Ameerika kirjanik kuid suure osa oma elust Hiinas veetnud Pearl Sydenstricker Buck (1892-1973) sündis USAs, kasvas üles Hiinas, veetis oma ülikooliaja taas USAs ning naases siis Hiinasse, kus elas 1934. aastani. Sellest tulenevalt käsitlevad tema romaanid lääne-ida kultuuride põrkeid, konflikte ning võimalikku harmooniat.Tema tuntuim romaan, Hiina talupoegade elust jutustav "Hea maa" (The Good Earth, 1931), pälvis Pulitzeri kirjanduspreemia aastal 1932 ning oli peamine põhjus tema Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks nimetamiseks.
Buck on teine naiskirjanik ning esimene USA naiskirjanik, keda Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati. Akadeemia kiitis teda rasside ning kultuuride harmoonia poole püüdlemise ning samuti Hiina talurahva elu detailiderikka kujutamise eest. Buck pälvis Nobeli aastal 1938.
Lugesin hiljem, aastal 1946 ilmunud romaani "Naiste paviljon" (Pavilion of Women), mis räägib eelkõige kõrgest sünnist Proua Wu muredest ning argipäevast. Saanud perepeaks Härra Wu esimese naisena, peab Proua Wu nelja ühe katuse all elava põlvkonna ning kuuekümne ringi ulatuva teenijaskonna konventsioonide kohasest organiseerimisest ning majapidamise au ja korra säilitamisest selle suurpere emotsionaalsete kriiside ning hingelise tasakaalu eest hoolitsemiseni iga minuti perele pühendama, kuid õpib alles väga huvitava välise mõjuga kokkusaamise tagajärjel, mis on tõeline isetus, armastus ning sellest tulenev õnn.
Romaani konflikt algab juba esimestel lehekülgedel pärast Proua Wu neljakümnenda sünnipäeva pidustusi, mil ilmneb, et naine on otsustanud oma neljakümnendal sünnipäeval, et tema siiani talle hinge ja kehaga truudust hoidnud abikaasal on aeg temast kehaliselt lahti öelda ning konkubiin ehk siis teine, noorem abikaasa leida. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal - mil määral on süda ja intellekt tasakaalus, kas kahel inimesel on üleüldse võimalik armastusest abielluda (Hiinas abiellutakse sellega, kelle vanemad valivad) ning millised kohustused on ühel naisel oma mehe ning iseenda ees.
Sellele järgnevad Proua Wu poegade hingelise ning praktilise õnne otsingud ja traditsioonile ning progressiivse kohtumised tema erinevaid arvamusi kandvate järeltulijate näol. Proua Wu pojad ning nende naised on teatud armastuse aspektidena romaani lehekülgedel tematiseeritud ning Proua Wu leiab romaani käigus tee igatlaadi õnneni - teiste jaoks ning vaid viimasena enda jaoks.Võtmerolli mängib Veneetsiast pärit vaid André nimega tuntud vaimulik, kelle Proua Wu esmalt oma kolmanda poja abielu garanteerimiseks teda õpetama palkab, kuid kes ka Proua Wud hiljem valgustab.
Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos - Proua Wu on realistlik figuur, sest elab oma kõrgete müüride piires ja peab lääne inimesi ning nende argikombeid täielikult veidraks, samuti ilmneb, et hiinlased ning "võõrad" tema silmis üldiselt segunema ei peaks ning tema oma rahvast peab ta ülejäänust kõrgemaks. Samal ajal on ta võimeline tundma tugevat armastust ja austust André ning tema altruismist ja ligimesearmastusest kantud universaalreligiooni ning hiljem samuti teatud lääne mõjude suhtes, mis hiljem tee Wu pere müüride sisse leiavad.
"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab.
Ühesõnaga tundub Buck olevat leidnud spirituaalsuse ja intellekti eduka kokkumängu, sest Proua Wu on väga sümpaatne figuur ning kuigi oma välises argipäevas alati konventsionaalne ning vaoshoitud nagu tõeline daam seda olema peab, jõuab ta sisemiselt hoopis teisele tasandile.
Üldises mõttes ongi põnev jääda seisukohale, et igas vaikses aasia naises peitub selline kompleksne sisemaailm ning neid läänekodanikuna kaugustest imetleda, eks?
;-)
Lugesin seda teismelisena ja mäletan täpselt ühte lauset, sest kirjutasin selle üles: "Mis on armastus mehe ja naise vahel, kui nad ei lähe koos voodisse?". Seda ütles vist härra Wu ema.
ReplyDeleteErinevad suhtedünaamikad ühes mitut põlvkonda mahutavas majas on küll huvitavad. Eriti kõik need nüansid kehalise armastuse, noorema poja puhul filosoofilise-intellektuaalse armastuse, vanema poja puhul kohustatud, kuid samuti õrna armastuse, ning kirgliku armastuse - kas keegi saab enesele seda üldse lubada, ning mis on selle väärtus? - vormid.
DeleteAga kõige põnevam on siiski Proua Wu altruism ja naise kohustused mehe suhtes, ning minu jaoks isiklikult kogu selle konventsionalismi ja suure maja au säilitamine näiteks tänapäeva euroopa kontekstis. Sest Pearl Buck pole aasia kirjanik ja tema võime üpris neutraalselt Proua Wu sisemaailma kirjeldada tähendab, et seal on küll midagi universaalset.
Päikest :-)