Vene kirjanik Mihhail Šolohhov (1905-1984) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1965, peamiselt oma realistliku neljaköitelise romaani "Vaikne Don" (Тихий Дон, 1928-1940) eest.
Teost peetakse Šolohhovi kunstiliselt tugevaimaks teoseks, seda tõlgiti üle maailma.
Nobeli preemia jagamise ajal oli antud aastal rekordarv kandidaate; kuid asjaolu, et Šolohhov preemia pälvis, ei üllatanud kedagi - tema epopöa oli maailmas kõvasti populaarsust kogunud. Seda võrreldi Tolstoi "Sõja ja rahu" sarjaga. Šolohhovi pakuti Nobelile juba aastal 1947, mil "Vaikne Don" esmalt populaarsust kogus.
Šolohhov ise oli preemia väljakuulutamise ajal kodukülast eemal jõe ääres kala püüdmas, mistõttu akadeemia ka tema viibinud vastuse tõttu muret tundis, kas preemia võetakse sel aastal ikka vastu...
Olles vene kirjanduse esindajatega põhjalikult tutvunud, leidnud hulgaliselt lemmikuid ja vähem lemmikuid, olles Pasternaki "Dr. Živago" (link), tahan ma vene kirjandust pigem armastada kui tema vastu ükskõikseks jääda. Kuid isegi Dostojevski on üllitanud minu tundeid mitte puudutavat kirjandust, seega pole oodata, et iga vene autor mulle positiivset muljet avaldab.
Lugesin Šolohhovilt hiljem ilmunud teost "Ülesküntud uudismaa" (Ролдятная целина, I köide 1932 ja II köide 1960), mille eest anti autorile 1960. aastal Lenini preemia. Romaan on eesti keeles ilmunud Google'i pildiotsingu andmetel vähemalt kolmes erinevas köites.
Šolohhovi kategoriseeritakse mitte kui realismi, vaid kui sotsialistliku realismi esindajat - autor tegeleb "Ülesküntud uudismaas" põhiliselt Nõukogude Liidu talupoegade majandusliku ning argieluga, räägib kolhooside asutamisest, keskendub ohtrates dialoogides kariloomade ning lihtsakoeliste indiviidide saatusele ning kirjeldab teatud aatelisusega parteiliikme seisukohast talupoegade ning kulakute organiseerimisega seotud probleeme ning sotsialistlike ideaalide levitamisega seotud raskusi.
Poliitilisest seisukohast võiksin "Ülesküntud uudismaale" tänapäeva lugejana objektiivselt läheneda, ning tema looduskirjeldused on väga kaunid, kuid Šolohhovi figuurid on väga igavad, lihtsad, ühekülgsed ning sadade lehekülgede kaupa talurahva ikkest võin ma lugeda ka igavese lemmiku, "Tõe ja õiguse" lehekülgedelt.
Seega panin "Ülesküntud uudismaa" kiirelt tagasi riiulisse.
Kas olete "Vaikset Doni" lugenud? On see tähelepanuvääriline teos?
Soovitage julgelt, võtan kätte! :- )
Kuulamissoovitus. Saate autor on David Vseviov. "Müstilise Venemaa" 604. saade. Saates on juttu sellest, miks Stalin mainib Mihhail Šolohhovi oma kirjas Feliks Konile ning kuidas tegelikult 1929. aastal ja kelle poolt inspireerituna saab tuntuks kirjanik nimega Mihhail Šolohhov. Saate lõpus katkend, kus Mihhail Šolohhov loeb katkendi raamatust "Vaikne Don".
ReplyDeletehttp://arhiiv.err.ee/vaata/mustiline-venemaa-stalini-kiri-feliks-konile