Wednesday, January 4, 2017

Andrus Kivirähk: "Liblikas" (2013)

Eesti kirjanik ning ajakirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) on eesti uuema kirjanduse üks tuntumaid nimesid - tema raamatud "Rehepapp" (2000) ning "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007) on lavastatud ning tõlgitud mitmesse keelde.

Romaani "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" (2013) olen lahanud ka siinses blogis (link) ning loetud sai omal ajal ka "ussisõnu", mis mingil põhjusel veel siin kajastust leidnud pole, kuid oli väga hüva lugemine, mida samuti soovitan.

Nüüd räägime siis ühest Kivirähu vähemtuntud, kuid mitmes trükis ilmunud romaanist "Liblikas", kus juttu "Estonia" teatri näitetrupi tegemistest 20. sajandi alguses, Maailmasõdade ajal.

Faktid ja ajaloolised sündmused erilist tähtsust ei omagi, vahel mainitakse justkui muuseas, et Paks Margareta süüdati ja et Eesti on iseseisvunud, et oli sõjaaeg jne, kuid taustasündmused ei näi erilist tähtsust omavat - sest romaani sisu lihtsalt ei sõltu ajalikest taustsüsteemidest.
Protagonist August Michelsoni - hiljem Mihklisoo - esimeseks sihiks on jutustada oma Liblikast, "Estonia" näitetrupi naisliikmest, ning sellest, kuidas ta teatri hinge ülal hoidis, rääkides vahepeale veelgi lustakaid lugusid näitlejate omavahelistest vingerpussidest ja etenduste lavastamise ajal juhtunud ebatavalistest sündmustest.


Kõige äärel, teatrihoone ukse kõrval istub aga pidevalt suur hall koer, kes teatri vaimu põletada ning näitlejate sädet kustutada soovib ja kellele aeg-ajalt ka mõni hing lõugade vahele satub. Lustakate episoodide ning põgusate armu- ja joomarluslugude vahele satubki siis heitlus halli koeraga.

Kivirähk on huvitava metoodika valinud: tema protagonist mainib aeg-ajalt, et valetab üpris tihti ja et teda ei tasu uskuda. Räägib ühe imepärase, kuid piisavalt tõese loo, ja teatab seejärel, et kõik oli luisatud. Sellest tulenevalt on emotsionaalne investeering "Liblikasse" üpris pealiskaudne ning lugeda ehk kergem...

Sest kui toimunu üle veidi järele mõelda ning siiski süvitsi minna, on tegu kunsti ülla missiooni kirjeldusega - näitleja elu pole kerge, idealism ka näljajal teatrisse jäämiseks peab tingimata olemas olema ning justkui muuseas kirjeldades kuidas üks keedumuna 12 inimese vahel jagati ja paar lehekülge hiljem selle kohta luisates, kuidas üks näitlejatest libahundiks käis ja kalkuni varastas...

Tundub, et tema protagonist hüpleb risti-rästi ideede, mälestuste, mõtete, tõe ja fiktsiooni vahel, kuid emotsionaalne ning faktiline kogum, mis "Liblika" lugemisel jääb, on väga selge, kui vaid veidi raamatu üle mõtiskleda.

Toimuv on ääretult kurb, tingimused on ääretult äärmuslikud ja faktiks jääb - spoiler! - et protagonist kaotab romaani lõpuks kõik peale näitekunsti, sest hall koer võidab romaani lõpuks lahingu. Kuid näitekunst jääb igavesti elama ning teater võidab ka sõja, sest kunst on ajatu.

Ja nii lihtsast-lühidast 157-leheküljelisest romaanist eneses kahtleva protagonistiga ning häguste sündmustega saab välja lugeda kõik selle, kui autoriks on Kivirähk.

Soovitan!

Raamatu eelvaadet *.epub-formaadis on võimalik lugeda Varraku kirjastuse kodulehelt (link).

No comments:

Post a Comment