Nobeli kirjanduspreemia 1937. Roger Martin du Gard: "Jean Barois"

Prantsuse paleograaf, arhivaar ning kirjanik Roger Martin du Gard (1881-1958) kirjutas ajaloolistel teemadel realistlikus-naturalistlikus proosa ja draama vahele jäävas stiilis ning käsitles aktuaalseid seltskondlikke argenguid.

Tema kuulsaim looming on romaanisari "Thibaultid" (Les Thibaults, 1922-1940), mis jutustab vendade Antoine jaJacques Thibaulti eludest ning nende rollist Esimeses maailmasõjas.

Lugesin du Gardilt aga romaani "Jean Barois" (1913), mis jutustab nimitegelase poisipõlvest, intellektuaalsest arengust katolikus peres ning tema ateismi ning kriitilise mõtlemise arengust, sellest tulenevalt tema probleemidest abielus, intellektuaalsuse pereidüllile eelistamisest oma ajakirja asutamiseni. Paralleelselt kajastatakse aktuaalseid sündmusi Prantsusmaal (romaan algab aastal 1878), tähtsaim neist Dreyfusi afäär.


Barois arutelud ning mõtisklused professorite, vaimulike, kaaskirjanike ning pereliikmetega ning tema arvamused poisina, noorena ning vanema mehena kajastatakse üpris üksikajasjalikult ning tema ateistlik idealism on kriitilise mõtlemise ideaalina kiiduväärt - kuidas mees oma ideede nimel pere täielikult hülgab ja kuidas tema eksistens ühest küljest inimeste elusid suurel määral mõjutab kuid pärast tema surma lihtsalt kaob, on üpris kurblik-traagiline ning põnev areng.

Kahjuks on romaan kirjutatud suuresti kuivalt ning mittevoolavalt, mistõttu lehitsesin ta küll läbi, kuna tundsin huvi Baroisi saatuse vastu, lugemisvarana "Jean Barois" mulle aga mingit mõnu ei pakkunud.

Autor keskendub dialoogidele, figuurid sisendatakse nagu draamas vaid lühikeste kirjeldavate lõikudega ning romaan koosneb, ütleme vähemalt 90% ulatuses dialoogidest, millest mõned on üpris huvitavad - jäin lehitsedes küll paaril korral peatuma - kuid paljud kuivad või triviaalsed.


Ideeliselt on "Jean Barois" seega eriti oma aja jaoks vägagi huvitav teos ning prantsuse ajaloo seisukohalt ka tähtis ning du Gardi Nobeli kirjanduspreemiaga pärjamist tema ajal tuleb tunnustada. Baroisi figuur, avalikkuse ning tema lähedaste võimetus tema ideevabadusega ümber käia ning Baroisi tugev selgroog ja kompromissitus on imetlust väärt.

Kahjuks pole romaani stiil nauditav ning seetõttu jääb ka lugemiselamus ära. Tegu võib muidugi olla ka halva tõlkega....

Faktiks jääb, et du Gardi näol on taas tegu unustusse vajunud omal ajal laineid löönud kuid sügavamat jälge jätmata kadunud kirjanikuga, kelle teosed vaid ajaloofänne või frankofiile huvitavad.


Aitäh tähelepanu eest.