1917. Karl Gjellerup: "Minna" (1889)

Taani kirjanik ja luuletaja Karl Adolph Gjellerup (1857-1919) oli romantik, naturalist, impressionist, individualist ja psühholoogiahuviline.

Gjellerup kuulub tänaseks unustatud kirjanike hulka ning tema Nobeli kirjanduspreemia pälvimine taanlasi suurt ei huvitanud - muidugi toetati rahvuskaaslast, kuid taani publik pidas Gjellerupi pigem saksa kui taani kirjanikuks: mees oli varasest east peale germanofiil ning elas 1892. aastast Saksamaal ja abiellus sakslannaga.

1917. aastal jagati Nobeli kirjanduspreemia Gjellerupi ning teise taani kirjaniku Henrik Pontoppidani vahel - Pontoppidan - ning teistest Skandinaavia maadest näiteks Bjørnstjerne Bjørnson ja (osaliselt) Henrik Ibsen - kuuluvad samuti nn. skandinaavia modernismi tähtsate autorite kaanonisse.

Gjellerupi on raske kuidagi kategoriseerida: Autor üllitas psühholoogilisi draamasid, antiigi satiiri, ülevoolavat proosat ning budismi ja orientalismiga tegelevaid romaane. Mees astus romantikast naturalismi, sealt realismi, siis müstitsismi ja lõpuks, mulle tundub, siiski ennast ei leidnud...

Kuulsamad teosed on "Minna" (1889) ja "Palverändaja Kamanita" (1906), "Tuuleveski" (Møllen, 1896).


"Minna" põhieesmärgiks olevat olnud lahata naise mõttemaailma ning samuti kirjeldab Gjellerup mõningaid paiku ning kultuuri ja folkloori Saksamaal. Põhilugu on tärkav armastus üpris keskmiste noorte inimeste vahel, erandlik siinkohal, et naispool pole armuloo alates tabula rasa, romaan ei lõppe õnneliku lõpuga armastajate saatusliku kohtumise poolt seatud pinge lahtumises vaid lahkab nende suhet ja elu vanaduspõlveni välja ning kumbki ei idealiseeri teist vaid intellektuaalselt motiveeritud ning südamlikus sõprus-armastussuhtes astutakse maailmale vastu.

Romaan algab armsalt, looduskirjeldused on ladusad, värvikad ning loetavad ja Minna ning Haraldi kohtumine, ärevus, kurameerimine ning kokkusaamine-jäämine on sümpaatselt konstrueeritud, mõningate meeldivate kõrvaltegelaste ja väikesekaliibriliste seiklustega. Kuid romaan ise on liiga aeglane ja dialoogide ning protagonistide mõtete ebaoriginaalsus ei tasakaalusta romaani tempo puudumist ja mingil hetkel muutub noorte dialoog lihtsalt läägeks.


Eesmärk psühholoogilist romaani kirjutada ning iseennast ja maailma analüüsida ning armastust mitte idealiseerida vaid realistlikult lahata, on kiiduväärne ning illustreerib ka autori kirjandusloolist mõju - romantismist eemale, naturalismile lähemale -, kuid selle sisuline saavutamine jääb ära ja kirjutatu jätab üha enam soovida. Tulemus on liialt ontlik, et lõpuni võluda.

Võimalik, et Gjellerup arenes hiljem huvitavaks - "Kamanitat" peetakse veidraimaks taani keeles ilmunud romaaniks ja vastukaaluks "Minna" tavalisusele võib selles hiljem ilmunud romaanis leiduda nii mõndagi huvitavat.
Kuid "Minnat" ma lugeda ei soovita.