


Südamliku, isikliku pühendusega "emale ja isale", sisaldab Laari 318-leheküljeline kogumik viiskümmend lugu Eesti lähema ajaloo tegelastest ja nende abikaasadest. Individuaalsed lühilood kätkevad mahult viiest kolmeteistkümne leheküljeni ning jutustavad lühidalt osapoolte päritolust, tutvuskontekstist ning kooselust ja -tegevusest, nende mõjust omas sfääris ning tähtsusest eluajal ja hiljem. Kogumikust võib leida nii poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke kui üldiselt tuntumaid kultuuritegelasi.


Laar mainib sissejuhatuses, et valik on esiteks subjektiivne ning teiseks motiveeritud materjali kättesaadavusest. Et keskne struktuur laias laastus puudub, on aga antud stiilis kogumiku puhul lausa meeldiv, sest ei muuda tundelist teemat liig asiseks uurimustööks.

"Eesti suured armastuslood" on võib-olla veidi ülepingutatud pealkiri, kuna lood on jutustatud lihtsas, ladusas, ilustamata, kuid südamlikus stiilis - tegu on tihti üpris argiste kohtumis- ning kooselulugudega, suurt armumist või põnevat tutvumislugu mõnikord polegi. Kuid Laaril on väga hästi õnnestunud asine informatiivne osa huumori ning tundelise osaga kokku viia ja paeluvad jutustused kirja panna.

Ohtralt on töötatud kirjade ning päevikutega, jutustused sisaldavad osaliste endi ning sõprade-tuttavate sõnu, mis asjalikult ning sisutihedalt kirjutatud lugudele ka küllaldaselt hinge annavad. Iga loo algusesse on sätitud mõlema osapoole fotod.

Kokkuvõtteks on "Eesti suured armastuslood" ühest küljest muhe öökapiraamat lühikeste jutustustega abikaasade kohtumisest ning armastuse tärkamisest, teisest küljest väärt lugemine kodumaa ajaloost tuntud tegelastest huvitatutele. Ja igast küljest põnev tükk eesti ajalugu.

Kindlasti loeksin huviga ka antud kogumiku järge, kuna Laar mainib ise sissejuhatuses, et "Hoidutud on lugudest, mille üks osapool on veel elus, ja üldse materjalist, mis on ajaliselt väga lähedal". Ehk julgeb mõni vingem ajaloolane paarikümne aasta pärast teise osaga välja tulla. ;-)