Richard Flanagan: "Kitsas tee sisemaale" (The Narrow Road to the Deep North, 2013)

Austraalia-Tasmaania kirjanik, esseist, stsenarist ning režissöör Richard Flanagani (sünd. 1961) peetakse oma põlvkonna mõjukaimaks romaanikirjanikuks. Tema sulest on ilmunud kuus romaani, ning seitsmes ilmumas selle aasta sügisel.

Lugesin Flanagani hetkel uusimat, äsja Varraku kirjastuses ilmunud romaani "Kitsas tee sisemaale" (The Narrow Road to the Deep North, 2013). Autor pälvis selle romaani eest prestiižse Man Bookeri auhinna aastal 2014.


Lugu räägib austraalia sõjavangidest, keda sunnitakse ehitama Surmaraudteena tuntud Birma-Siiami raudteed, toetamaks Jaapani võidukäiku Teises maailmasõjas. Vahelduvad lõigud ellujäänud vangide ja vangivalvurite elust enne ja pärast aega laagris ning õudne argipäev vangilaagris.

Romaani protagonist on kirurg Dorrigo Evans, kirjeldustes põimuvad episoodid vangilaagrist, tema püüded oma mehi vangilaagri rasketes tingimustes säästa ning kuidagi elus hoida, võimatud operatsioonid ning epideemiad. Vahele pikitakse episoodid Evansi ajast enne vangilaagrid, linnaloal käimine, moraalsed dilemmad südameasjus - kihlus Ellaga ning samaaegne armumine oma onu abikaasasse Amysse, kellega areneb afäär.

Flanagani isa elas Surmaraudtee üle ning sellest tulenevalt on teatud detailid väga, väga tõetruud ning kõige õõvastavamad episoodid kirjeldatud nõnda, et lugeja justkui seisaks nende meeste kõrval mudas ja jälgiks nende elujõu vähenemist nende vaimu ja keha kadumiseni.


Toonide kontrast on huvitav nii miljöös kui narratiivis - juttu tuleb nimelt ka vangivalvurite ning jaapani kindralite perspektiivist, kel juhtunu vastu küll sarnaselt lääne sõdurite lugudele (Hemingway, Remarque, Norman Mailer jne jne) me-tegime-mis-pidime-mentaliteet ja kohati raskused oma tegudega toimetulemisel, on jaapani sõjamentaliteedis midagi eksootiliselt erinevat - peade maharaiumise eel tuleb lausuda haiku - ning Flanaganil on õnnestunud see oma romaani lehtedele püüda.


Flanagani raamatust on sama keeruline kirjutada kui on seda lugeda, sest teatud - kohustuslikud, kuid romaanile hinge andvad - väga vägivaldsed, inimlikkusevastased elemendid - peksmine, näljutamine, sellest tulenevad haigused ning nendest haigustest söödud kehad - on kirjeldatud äärmiselt detailiderohkelt. Mõnda kohutavat episoodi - anatoomialoengud elusate patsientidega - on mainitud vaid ääremärkusena.

Mis Flanagani eriliseks teeb on ida elemendi põimimine lääne elemendiga. Autor on edukalt kirjeldanud jaapani sõduri, jaapani kindrali tundemaailma sõjajärgsetel aastatel, tema suhteid kolleegide ning perega, tema reaktsiooni meedia kajastusele, tema häält seletamas inimestele, et lääne meedia ei valeta, liitlasvange koheldi kohutavalt julmalt ja ebainimlikult. Samaaegselt väljendub vangilaagri episoodides keisri käsu ülim autoriteet, selles ei kahelda, selle nimel pole tähtis üksikelu vaid ühine pingutus. Flanagan on jaapani mentaliteeti kirjeldanud väga tabavalt ning ainuüksi see asjaolu teeb "Kitsa tee sisemaale" - pealkiri, mis jäljendab jaapani luuletaja Matsuo Bashō luulekogu pealkirja - ainulaadseks.


Selline narratoloogiline meisterlikkus ning materjali elementide filosoofiline mõistmine põrkub minu arvates stilistiliste probleemidega - ladus lugemine pole Flanagani romaan mõeldud olema, kuid kohati läks küll väga puiselt edasi. Armastusloo tundestatud peatükid, laagrilugude ahastavapanevad peatükid ning sõjajärgsed kustunud lootuste ning inimsuhete normaali taastamise peatükid on kõik väga erinevad. Sellest tulenevalt varieerub ka nende intensiivsus. Romaani algus on kirjutatud veidi puiselt, justkui kirjanikul oleks raske materjaliga ümber käia - realistlik, kuid seda asjaolu ei tohiks tõelise materjali valitsemise korral teose lugemisel märgata. Kusagil lõpupoole üritab keegi oma tunnetest rääkida ja kasutab selleks mitme lehekülje jooksul praktiliselt sama sõnavara. Kas tegu on puise stiili, halva tõlke või stilistilise sihilikkusega, et anda autentne lugemiskogemus?

Raske öelda. Teatud elemendid ei istunud minu jaoks nii kindlalt paigas nagu oleksid võinud.

Kuid Flanagani romaan on raske sisus ja raske sisu mõistmises - üksikepisoodide mõtteline sidumine ja ajaliselt siia-sinna hüppava narratiivi kokkupanek on protsess. Mida enam romaani üle mõtisklen, seda enam erinevate elementide põimumist imetlen. Teatud narratoloogilised ja stilistilised elemendid on veidi puised - sisu detaile avaldamata: kuidas romaani lõpus näiteks korraks ilmneb, et üks Flanagani armastatutest on talle valetanud, on minu jaoks väga konstrueeritud, kuid asjaolu, et üks Evansi vangilaagri sõduritest oli tema kadunud sugulane, on väga huvitav ning Austraalia poliitilist olukorda valgustav asjaolu.


Sõjaromaanide fännidele, mitte nõrganärvilistele, ida-lääne vastuolude, ning Remarque'i ja Hemingway fännidele on see romaan ilmselge maiuspala. Flanagani romaanide sisukirjeldused on üldiselt põnevad ning arvan, et uurin tema romaane ka edaspidi. Kuid sooviksin, et oleksin "Kitsast teed sisemaale" lugenud inglise keeles, sest arvan, et tõlk ei olnud kohati romaanimaterjali vääriline.