Arvamusreede, 10/17: Raamatute emotsionaalne mõju

Tere, kallid raamatusõbrad! Toon teieni taas väikese mõtiskluse teemal lugemine ja raamatud: räägime raamatute mõjust emotsioonidele.

Lugemine võib põhjustada tugevaid positiivseid ja negatiivseid tundeid, mõned jäävad pärast raamatu kõrvalepanekut püsima ning mõned on vaid hetkelised. Reastan siin esmalt paar põhiemotsiooni, mis lugedes tekkida võivad. Seejärel räägime nende emotsioonide reaalsest mõjust väljaspool romaani ruumi.

Põnevus ning pinge, puhas huvi

Enamasti empaatial põhinev romaani protagonistiga kaasaminek toimub sündmuste käigus, mis tähendab, et tekst peab ülalhoidma teatud huvi ja pinget. Sellest tulenevalt on tähtis säilitada lugeja huvi uute sündmuste ning konfliktide lahenduste suhtes. Pinge ülalhoidmine ning stabiilsus on tähtsad lugeja tähelepanu hoidmisel.

Rahuldus nutikusest

Eriti kriminaalromaanide lugemisel on lahenduse õige äraarvamisega seotud teatud rahuldus autoriga intellektuaalselt samal tasandil olemisest või inimliku anatoomia heast tundmisest - romaani sisu andis ära romaani lõpu, kuid vaid nutikatele.

Mulle isiklikult ei meeldi muide ette mõelda ja variante ritta sättida, nagu ka sarjades ning filmides jälgin toimuvat parema meelega lineaarselt, nö, romaani olevikus.

Pettumus, kurbus ja viha

Romaani protagonist ning temaga seotud kõrvaltegelased on tihti empaatia ja sümpaatia kandjad, mis tähendab, et nende tunnete mittevabatahtlik muutmine tekitab ohtralt negatiivseid tundeid: selgub, et keegi heaks peetu on hoopis üdini halb inimene; südamelähedane figuur kaob müstilistel põhjustel,  jääb haigeks või sureb - antud sündmused tekitavad täiesti reaalseid viha- ja leinatundeid ning on tihti pisaratega seotud.

Kõrgendatud empaatia

Armastatud figuuride eriti emotsionaalsetel hetkedel oleme võimelised figuuride õnne üle isiklikku õnne tundma - meil on hea meel empaatiakandja eduelamustest!

Lõppenud loo tekitatud lünk

Huvitavat lugu huvitavate tegelastega võiks justkui igavesti lugeda... kuid tihti lõppeb romaan tundeliselt liiga vara - kuigi narratiiv on kokku sõlmitud. Epiloogid ei kuulu modernse kirjanduse tunnuste hulka, nii jääb lõpetatuse tunde asemele pigem auk. Lugeja ei tea uut romaani lugedes, mida oodata, ning ei tea ka, millal lõppu oodata. Jäänud lehekülgede arv on küll nähtav, kuid sisuline areng tume maa.

...Kuid miks on loetletud tunded positiivsed, isegi kui nad on negatiivsed?

* katarsise-efekt - Aristotelese teooria, et hingelise puhastuse läbiviimiseks on vaja kogeda hirmu ja kurbust, peab tänapäevani vett, ning intensiivne kirjanduselamus tekitab just need tunded piisavalt pikaks ajaks, et koledad elamused romaanis kogeda, maha pühkida, ning taas puhta lehena uut päeva alustada.

* turvaline vahemaa - läbielatud tunded on aga selles mõttes fiktiivsed, et lugeja jaoks küll reaalsed, aga protagonisti pole olemas, seega ei teki traumat - lugeja teab raamatut käest pannes, et luges vaid ilukirjandust.

* moraalivabadus - tänu fiktiivsusele ei pea keegi end halvasti tundma antagonistile kaasaelamise või vägivalla üle rõõmustamise pärast. Empaatia ning emotsioonide motivatsiooni värvikava on väga, väga rikkalik ning tavalise ühiskonna konventsioonid keelavad teatud emotsioone, mis on potentsiaalselt vajalikud.

Kokkuvõtteks jääb öelda, et raamatute lugemine on mitte ainult intellekti, vaid ka emotsionaalse intellekti treenimiseks väga oluline, samuti stimuleerib ilukirjandus emotsioone, mis jääksid tavaelus kogemata ja aitab seeläbi säilitada emotsionaalset tasakaalu.

Taas vaid argumendid raamatu kätte võtmise kasuks.

Öelge edasi ;- )

Mis laadi kirjandust teie hea meelega loete ja mis tundeid see teis tekitab?

Nobeli kirjanduspreemia 1965. Mihhail Šolohhov: "Ülesküntud uudismaa" (Ролдятная целина)

Vene kirjanik Mihhail Šolohhov (1905-1984) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1965, peamiselt oma realistliku neljaköitelise romaani "Vaikne Don" (Тихий Дон, 1928-1940) eest. 

Teost peetakse Šolohhovi kunstiliselt tugevaimaks teoseks, seda tõlgiti üle maailma.

Nobeli preemia jagamise ajal oli antud aastal rekordarv kandidaate; kuid asjaolu, et Šolohhov preemia pälvis, ei üllatanud kedagi - tema epopöa oli maailmas kõvasti populaarsust kogunud. Seda võrreldi Tolstoi "Sõja ja rahu" sarjaga. Šolohhovi pakuti Nobelile juba aastal 1947, mil "Vaikne Don" esmalt populaarsust kogus.

Šolohhov ise oli preemia väljakuulutamise ajal kodukülast eemal jõe ääres kala püüdmas, mistõttu akadeemia ka tema viibinud vastuse tõttu muret tundis, kas preemia võetakse sel aastal ikka vastu...

Olles vene kirjanduse esindajatega põhjalikult tutvunud, leidnud hulgaliselt lemmikuid ja vähem lemmikuid, olles Pasternaki "Dr. Živago" (link), tahan ma vene kirjandust pigem armastada kui tema vastu ükskõikseks jääda. Kuid isegi Dostojevski on üllitanud minu tundeid mitte puudutavat kirjandust, seega pole oodata, et iga vene autor mulle positiivset muljet avaldab.

Lugesin Šolohhovilt hiljem ilmunud teost "Ülesküntud uudismaa" (Ролдятная целина, I köide 1932 ja II köide 1960), mille eest anti autorile 1960. aastal Lenini preemia. Romaan on eesti keeles ilmunud Google'i pildiotsingu andmetel vähemalt kolmes erinevas köites.

Šolohhovi kategoriseeritakse mitte kui realismi, vaid kui sotsialistliku realismi esindajat - autor tegeleb "Ülesküntud uudismaas" põhiliselt Nõukogude Liidu talupoegade majandusliku ning argieluga, räägib kolhooside asutamisest, keskendub ohtrates dialoogides kariloomade ning lihtsakoeliste indiviidide saatusele ning kirjeldab teatud aatelisusega parteiliikme seisukohast talupoegade ning kulakute organiseerimisega seotud probleeme ning sotsialistlike ideaalide levitamisega seotud raskusi.

Poliitilisest seisukohast võiksin "Ülesküntud uudismaale" tänapäeva lugejana objektiivselt läheneda, ning tema looduskirjeldused on väga kaunid, kuid Šolohhovi figuurid on väga igavad, lihtsad, ühekülgsed ning sadade lehekülgede kaupa talurahva ikkest võin ma lugeda ka igavese lemmiku, "Tõe ja õiguse" lehekülgedelt. 

Seega panin "Ülesküntud uudismaa" kiirelt tagasi riiulisse.

Kas olete "Vaikset Doni" lugenud? On see tähelepanuvääriline teos? 

Soovitage julgelt, võtan kätte! :- )

Colette: "Gigi" (1944)

Prantsuse kirjanik, pantomiim, ajakirjanik ning näitleja Sidonie-Gabrielle Colette (1873-1954), enamasti autorina vaid Colette'i nime all tuntud, kirjutas lustakaid lühiromaane ning jutustusi prantsuse seltskonnast. 1948. aastal oli Colette Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide seas, kuid ei saanud Nobeli laureaadiks.

Colette oli omal ajal sama skandaalne kuju, kuna armastas avalikult nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Tema protagonistid on enamasti naissoost, ning naise roll kõrgemas seltskonnas ja sellega seotud mured, murekesed, triviaalsete detailide tõsidus ja naiste dramaatiliste emotsioonide valgustamine läbi huumoriprisma on Colette'ile iseloomulikud tunnused.

Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale lausa kaks korda (1949 ning kuulsam variant 1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. 1951. aastal mängis Colette'i isiklikult valitud, tol ajal veel suhteliselt tundmatu Audrey Hepburne Gigit teatrilaval. 

Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.

"Ahela" (L'Entrave, 1913) blogi saate lugeda siit (link) ning kuigi romaani protagonist Renée Nerée võiks Colette'i universumi intertekstuaalse kokkusidumise mõttes olla Gigi lauljannast-näitlejannast ema, on loo perspektiiv seekord koondatud noorele, 15-aastasele tüdrukule ning vaid kõrvaliselt naistele, kes teda vormivad.

Lootsin "Ahelat" lugedes ja hiljem "Gigit" lugemisnimekirja plaanides, et Colette'i stiil või käsitlus on veidi küpsenud või mitmekesisemaks muutunud, kuid "Gigi" ning "Ahel" võiksid olla kirjutatud samal aastal. Mõlemad on ühevärviliste figuuridega tüüpteosed, kus loo lõpp üpris ettearvatav.

"Gigi" teeb aga huvitavamaks huumor, millega kogu temaatikat on käsitletud. Jutustus kirjeldab, kuidas Gigi vanaema ning vanatädi noort tüdrukut oma keha meestele meeldimise nimel kasutama õpetavad (naine peab olema võimeline valima mehele meeldiva sigari! See on väga tähtis!) ning tüdrukut juba õrnas eas sensuaalses suunas vormivad (seelik ei tohi olla põlvepikkune, kuid istu jalad viltu, et mitte kohatu välja näha!). Tuleb välja näha elegantne kuid tagasihoidlik, mitte mingil juhul suhelda valet sorti koolikaaslastega ning ennast näidata valet sorti meestega.

Gigi ise pole enamat kui heledajuukseline sinisilmne armas keskmine elurõõmus noor neiu, kes soovib vaid ilusaid uusi asju ning vabalt elada, väljas käia ja ilusate autodega sõita. Kingitused ja tähelepanu, 15nda eluaasta lõpulejõudmisest hoolimata ei huvita Gigit veel meeste tähelepanu, ta on armas ja naiivne. Ehk sellepärastki kiindub elumees Gaston temasse niivõrd, et teeb noorele tüdrukule jutustuse lõpulehtedel abieluettepaneku. Mis lõpuks juhtub, näitab Gigit siiski veidi paremas valguses kui naiivset tüdrukut.

Maitsevaheldust ning lõbusaid episoode pakuvad figuurid nagu Gigi vanaema või Gastoni eelmine armuke, ja ohtrad vürtsikad dialoogid naisfiguuride vahel. 

Näiteks naise dramaatilist käitumist kirjeldav dialoog stiilis: "ta tegi jälle enesetapu!" -"kas ta on surnud?" "muidugi mitte, ta on professionaal" pani korralikult muigama.

Samuti kergitavad suunurki Gigi vanatädi ning vanaema kirjeldused naise välimuse ning käitumise väga täpselt mõõdetud ning sätitud detailidest, mis ulatuvad absurdse pedantsuseni ning pole lõpuks sugugi tähenduslikud. "Gigi" võtab end huumori ja kergusega, mis annavad talle hea prantsuse kirjanduse toonid ning kahju on vaid, et Colette jutustusest täismahus romaani ei kirjutanud.

Fännidel on õnneks võimalik sinisilmse linalaka seiklusi muusikalises vormis ka filmilinal näha.

Colette'i looming on üldiselt muhe, kerge lugemine ning "Gigi" igati armas ja humoorikas naistekas.

Ekskurss filmilinale: "Kingsman: Kuldne ring” (Kingsman: Golden Circle, 2017)

Karismaatiline, kiire ning humoorikas komöödia "Kingsman: Salateenistus" (Kingsman: Secret Service, 2015) tutvustas rätsepaäri katte all tegutsevat briti luureagentuuri "Kingsman", mille liikmed tegutsevad kuningas Arturi rüütlite varjunimedega, kannavad meisterlikult õmmeldud ülikondi ning õiget tüüpi kingi, on väljapeetud härrasmehed ning annavad kurikaeladele regulaarselt jalaga tagumikku.

 "Kingsmani" esimene osa oli ülipopulaarne, sest hoogne, jaburalt naljakas ja visuaalselt suurepäraselt valmistatud põnevik, ning teine osa ei jää esimesele millegi poolest alla.

Teine osa on kahe tunni ja kahekümne minutiga veel veidi pikem kui kaks tundi (ideaalne filmipikkus!) kestnud esimene osa, kuid hoiab oma tempot ja pinget kenasti üleval algusest lõpuni: ei lähe mööda kahte minutitki, kui Kingsmani ärist väljuvat Eggsyt/Galahdi (Taron Egerton) rünnatakse ja kiire autojaht järgneb. 

Kurikaelal, narkoärikal Poppyl (Julianne Moore) õnnestub Kingsmani organisatsiooni sokutada oma agent ( - või pigem osa temast. Et mismoodi? Vaadake, saate teada!) ning hävitada Kingsmani peakorter ühes agentidega, välja arvatud Merlin (Mark Strong) ja Eggsy/Galahad. Kättemaksu - ning ühes sellega loomulikult maailma päästmise - eesmärk viib Eggsy ja Merlini abi otsima jänkikolleegidelt, viskiäri katte all tegutsevalt Statesmani organisatsioonilt Kentuckys.

Ameerika büroo vastab täpipealt ameerika stereotüüpidele nagu briti organisatsioon briti stereotüüpidele. Liikmeteks on Shampanja (Jeff Bridges), Tekiila (Channing Tatum), Ginger Ale (Halle Berry) ning Viski (Pedro Pascal). Koos astutakse Poppyle vastu ning järgnevad arvukad vinged võitluststeenid ja humoorikad momendid. USA halva maitse maiguga stiil vastandub briti peensusele ning elementide otsese partnerluse iroonia tundub olevat kohati üle pingutatud, kuid on tegelikult nutikas.

Nagu esimeses osas maailma valitseda soovinud erksavärvilisi dresse armastav Samuel L. Jackson, on ka Julianne Moore'i kurikael ekstsentriline, värviline ning popkultuuri armastav tegelane, kuid pigem hüpermodernne esimese osa kurikael on seekord asendatud retrot armastava figuuriga: Poppy lemmikaeg on 50ndad ning sellel põhineb ka tema burgerirestoranist, bowlingusaalist ning kinost koosnev pelgupaik Kambodschas, Poppy Land. Humoorika kõrvalepõikena on Poppy röövinud Elton Johni, kes õhtuti tema meelt lahutab. Eltoniga tundub samuti filmi lõpuks olevat üle pingutatud, kuid kogu Poppy Landi kontsept on nii absurdne ja "Kingsmani" esimese osa lõpp vähemalt sama värviline, niiet kokkuvõtteks mind Eltoni kohalolu ei häiri.

Briti Kingsmeni organisatsiooni aspektid ning nende spetsiifiline huumor väsitati ilmselgelt esimeses osas sel määral ära, et on vaja uut ning huvitavat ökosüsteemi. Statesmani kauboikostüümid elektrilised lassod ning alkohoolsed varjunimed ühtivad paralleelselt Kingsmani elektriliste vihmavarjude, kohver-relvadega - agentide lauas istumist võimaldavad prillid on aga ühised, kuigi organisatsioonisisesed. "Kuldne ring" on seega küllaltki iseseisev film ja tegelikult polegi vaja esimest osa vaadata, et teist nautida.

Pigem ülepingutatud ongi püüded esimese osaga ühendust saavutada: TÄHELEPANU SISULINE SPOILER LÕIGU LÕPUNI - 

Statesmani võime pähe tulistatud kuuli neutraliseerida ning sellega seoses kogu Harry tagasituleku narratiiv on teoorias bioloogiliselt-loogiliselt veidi ülepingutatud elemendid, kuigi filmi lõpustseen ja Poppy miniarmee üle võidu saavutamise etapid on väga tõhusad, ja lihtsalt coolid stseenid - Colin Firth ja Taron Egerton on ka juba harjunud koostööd tegema ning tandemina suurepärased kaklejad ning taktikalised partnerid. Kuid amneesia ning mälestuste traumaatilise sündmuse kordamise abiga ja seejärel Harry keskne roll topeltagendi paljastamisel kombineerituna Visky minevikutragöödiaga on nõrgad elemendid. "Kuldne ring" võiks samamoodi keskenduda kobedatele võitlusstseenidele nagu "Salateenistuski". 

SPOILER SAI LÄBI!

Kuid hoolimata mõningatest narratoloogilistest nõrkustest jäävad supervinged, originaalsed, kohati ülepingutatud kuid alati väga hästi teostatud võitlus-, tagaajamis-, õhkulaskmis- ja kaklusstseenid. Kaamerat on juhtitud piisavalt dünaamiliselt, et vaataja tunneks end stseeni keskel seisvat, kuid siiski on alati võimalik jälgida kogupilti (2010ndate shaky cam trend on mu jäädavalt traumatiseerinud, Jason Bourne, sa tõbras!).

"Kingsmani" siht oli olla James Bondi paroodia, kuid võttes end huumoriga, pingutades teatud elementidega üle, kuid suutes siiski pakkuda väga omanäolisi tegelasi, autentselt põnevaid stseene ja head jutustust, on ootused kindlasti ületatud. Humoorikate põnevusfilmide fännidele on ka "Kuldne ring" tõeline maiuspala.

Nobeli kirjanduspreemia 1964: Jean-Paul Sartre draamad

Prantsuse eksistentsialistide esimene ning tähtsaim esindaja Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja avalik mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustasid filosoofilise ning empiirilise vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.

Sartre pärjati 1964. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga, kuid autor loobus sellest. Tema põhjendus oli isiklik vaade kirjaniku funktsioonile, millel pole auhindade ega institutsioonide tunnustusega mingit pistmist. Sartre toonitas, et ei soovi solvata rootsi akadeemiat, kuid jääb nagu ka eelnevatest kirjanduslikest auhindadest keeldumisel nendele põhimõtetele truuks.

Nobeli preemia annaalidesse jääb Sartre sellegipoolest 1964. aasta kirjanduspreemia laureaadina.

Käsitlen antud postituses Sartre draamasid "Kärbsed" (Les Mouches, 1943) ning "Räpased käed" (Les Mains sales, 1948). Draamast "Kinnine kohus" (Huis Clos 1944) on eelnevalt juttu olnud siin (link).

"Kärbsed" põhineb Elektra müüdil ning käsitleb Orestese ning Elektra kättemaksu noorte ema Klytaimestra ning tema armukesest kuningaks tõusnud Aigisthose vastu, kes ühes tapsid Orestese ja Elektra isa, kuningas Agamemnoni.

Kreeka müüdil põhinev draama järgib kui koori puudumine välja arvata klassikalist struktuuri ning on jagatud kolme akti. Lugu algab Orestese varjatud saabumisega Argose linna, jätkub tema ning Elektra kohtumisega ning kulmineerub kättemaksuga. Loo lõppkliimaksiks on mõrvajärgselt Orestese lunastuse otsimine linna painavate kärbeste linnast peletamise näol.

Kuigi Sartre on müüti sisuliselt hästi kasutanud, ning nii noorele kuid kättemaksuhimulisele Orestesele kui keevalisele Elektrale andnud piisavalt dialoogi, et nende tegude motivatsiooni põhjendada ning Orestese figuuri apoloogia ja lunastus mütoloogilise saatuslikkuse ringi kenasti sulgevad, ei pakkunud materjal mulle erilist huvi. Arvan et Sartrelikud sisud on pigem modernset kui antiikset laadi.


Huvitavam oli aga draama "Räpased käed", kus figuuride päritolu ning taust vähem keskmes kui ühest küljest nende poliitiline ja moraalne motivatsioon ning teisest küljest igavene tants mehe ja naise vahel.

Noor intellektuaal Hugo on otsustanud astuda kommunistliku partei liikmeks ning riskeerida oma elu, et sooritada poliitiline atentaat partei juhtfiguurile Hoedererile. Hugost saab Hoedereri isiklik sekretär ning ta asub mehega ühte majja elama. Hugo ilus, kuid üpris nutitu abikaasa Jessica läheb mehega kaasa.

Põnevaim konflikt draamas toimub Hugo ja Hugo vahel, kuna mees peab otsustama, kas ja miks Hoedereri tappa. Vastanduvad partei absoluutne ideoloogia, täita lubatud ülesande kohustus ning isiklikud veendumused, mis teatud info valgusele tulekul vahelduvad ja vahetuvad. Hugo sooritab küll mõrva, kuid on tähtis teada, milline on mõrva motivatsioon.

Teatud elemendid tunduvad olevat üpris tühised, nagu Jessica või samuti parteisse kuuluv Olga, kes Hugot missiooni tarbeks välja pakub, et mehe positsiooni parteis tugevdada. Kuid nende naisfiguuride olemasolu illustreerib nii Hoedereri kui Hugo iseloomu tahke, nad peegeldavad teineteist ning näitavad ehk, et ei mõistuslikult ega tundeliselt motiveeritud naise tahe pole võimeline mehe ideoloogiat mõjutama.

Kokkuvõtteks seob mõlemat draamat mõrvamotiiv, kuid müüdi tasandil on tegu vaid materjalikäsitlusega, modernse draama seitsmes pildis käsitleb Sarte originaalmaterjali.

Parteijuhis kahtlemise motiiv ning nii partei kui riigi nimel kahtlaste tegude sooritamine ja igasuguste poliitiliste ideoloogiate õigustamine või pime järgimine on üpris rumalad teod ning Orestes teatab draama lõpus rahvale, et tema kuritegu vaid tasakaalustas mõrvatute kuritegu. Kuid nagu Hugolegi hetk enne oma surma selgeks saab, veereb ratas edasi ning üks väike ennast hukatusse tõukav oma põhimõtelele truuks jääv element ei muuda mitte midagi. Selles raamis on Orestese saatus tähenduslikum kui Hugo roll.


Sartre on väga huvitav autor ning kuigi prantsuse kirjanikele on omane käsitleda eksistentsialistlikke probleeme ning inimlikkuse ja moraalsuse objektiivseid tahke - ühesõnaga miks-küsimusi - jääb Sartre kindlasti üheks mõjukamaks prantsuse autoriks läbi aegade. Soovitan kindlasti lugeda draamasid "Kinnine kohus" ja "Räpased käed".

Kõiki kolme draamat on pdf-formaadis inglise keeles võimalik lugeda siin (link)

Eestikeelset artiklit Sartre loengust teemal eksistentsialism ja humanism on Vikerkaare arhiivist võimalik lugeda siin (link)

Sartre filosoofilisi tekste on inglise keeles võimalik lugeda siin (link)

Ekskurss filmilinale: "Plahvatuslik blond" (Atomic Blonde, 2017)

Hiljuti filmilinadele saabunud põnevik "Plahvatuslik blond" (Atomic Blonde) toimub Berliini müüri langemise päevil ning jälgib salateenistuste vahelisi ohtlikke mänge. Peategelase, briti luureagent Lorraine Broughtoni (Charlize Theron)  missiooniks on leida mõrvatud briti agendilt varastatud salaagentide nimekiri, mis paljastaks vaenlastele tähtsat infot edastanud topeltagendi. Lorraine lendab Berliini ning satub koheselt ajalooliste sündmuste tormikeerisesse.

Filmil on arvukalt häid külgi ning kogupaketina on "Plahvatuslik blond" pea igal rindel muljetavaldav. Esimese elemendina hakkab silma/kõrva 80ndate filmimuusika, mis ajastu hõngu tabamiseks hoolikalt valitud. Filmi heliriba on muhe-nostalgiline ning paljud võitluststeenid on muusikaga ajastatud, mis annab muidu täiesti tõsiseltvõetavatele stseenidele humoorika elemendi.

Järgnev tutvustus on üpris süvitsi analüüsiv, kuid ei sisalda spoilereid, seega lugege julgelt - lõppu ning sisulisi üksikasju ma ei avalda.

Theron treenis filmi jaoks korralikult ning esineb paljudes võitluststeenides vägagi muljetavaldavalt, kriitikud on teda korduvalt rolli eest kiitnud. Elemendiliselt on ka põnev, et Lorraine saab pea igas kakluses korralikult vigastada, kuigi jääb lõpus (enamasti) võtjaks - tähtsaks osutub siin naise nutikus. Lorraine kasutab kiire mõtlemise käigus igapäevaseid esemeid nagu kontsaking, voolik, pann jne relvadena ning oskab seeläbi iga ruumi elemente ära kasutada. Kivikõva õhtuti jäävanni võttev agent on haavatav ja inimlik - kuid ta näeb vaeva, et sellest üle olla, ja tema vaim on ka ohtlikult haavatud kehas puutumatu.

Visuaalsuse kontekstist rääkides: filmi stsenaariumi autoriks on "300" esimese ja teise filmi ning näiteks "Aquamani" stsenaariumi kirjutanud Kurt Johnstad, ning kuigi antud põnevikus puuduvad fantastilised elemendid ning tähtis on just realistlik materjalikäsitlus, ilmneb kulisside nagu vanade majade, treppide, akende, rõdude, müüride jne oskuslik ärakasutamine. Johnstad oskab ilmselgelt ümber käia mitte ainult green screen keskkonnaga, vaid igapäevaste elementidega.

Filmis on arvukalt võimsaid stseene nagu Alexanderplatz linnulennult või vaated Berliini müürile, kombineeritud lähivõtetega alati stiilsest ja otsusekindlast Lorraine'ist seksikates saabastes tänavaid vallutamas.

Selge on, et naispeaosatäitjaga põneviku sensuaalsete elementide dünaamika erineb James Bondi (enamasti väga mehe fantaasiate kesksed aksessuaari rolli mängivad naised) või John Wicki (puuduvatest, kuid see ei häiri kedagi, John Wick on teistlaadi põnevik ja väga hea) laadsete filmide ülesehitusest. Lorraine'i üldmotivatsioon lähtuks justkui armastatud mehe mõrvast (miski pole kindel...), kuid tal õnnestub oma nõrkust varjata. Lorraine leiab aga ka ootamatu liitlase prantsuse luureagendis Delphine Lasalle'is (Sofia Boutella), kellega jagab nii mõndagi sensuaalset stseeni. Delphine oleks justkui noor haavatav, ning armas ja tundub, et naine investeerib end koheselt täielikult Lorraine'i. Just see dünaamika illustreerib kaunilt Lorraine'i mitmekihilisust - tabatud on huvitav tasakaal domineerivate ning alluvate elementide vahel tugevas, kuid siiski naiselikus naises. Lorraine kannab nii kõrgeid kontsi ja kleite kui sukki ja pitsilist pesu, tõmbab aga tihti jalga ka madalad saapad. Antud elemendid on naiseliku peaosatäitja puhul tähtsad, kuna ka siin on leitud realistlik tasakaal. (Ainus asjaolu, mis mind tõsiselt häiris, oli, et Lorraine saabus Berliini pisikese hõbedase käsipagasikohvriga, millest ilmusid võluväel vähemalt seitse kostüümi pluss kolm paari kingi... ;- ) )

Filmi rollid on täidetud suurepäraselt. Lorraine'i kontakt Berliinis on David Percival (James McAvoy), kelle ülesandeks on ametlikult aidata nimekiri leida ning Lorraine'ile omal territooriumil tuge pakkuda. Percival on Berliini urgastes ning süngetes nurkades kodu ja kandva rolli omaks võtnud ning kümne aasta jooksul ilusti kohanenud briti luureagent, kes peaks täitma Lorraine'i partneri rolli, kuid jääb filmi lõpuni ambivalentseks - usaldada või mitte usaldada, põhimõtteliselt ei usalda ükski luureagent ju kunagi kedagi, kuid kellele kuulub üldiselt inimese lojaalsus ja millistel põhjustel? Kas aated ning omakasu võivad kokku mängida või päästab igaüks kriitilises seisus esmalt oma naha?

Lojaalsuse temaatika ning rollide mängimine annab filmile ka filosoofilise tasandi - Lorraine tundub olevat väga põhimõttekindel ning tugev isiksus, Percivalis on leida nii kahtlaseid kui üllaid elemente (kuigi Machiavelli esiletoomine tema riiulil tundus veidi ülepingutatud) ja see ebakindlus teeb tema figuuri äärmiselt huvitavaks.

Lühidalt olgu mainitud ka Aleksander Bremovychi mänginud Roland Møller, põrandaaluse väärisesemete müügiga tegelev kellameister Til Schweiger ning CIA juhtiva agendi rollis istuvad John Goodman, kes täidavad oma rolle meeldejäävalt. Samuti väärib mainimist Lorraine'i kontakt Berliinis, karismaatiline kuigi absoluutselt taustata Merkel (Bill Skarsgård) ning loomulikult Lorraine'i ülemust mängiv Toby Jones. Kõik näitlejad on valitud suurepäraselt, pole ühtegi nõrgalt mängitud rolli.

Samuti väärib kiitust filmi tempo - kiirusega pole üle pingutatud, kuid samuti ei laskuta igasse väikesesse detaili ei figuuride tausta ega dünaamika poolel. Teoorias võiks kritiseerida, et filmi figuurid on pealiskaudselt kirjutatud - kuid tegu on põnevikuga ning kiire tempo kuulub kohustuslike elementide hulka. Ligi kahetunnise mänguajaga ka siin leitud sobiv tasakaal, rõhk on õigetel elementidel ning tempo ei pealiskaudne ega kurnav.

Võib-olla võiks kahtlustada filmi lõppu, kus ootamatud pöörded kulmineeruvad ning ilmneb ka Lorraine'i tegelik lojaalsus - kuid minu jaoks oli see vaid tõestus, et tõeliselt hea agendi lojaalsus, võimalikud nõrgad punktid ning motivatsioon peavadki olema täiuslikult varjatud.

Plahvatuslik blond" on igal rindel väga väärt põnevik, elamus nii visuaalselt, audiaalselt kui narratoloogiliselt. Soovitan soojalt!

Katrin Johanson: "Atlantis abajas" (2016)

Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal.

"Atlantis abajas" on õbluke, 160-leheküljeline romaan, mis jaksab aga läbida erinevaid perspektiive pikema aja ning arengu jooksul. Seotud episoodidele ja figuuridele on antud täpselt nii palju sisu, et neist huvituda ning et nad tunduksid kui realistlikud, ehedad inimesed - kuid mitte enamat. Figuurid on nutikalt ning julgelt kirjutatud, nende põhilised ideaalid ja välimus loogiliselt-kausaalselt ning realistlikult esile toodud - kuid mitte enamat. 

Romaani perspektiivi jagavad peategelased, Rene, Martin Ost ning Reesi - kuid teose keskmes siiski kinnine, kohati geniaalne, kohati patoloogiline Rene, kes lapsepõlvest peale õigupoolest inimestega suhelda ei oska - talle meeldib neile haiget teha, kuid meeldib haiget teha ka enesele. Müstilised luupainajad saadavad Rened tema elu müstilise lõpuni välja. 

Ülejäänud figuurid pigem illustreerivad Rene erinevaid tahke ning polsterdavad romaani, mille põhiteemadeks ühest küljest üksiolemine, iseendaks olemine kuid mingil määral siiski teiste enese ümber vajamine. Johansoni figuurid on intelligentsed ja eksisteerivad ning funktsioneerivad kõik omal käel - neil oleks kõigil justkui üks nõrkus, Rene, millest nad tsükliliselt üle saavad - kuid nad käivad sellega teadlikult ümber. Siseperspektiividest koosnev romaan on psühholoogilisest perspektiivist kirjutatud vägagi huvitavalt - kuigi tunduks, et kirjeldatud on vaid figuuride mõtteid ja muljeid, on neid jutustavate lõikudega ka piisavalt seotud.

Rene ise ning tema siseheitlus, tema soovimatus nõrkust näidata ja tema tume pool, mis reaalselt kõigile tema peast väljaspool viibivatele näitamata jääb, on tõeliselt põnev ning oleks huvi pakkunud veel mitmeks-mitmeks peatükiks.

Eriti tuleks veel kiita Johansoni ladusat, voolavat, rikkalikku ning kuigi väga elavat, siis mitte ülepingutatud või liialt farssidega täidetud stiili - tema sõnastusi on lust lugeda.

Põhimõtteliselt ongi ainus kriitika, et romaan nii lühikeseks jäi - usun, et autoril oleks olnud võimet figuuridest enam jutustada ning rohkem lennanud aega huvitavate seikadega täita, võib-olla selgitada pigem Rene saatuse veidi ebaselgeid tausttingimusi kui viia tähelepanu kõrvale, rääkides kreeka hobusekasvataja (iseenesest põneva) pereloo. Johanson ei mängi oma lugejaga pikalt, mis on teatud mõttes vihaleajav, kuid teatud mõttes värskendav. Pigem pooldan sellist lähenemisviisi 21. sajandi kirjanduses.

Autor on andnud lugejale täpselt nii palju igast figuurist ja igast sündmusest, et edasi mõelda, kuidas miks kus juhtus ja mis ülejäänud asjaosalistest sai. Tegu on ilmselgelt teadlikult ning põhjendatult tehtud valikutega, ning usun, et romaan pakub mõtte- ning kõneainet igale aruteluhuvilisele lugejale. Romaan pakkus küll pinge ja lugemiselamuse, kuid ärritas ning huvitas samaaegselt, ning mulle isiklikult sellist laadi intrigeeriv otsekohene kirjandus meeldib. 

Napp, kuid nauditav.

Soovitan!

E-raamatu eelvaatena on esimesi lehekülgi võimalik lugeda siin (link)