Taani kirjanik Henrik Pontoppidan (1857-1943) kuulub ühes mitme tähtsama kirjaniku nagu Ibseni ning oma kaaslaureaadi Karl Gjellerupiga Skandinaavia uue modernismi alusepanijate hulka.
Tema jutustused räägivad noortest jumalakartlikest ontlikest inimestest, kes teatud rumaluste ning ühiskonna heakskiidu nimel hukatusse satuvad. Kes Pontoppidanist veidi lugenud on, teab, et tegu võiks vähemalt romaanides olla nii puhtate muljete, ühiskonnakriitika kui satiiriga, kuid tema jutustuste figuurid on üpris ühemõtteliste motiivide ja saatustega varustatud.
1917. aastal pälvis Pontoppidan Nobeli kirjanduspreemia oma autentsete ja tabavate Taani igapäeva, inimeste ja ühiskonna kirjelduste eest oma lühijuttudes.
Eesti keelde on Pontoppidanilt tõlgitud üks tema kolmest tuntumast romaanist, "Surnute riik". Samuti kuulus ning Saksa keeleruumis väga tuntud on romaan "Lykke-Per" (sks. k. Hans im Glück).
Pastoriperes ning väikelinnas sündinud ja siis Kopenhaagenisse kolinud autoril oli tegelikult eesmärk inseneriks õppida, kuid muljed oma ümbrusest ajendasid teda muljeid, lühijutte, artikleid, jutustusi ning seejärel romaane kirjutama. Omal ajal võrreldi teda lausa Thomas Manniga, kuid tänapäevaks on Pontoppidan Euroopa kirjanduslikul maastikul unustusse langenud.
Tema jutustused räägivad noortest jumalakartlikest ontlikest inimestest, kes teatud rumaluste ning ühiskonna heakskiidu nimel hukatusse satuvad. Kes Pontoppidanist veidi lugenud on, teab, et tegu võiks vähemalt romaanides olla nii puhtate muljete, ühiskonnakriitika kui satiiriga, kuid tema jutustuste figuurid on üpris ühemõtteliste motiivide ja saatustega varustatud.
Lugesin neli erinevat jutustust: "Kuninglik külaline" (Den Kongelige Gast, 1908), "Linnapea Hoeck ja tema kaasa" (Borgmeister Hoeck og hans Hustru, 1905), "Suur kummitus" (Det Store Spogelse, 1907) ja "Thora van Deken" (1910).
Jutustuste tegelasteks on vaikne talurahvast abielupaar, kes end tuttava tuttavana tutvustavat bravuurset ning müstilist külalist võõrustab ja värvilise õhtu läbi enese halli eksistentsi keskel taas teineteist leiavad; linnapea, kes oma naise rõõmsameelsust liiga koketseks peab ning seetõttu naise emotsionaalse kollapsini viib; noor neiu, kes surmahirmus kihlatuga kahekesi veedetud süütust kuid hilisest õhtust end süüdlasena tundes jõkke pageb ning muud tüüpilised väiksemate linnade kaupmehed, kõrtsnikud, teenijad, talunaised, teenijad, pastorid ning mõisapidajad.
Kaks neljast jutustusest on piisavalt põnevad, et muljet jätta, kaks on üpris monotoonsed, ning kuigi usun, et Pontoppidan oli omal ajal skandaalne ning oma tabavate kirjeldustega suurte revolutsiooniliste romaanide looja, pole ime, et ta tänapäevaks on unustusse langenud.
Rohkem polegi midagi öelda.
No comments:
Post a Comment