Wednesday, August 2, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1957. Albert Camus: "Katk" (La Peste, 1947)

Selle nädala Nobeli kirjanduspreemia laureaadist Alber Camust on juttu tulnud aastal 2015, mil kirjutasin põhjaliku blogi tema romaani "Katk"  (La Peste, 1947) teemal.

Seega ei lahka ma romaani uuesti, vaid jätan sel nädalal kõigest lingi blogipostitusele. Pro forma kaks lõiku pikemast postitusest ning lõpuks link huvilistele.

Soojenduseks vana postituse sissejuhatus:

1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Prantsuse-Alžeeria nihilist, absurdist, üldiselt mõtleja, filosoof ja kirjanik ning muide andekas väravavaht jalgpallis, Albert Camus (1913–1960) ei pidanud end ise eksistentsialistiks, kuigi kriitikud teda eksistentsialistide ridadesse Sartre kõrvale paigutasid. Camus soovis oma ideid Sartrest lahus hoida, kuid ei kaasaegsed ega tänapäevalised ei olnud sellega nõus, seega on Camus tuntud kui eksistentsialismi lipulaev.


Soojenduseks samuti lühidalt romaanist:

Romaani toon on väga asjalik, jutustaja, kes end küll pidevalt mainib, kuid alati neutraalseks jääb, on lõpupoole iseend jutustajana tutvustav kuid romaani keskpaigast selgelt jutustajana äratuntav romaani peategelane, arst Bernard Rieux, kel tuleb Orani linna ründava ja laastava katkuda võidelda tubli aasta. Romaan on vähemalt jutustaja enese sõnul katku kroonika ning soovib jääda neutraalseks, kirjeldada vaid fakte, arve ning näidata linnas toimuvaid muutusi.

Salamisi ronib jutustaja muidugi ka inimeste sisemustesse - Rieux leppimine nii katku kui muude lähedasi laastavate faktoritega ning samaaegsed püüded oma patsiente nind nonde peresid surmaga lepitada on üks eksemplaarsetest viisidest ettekuulutamata hävinguga ümber käia. Katk lõppeks on vaid sümbol ootamatu ning indiviidist ja kollektiivist võimsama abstraktse võimu jaoks.

Edasi lugege aga siin:

https://100-raamatut.blogspot.de/2015/09/albert-camus-katk-la-peste-1947.html


No comments:

Post a Comment