E. L. James: "Viiskümmend halli varjundit" (Fifty Shades of Grey)

Ma usun, et teilegi on kunagi kingitud raamat, millele te kunagi oma raha ei kulutaks, kuhu aga huviga piilute, kui ta juba kuuse alla topitud on. Nii juhtus minuga sellel aastal, kui kallis sõbranna mulle varajase jõulukingitusena (kuna ma teda enne jõule külastasin) selle aasta softpornohittromaani "Viiskümmend halli varjundit pihku toppis ja vandeseltslaslikult muigas. Lootsin, et ei hakka igav.

Lugesin siis selle toreda kuuesajaleheküljelise romaani läbi ja otsustasin, et selle raamatu edu fenomen on tunduvalt huvitavam kui raamat ise. Okei, naised loevad hea meelega lihtsakoelisi romaane, kus süütu naistegelane kohtub jõuka ja eduka, kuid mineviku traagikast täiesti tuksi keeratud psüühikaga meestegelasega. Naistegelane oma süütu olekuga tõmbab meestegelast, meestegelane paneb naistegelases äkitselt mahlad pulbitsema, mille olemasolu teda siiani huvitanud ei ole. Järgneb detailirohkete seksistseenidega täidetud suhtelugu, mille taustal vahepeal pisikesi detaile tegelaste elust jagatakse. Aga seks, seks on tähtis, kuna Christian Grey, CEO, Grey Enterprises Holdings, Inc., on sadist ja omab täisvarustusega piinamängutuba, kus pidevpunastaja Anastasia steele talle alluma peab. Teisiti asjad ei toimi.

Ühesõnaga - tegu on täiesti tüüpilise romaan-tüüpi teosega, mille lehekülgede arv küll muljetavaldav on (Barbara Cartlandi taolised r-rated aadlike maailma ülekantud romaanid kestavad enamasti kolmandiku E. L. Jamesi softpornohittromaani mahust) - see saavutatakse tegelaste meilivahetuste kirjapanemisega, mis küll teatud põnevust ülal hoiab, ja okei, kõik seksikorrad on erinevad, Anastasiat klopitakse erinevas formaadis piinariistadega, autor üritab valu psühholoogiast sotti saada ja seda lugejale usutaval kombel edastada (mis on ka ainus aspekt, mis mind sellise sisuga romaani puhul oleks tõeliselt huvitanud) - aga see on liiga lihtne. Kahjuks liiga lihtne. Olen lugenud tunduvalt komplekssemaid ja paremaid noorteromaane.

Christian Grey psühholoogilist anatoomat avaldatakse vaid tükikaupa ja esimese romaani lõpuks pole sugugi selge, mis temaga siis päriselt ja tegelikult ja täielikult juhtus - selge on, et mehel tuli kannatada traagiline lapsepõlv ja traumaatiline nooruspõlv julmade naiste käe läbi -, seetõttu tuleb ka muidugi lipata triloogia teist osa ostma. Aga see pole kahjuks piisav, sest narratiiv on nii roosa ja lilleline, et igav hakkab.

Ma saan aru, miks naistele meeldib. Suhtlemine ja iseenda siseelu analüüsimine on piisavalt raske, rääkimata siis suhte ülalhoidmisest ja aususest. Aga siin on suhe, mis sujub, olenemata selle võimatuna tunduvast dünaamikast, tegelased avavad end teineteistele samm-sammult, ja mis on nii mõnegi naise jaoks võibolla utoopia - mees, kes on üldiselt täielik sadist, aga kes suhtub ometigi naise kehasse austusega ja keda ei häiri näiteks, et neiul päevad on ja kes räägib oma seksuaalsoovidest täiesti avatult. See on ilmselt see, mida keskmine naine, kes on kaugeltki mitte nii liberaalne kui need tegelased, loodab ja ootab - lillelises kuues muidugi.
Kahjuks on E.L. Jamesi kirjeldus niivõrd ebarealistlik... et igav hakkab.


Sorri, hakkas igav.

Eemalolek

Mu armsad mõttesõbrad,

Päikesejänku on teid taas pikaks-pikaks-ajaks sissekandeta jätnud ja blogilinalt kadunud. Vabandan. Põhjuseks niipalju, et tõlgin hetkel paksu-paksu raamatut inglise keelest saksa keelde ja vaba aeg on mõiste, mis end kusagil teadvuse tolmustes nurkades peidab.
Aasta lõpuks saab raamat valmis ja siis naasen ka taas teie juurde.

Soovin kõigile juba praegu lumist ja magusat jõuluaega ja lõbusat aastavahetust.
Lehvitamisteni jaanuaris!

Doris Lessing: The Grass is Singing

Doris Lessingi (sünd. 1919) "Kuldne märkmeraamat" on siinses lugemispäevikus juba kiitust leidnud - ausalt öeldes polnud ma Briti kirjanikust enne nimekirjale järgnemist kuulnudki. Tegu on aga Nobeli kirjanduspreemia laureaadi (2007) ja väga erakordse kirjanikuga. Seetõttu otsustasin lugeda "Rohi laulab" - lühem romaan, mille narratiiv põgusalt "Kuldsest märkmeraamatust" läbi käib, jutustusena ühe figuuri suust.

"Rohi laulab" on romaan täis ootamatusi ja kes Lessingi esimese loona seda loeb, saab kindlasti paari emotsionaalse üllatuse osaliseks. Nimelt räägib Zimbabwes toimuv lugu Mary Turneri elust ja selle traagilisest lõpust, millega raamat algabki: Mary Turner, taluniku naine, mõrvati neegerteenri poolt.

Lessingi kiitus seisneb enamjaolt väga täpses ja süvitsiminevas kriitikas oma ümbruse suhtes, paralleelselt sellega on Lessing ka väga skeptiline ja küüniline. Paralleelselt sellega oskab Lessing ka suurepäraselt naise siseelu kirjeldada.

"Rohi laulab" kõlab küll nagu idülliline lugu Aafrika aasadelt (iroonia, Aafrikas pole aasasid), tegu on aga traagilise kroonikaga Mary Turneri täielikust närtsimisest. Neiu on põhimõtteliselt eluga rahul, edukas, üksik, allub aga mingil hetkel sõbrannade survele ja abiellub täieliku luuseriga, kes naise kehaliselt ja vaimselt hävitab. Romaani alguses tekkinud kaastunne mõrvatu suhtes muutub pigem kergendustundeks, et naine oma õnnetust olukorrast päästeti.

Tegu on ka väga hästi põimitud narratiiviga, kuna lugu algab nagu põnev kriminaalromaan, muutub seejärel psühholoogiliseks, on seejärel lausa naisteka laadis, kulmineerudes aga naturalistlik-lootusetus, kuid samas nii realistlikult loodud toonis, et kogu lugeja emotsioonide haardeulatus võetakse pihku ja tutistatakse läbi.

Pluss siis poliitiline temaatika mustad-valged ja mustanahaliste täielik halvustamine. Mary ei ole sümpaatne naine. Aga ta on lihtsalt nii... huvitav.

Soovitan absoluutselt igaühele. Väga hästi kirjutatud ja ehitatud romaan.

 

68. Salman Rushdie: Midnight's Children

Sir Salman Rushdie (sünd. 1947) on oma romaanidega nii rõõmu kui pahameelt tekitanud. "Saatanlikud värsid" (1988) põhjustas moslemite kogukonnas furoori, kuna autor suvatses Koraani sisuga liiga interpretatiivselt-vabameelselt ümber käia ja sellest tulenevalt nõudis Iraani vaimulik Ruhollah Khomeini lausa Rushdie tapmist. Lõppude lõpuks mõtles Khomeini küll ümber, aga pahandust tekitas Rushdie vabameelsus siiski.

Alustuseks keskendun Rushdiele Bookeri kirjandusauhinna toonud romaanile "Kesköö lapsed" (1980), mille keskseks teemaks India ja Pakistani ajalugu aastatel 1915-1977. Jutustaja räägib lugejale iseendast, kuna kardab, et muutub varsti vanaduse lähenedes lausa tolmuks ja leiab, et elulugu on vaja kiirelt kirja panna.

Rushdie loomingus on väga palju elemente, millest enamik omavahel kenasti põimitud ja üksteisele kaalu ja kihilisust lisavad. Näiteks räägib "Kesköö lapsed" väga palju India ajaloost, kuigi kõik need sündmused eelkõige protagonisti arengu taustamuusikaks mängivad. Sisuliselt on kirjeldatud väga paljusid tegelasi, kuna protagonist alustab oma vanaisa nooruspõlve lugudega. Tegu on lõppude lõpuks tähtsustetute nüanssidega, aga figuuride kirjeldused ja suguvõsa pärandina tunduvate loomu- ja näojoonte põlvest põlve liikumine on kokkuvõttes huvitavad.

Rushdie oskab oma stilistilisest lohakusest hoolimata - mõnikord ehitab ta suurepäraseid lauseid, mõnikord unustab komad sootuks - väga kaasahaaravalt jutustada ja kõigi nende perekonna liikmete saatused on kogu nende traagikat mäletades samaväärselt koomilised, mistõttu nende piinlik inimlikkus ka sümpaatiat ja empaatiat tekitab.

Indias käinute Rushdie-lembuse kohta julgen ka siinkohal spekuleerida, sest minu jaoks lausa märkamatult põimuvad loolõime hõredamatesse kohtadesse pildid jõgedest, punasest kindlusest, erinevatest väljakutest, põiktänavatest, kerjustest, värvidest, lõhnadest, helidest ja kogu minu isiklik India kogemus tuleb vaikselt-vaikselt esiplaanile.

Lisaks kõigele toob Rushdie oma romaani väga Marqueziliku elemendi maagilisest realismist, kus mineviku vaimud on lähedal, inimestel on üleloomulikud võimed, kui midagi ikka väga tahta, see ka juhtub, ja kus sellist asja nagu juhus pole olemas. On veider leida selliseid jooni Rushdie loomingus, aga mingitmoodi ta sobitab nad oma kokkuvõttes siiski üpris realistlikku India-ajalugu-tema-minategelase-suure-nina-tagant-piilumas-maastikumaali-portreesse nii, et nad sobivad sinna.

Kõik ülalmainitu on hästi tehtud ja Rushdie oskab jutustada, kuid "Kesköö lapsed" on mulle ebasümpaatne, sest ma ei saa kunagi sõbraks romaani minategelasega.

Okei, ta räägib lugejaga nagu sõbra või oma päevikuga, miks ka mitte, enam veel nagu iseendaga, kuigi jutustab oma elust samal ajal abikaasa Padmale, kes tal pidevalt üle õla kiikab, kaasa loeb, kritiseerib ja küsimusi esitab, ja tahab oma elust oma pojale jutustada, et pärast kirjutamise lõpetamist tolmuks muutuda - kuna tunne kuulutab juba mõnda aega, et tuulde lendamise aeg on lähenemas.

Mulle meeldib idee, et mingil hetkel peaks igaüks meist vähemalt enda jaoks ja vähemalt oma peas oma elu paika ja kirja panema ja endale selgeks tegema, mis ja kes meid enim mõjutas ja kas ja kui palju me mingil hetkel päris õiges või päris vales suunas kõndinud oleme ja kuhu see meid toonud on. Aga Rushdie Saleem Sinai kõhkleb ja kahtleb, kas nüüd või millal jutustada teatud asju, topib teatud lugusid kohtadesse, kuhu nad kronoloogias ei kuulu, ja mis kõige hullem: käsitleb ennast kui kõige suurepärasemat objekti kogu maailmas.
Okei, üleelusuurune nina või erakorselt suur kasv või kõverad jalad ei anna tema välimusele küll suurt juurde, ja neid kirjeldatakse sellistena, nagu nad on, aga üleüldiselt keskendub Saleem minu maitsele liialt oma perspektiivile ja sellega seoses vaatab ülejäänud maailmale ülevalt alla. Siinkohal kaob minu jaoks romaani iroonia võlu ja toon muutub lihtsalt üleolevaks.

Mõnikord juhtub väga heaks peetud kirjanikuga nii. Romaani mitmesajandal leheküljel, pressides end teatud peatükkidest läbi, tundes mõnedes taas, et väga põnevaks läheb, ja pööritades vahepeal taas silmi....

Jään austust avaldavale, kuid ebalevale seisukohale.

Charlotte koob võrku

E. B. White (1899-1985), keda enamik maailma kahe lasteraamatu autorina tunneb, teenis tegelikult kuus aastakümmet leiba ajakirjandusega, nimeliselt töötas mees New York Magazine'i heaks. Samuti tegeles ta inglise keele stilistika uuendamisega ja on sellega andnud oma panuse erinevate kirjanduse hulka kuuluvate osakeste arengu heaks nii laiema publiku meelelahutuse kui nõudlikuma publiku intellekti rõõmustamise nimel.

White üllitas kolm lasteraamatut: "Stuart Little" (1945), "Charlotte koob võrku" (1952) ja "Luige trompet" (1970). Kõigist on mingil hetkel vändatud filmiversioonid, kuid minu äranägemist mööda on Hiireke nimega Stuart Little siiani üldsuse jaoks kõige prominentsem White'i loodud tegelastest.

Kõik tema lasteraamatud on ääretult sümpaatsed, põnevad, lõbusad ja südamlikud, selgitades lapsele samaaegselt realistlikult, millised ohud võivad elus ette tulla ja milline vastutus kaasneb teatud otsustega. Samaaegselt õpib nii hiir Stuarti kui siga Wilburi seikluste lugeja kiirelt, et kõige väiksem ja kõige kogenematum olla pole sugugi nii hull, kui oled leidnud vähemalt ühe tõelise sõbra.


Kui väga hingeliselt tasuv on lasteraamatuid vanemas eas uuesti lugeda, õpetavad mulle tihtipeale Ronja ja vennad Lõvisüdamed. Et ma üleüldse Charlotte'i ja Wilburi sõprusest lapsena lugenud oleksin, ma ei mäletagi, kuigi mu ema ütles, et meil see raamat kodus riiulil seisab (nagu ilmselt enamikul teistki). Seda raamatut lugedes arvan, et lapsena oleksin sama kurb olnud, kui nüüd, mil selgeks sai, et tegu ei ole õnneliku lõpuga ja et igal teol on oma tagajärg ja igal ohvril oma hind, olgu eesmärk nii üllas kui tahes.

Okei, võib ka lisada, et tänu illustratsioonidele õpib linnalaps, kuidas sead välja näevad, aga leebelt öeldes on ju sulaselge, et tegu on erinevate inimtüüpidega ja nende kaudu iseloomude kohta õppides ja mõtiskledes jõuab nii noor kui vana lugeja järeldusele, et sead ja ämblikud pole sugugi õõvastavad ja/või räpased, vaid omal moel väga kasulikud ja võib-olla ka väga mõnusad vestluskaaslased - oskaksime me vaid, nii siinkohal Christopher Robini osa täitva tütarlaps Ferni ema sõnadega, nii hästi kuulata.

Sest vaatamine ja nägemine ning kuulmine ja kuulamine on niivõrd erineva sügavusega tegevused ja sellest sügavusest tulenevalt varieerub ka vaimne-hingeline tulemus.

Supersüdamlik mitte-ainult-laste-raamat.

67. Juan Rulfo: Pedro Pàramo

Kuigi mehhiko kirjanik ja fotograaf Juan Rulfo (1917–1986) sulest tuntud looming piirdub lühijuttude kogumiku ja lühiromaani "Pedro Pàramoga", ei saaks öelda, et tegu poleks täiesti iselaadi kirjanikuga ja ei saaks imestada, et tema pisike konvoluut selliseid inimesi nagu Gabriel Garcia Marquez ja Jose Louis Borges mõjutanud on.

"Pedro Pàramo" on jutustus Juan Preciadost, kes saabub (ka päriselus täiesti olemasolevasse) mahajäetud Comala külakesse, kuna otsib loo nimitegelast, oma isa. Juba külla saabudes tõdeb mees, et ema kirjeldustest vaimusilma manatud kaadrid lopsakatest põldudest, lõhnadest, taimedest ja inimeste häältest on tuhmunud, maa pealt pühitud ja liivaks saanud. Pedro jääb teadmata ajaks külla ja kohtub seal ilmselt vaid vaimudega oma vanemate minevikust.

Pedro Pàramo elust saab lugeja sellegipoolest teadmisi, sest mingil hetkel seguneb Preciado kirjeldus tõikadega Pedro ajast ja tema kaasaegsete lugudest, tuues mineviku vaimud teravamate kontuuridega lugeja ette.

Tegu on tüüpilise maagilise realismi esindajaga, samuti on see üks nendest Marques-Borghes-Hesse-tüüpi raamatutest (eriti meenub muidugi Marquez), kus vaimud meie seas kõnnivad ja suhtlemiseks täiesti võimelised on ja kus nende kohalolu kedagi ei kohuta, vaid täiesti argiselt juttu aetakse. Selline õdus-õõvastav-hubaselt-makaaber-miljöö on omalaadi ja annab jutustusele selle hispaania-ladina-ameerika "miski", mida mulle on alati meeldinud lugeda.

Fragmentide kaupa näitab Rulfo lugejale Comala küla kunagist elu ja seejärel võrdluseks, kui paksu tolmukihi alla see kõik nüüdseks mattunud on. Ilusad argised killud ja tunded joonistavad lõpuks just sellesama pildi, millega Preciado ema ta teele saatis, kuigi noormees kunagi oma emaga ei kohtu.

Narratiiv jääb küll häguseks, aga meeleolu, mille "Pedro Pàramo" tekitab, on hää.

Kõigile Marquezi fännidele soovitan.

66. Jose Saramago: "Pimedus" ("Ensaio sobre a cegueira", 1995)

1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, portugali kirjanik, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ja kaks aastat hiljem ka inglisekeelses tõlkes.

Tegu on õõvastavalt apokalüptilise maitsega teosega, nimelt jutustab Saramago romaan linnast, mille elanikud üks teise järel pimedaks jäävad.

Romaan on tohutult põnevalt üles ehitatud, tegeledes alustuseks ühe mehe pimedaksjäämisega ja tema ahastusega, järgnevalt võttes aga aina rohkematelt inimestelt silmavalguse, toppides paarsada neist siis karantiini endisesse hullumajja, koheldes neid tohutult ebainimlikult ja jälgides, kuidas nad üksteist piinavad, alandavad ja maha notivad. Aina suuremas mastaabis töötades toob Saramago lõpuks lugeja ette kogu linna, mis ähvardab täielikus kaoses väljaheidete ja laipade lombina lõppeda. Kuni aga juhtub ime.

Saramago on väga ekspressionistlikes värvides näidanud, mida võib inimesega teha hirm ja kuidas kellegi tõeline loomus ekstreemsetes olukordades välja tuleb. Samuti kirjutab ta "Pimeduses" inimlikkuse piiridest, tuues romaane lehekülgedel selgelt lugeja ette küsimuse, kas kõik inimesed, kes näevad, ei ole mitte tegelikult ka mingis mõttes pimedad.

Millise julmusega pimedaid koheldakse ja millise julgusega mõned neist siiski tegutsevad, kuidas hea lõpuks võidab, ja kuidas ladina-ameeriklastele, portugallastele ja hispaanlastele omane maagiline element toob nii süngele loole tegelikult üpris loomulikuna tunduva ilusa lõpu, kõik need detailid teevad sellest ühe suurepärase lugemise.

Samuti on huvitav kirjaniku stiil, mis Saramago enamikule teostele omane on: puudub otsekõne ja selged punktidega tõmmatud piirid dialoogides, mistõttu lugeja justkui vaataks kogu toimumist nagu filmi, jäädes teatud kaugusesse. Teisalt on samas grammatilises skeemis kirja pandud ka figuuride mõtted, mis omakorda tekitab mulje, nagu oleks lugejal võime nende pähe vaadata, samal ajal, kui nad räägivad. Kogu tekst justkui voolab ühe suure sõnade, tegude ja muljete pajana, ja pinge ja põnevus püsib esimesest viimase leheküljeni.

Ma ei tahagi tegelikult rohkem filosofeerida - olles Saramago teosest nõnda vaimustuses ei ole mul mingit tuju teile avaldada, kes täpselt keda kuidas vigastab, millise karistuse selle eest saab, kuidas lugu lõpeb ja miks tegelastel nimesid ei ole. Lugege lihtsalt. Lugege!

65. William Shakespeare: Othello

Üldistest asjadest kõneldes pean teile, kallid lugejad, teatama, et hetkeseisuga doktoritöö kallal istudes ja samaaegselt töötades lendab aeg linnutiivul ja seetõttu jõuab Päikesejänku parimast tahtmisest hoolimata halval kuul vaid korra, heal kuul kaks korda kirjutada. Aga korrapärasus säilib ja see blogi ei kao niipea kuhugi. Nimekirjaga kavatsen mäele saada! :-)


Tänasest mõtteobjektist rääkides ja üldiselt Shakespeare'i üle mõtiskledes, kellele juba üle-eelmises postituses Hamletile ja Williamile endalegi kiidulaulu lauldud sai, ei jätkunud mu vaimustus Othellot lugedes sugugi sellisel ülivõrdelisel määral.

Minu peamised problemaatilised punktid:
Kas tõesti peavad alati kõik surema?
Ja kas näidendi pealkirja nimitegelasel ei peaks olema rohkem repliike kui tema kurjal vastaspoolel või vähemalt keskses proportsioonis väljundit oma romantilise vastaspoolega?

Niisiis.

Lõpuks, millalgi, sureme me kõik. Selle probleemi erinevad käsitlused ja lahendused on kirjanduses antiigiajast peale ja varemgi veel, filosoofide kesksetes diskussioonides ja eeposte võimsates narratiivipesades. Pole siis ime, et William Shakespeare, 16.-17. sajandist tänapäevani näitekirjanduse suurkuju, kelle igast tükist vähemalt üht repliiki kogu maailm tunneb, leiab, et lõpuks kõik surema peavad.

Hamleti sügav taagika ja hullumeelsuse eri vormis ja väljundid (kroonituna hiljuti nähtud Bettina Hoppe esituses Frankfurti Spielhausis) pälvivad jätkuvalt mu vaimustuse, poolehoiu, empaatia ja pisarad. Tegu on figuuriga, kes maailma mädasuse all kannatab, oma armastatute nimel õiglust jahib ja tõe ees silmi ei sule.

Kuidas aga mõista tragöödiat, Othellost, Veneetsia moorist? Othello on kindral, kes naib aadliku tütre, võluva ja intelligentse Desdemona vastu tolle isa tahtmist, ning laseb end hiljem sõdur Iagol petta ja veenda ebatões, et Desdemona olla odav madu lõtvade eluviiside ja salgava keelega. Iagi kuri plaan täitub, tundub et lausa väiksemagi komplikatsioonita, ja Othello mõrvab oma armsa naise. Õhku jääb - minu arusaama kohaselt -, kas Othello tõepoolest magab oma värske abikaasaga või mitte, üldine kirjandustarkurite arvamus on, et irooniat ja paradoksi lisab loole just tõik, et neiust ei saa kunagi naist ja ta sureb, kahemõtteliselt, süütuna.

Desdemona kaitseks astuvad välja mitmed ja lõpuks selgub ka neiu süütus, mispeale Othello oma suure süükoorma alla lämbub ja endaltki elu võtab.
Kurb. Rumal. Impulsiivne. Mõtlematu.
Kuidas emotsioonidel mõistust valitseda laskmine tihti väga halbu tagajärgi enesega toob ja et kurjad mõnikord ka võidavad, on muidugi huvitav ja realistlik - kuigi ka Iago lõpuks oma karistuse saab. Isegi asjaolu, et Othello ja Desdemona teiste figuuride kirjelduese rohkem värve saavad kui isiklike sõnade abil, on normaalne, kuna üks keskseid teemasid on just inimeste üle kohut mõistmine neid tegelikult tundmata või teiste inimeste sõnade põhjal. Aga seeläbi jäävad need tegelaskujud ka lugejale kaugeks ja mõlemi traagiline saatus jätab, tsipa, külmaks.

Shakespeare'i meisterlikkust ei saa muidugi ka siin salata - keelekasutuse põhjal on väga lihtne teha järeldusi tegelaste mõtteviisist, haritusest, hinge puhtusest et cetera. Aga keskseteks figuurideks on minu arvamuse kohaselt kaks antagonisti: kurje plaane kudev Iago, kelle mõtted enamasti vaid võimu ja niuete ümber keerlevad ja kelle kavatsused täituvad, ning heausklik ja lihtsameelne tunduv Othello - täielik paradoks, kõrvutades tema naiivsust Iago suhtes tema seikluste paljususega, just nende lugude jutustamisega ta ju Desdemona südame Brabantio majas võitis. Teiseks, paradoks Othello loomuses, kes ta Iago sõnade kohaselt inimestesse usub ja nende headuses harva kahtleb - või on see siis ainult mehe headus? - samas ei lasku Othello oma naisega vaidlustesse ja laseb tollel end kül korra kaitsta, keeldub teda hiljem aga kategooriliselt uskumast..

Miski ei klapi selles näidendis ja kogu verine traagika (ja rassismiküsimused jätame siin üldse kõrvale) ja hapra alanud armastuse luhtumine  ja kõik-peavad-surema-sest-traagiline-reaalsus-nõuab-nii-Shakespeareaanilik ülesehitus ei päästa siin kirjapandu jäetud muljet - olenemata kirjapandu ilust iseeneses.

Võtan parem uuesti Hamleti käsile.

Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (Huis Clos, 1944)

Prantsuse esi-ning põhieksistentsialistide hulka kuuluv Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui järelkajana 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustavad vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.

Sartre loobus aastal 1964 Nobeli kirjanduspreemiast, jäädes iseenese põhimõtetele truuks – Sartré isiklik hinnang kirjanduse kui sellise väärtusele pole tema eksistentsialistlikust vaatepunktist eriti suur, tähtsam on indiviidi eneserefleksioon. Kuid oma lugejaid selleni viies ja ühiskonda nii seest- kui väljastpoolt puurides on Sartre teinud tohutut tööd ühest küljest uute kirjanduslike perspektiivide avamisega ja teisalt kriitilise dialoogi julgustamises.


Näidend "Kinnine kohus" nägi ilmavalgust aastal 1944 ja käsitleb põrgutemaatikat. Nimelt on tegu toaga, kuhu pistetakse kolm inimest, kes üksteise kõrval igaviku veetma peavad. Kommentaariks näidendile on Sartre poleemikat tekitanud tsitaat: "Põrgu - see on teised inimesed", mida on tihtipeale valesti tõlgendatud. Sartre selgitab ise näidendi järelsõnas, et ei ole selles võtmes misantroop ega taha end ühiskonnast eraldada või teiste inimeste peale põlgusega verbaalselt sülitada. Põrgu - see on hirm selle ees, kuidas teised inimesed sinu peale vaatavad ja millise mulje sa neile jätad. Kahel tegelasel kolmest ei ole julgust end "avalikkusele" avada ja põhjustest rääkida, mis nad sellesse "põrgusse" tõi, kuna väljapoole on tarvis näidata end teatud perspektiivist. Sellepärast tüürib Sartre arvamuse kohaselt enamikku inimesi pidev hirm ja enese salgamine, mis neid eluajal põrgutulena jälitab. Põrgust väljumiseks tuleb inimesel selle kohaselt olla truu iseendale ja hüljata näilisus, millega kaasnevalt ka hirm maailma mitte-eduka petmise ees kaob. Valel on lühikesed jalad.


Sartre kirjatükid pole kunagi pikad, ja ilmselgelt räägib kirjaniku kasuks, et 60 lehekülge dialoogi lendas mu pähe ja jättis mõtted edasist arengut ootama. Kohati vägagi makaaber, kuna need kolm tegelast sama ootamatult nii tundmatusse vangistusse visatakse kui lugejat - ainult teab lugeja, et need kolm sinna veel pärast teatritüki publiku-ukse sulgemist väga kauaks jäävad.

Tegu on taaskord maailmalava temaatikaga, kuna inimene kogu oma eluaja pidevalt laval käib ja enamikule inimestele pidevalt midagi näitleb. Sest normid nõuavad nii. Seega on tegu lavatükiga, kus publik näeb näitlejaid, kes on laval, mängides inimesi, kes jälgivad inimesi, kes mängivad inimesi. Juba teatraalses topeltmõttes hästi teostatud kompositsioonispiraal/-rõngas, aga Sartre hästi valitud tegelaskujud tõmbavad muidugi ka endasse ja pakuvad huvi, eriti küsimus, kas mõnel neist õnnestuks end tõesti sellest igavesest piinast päästa...

...ja ohkega viimast lehekülge keerates tuleb igaühel enda jaoks lõpp spekuleerida - mis muidugi vaidlusele-väitlusele viljaka pinnase annab.


Eesti keeles on näidend ilmselt lühemgi kui 60lk, lugesin seda siin saksa keeles. Kui tükk teile tuttav, siis palun, avaldage arvamust! Kas mõnel neist kolmest on mingitmoodi võimalik põrgust pääseda või on see algusest peale välistatud?

Viimaks tuleb veel nentida, et Sartre tegelased on niivõrd värvilised ja oma autoportreed jutustades üpris head advokaadid, seetõttu ei tundugi nad ebasümpaatsed oma patutunnistuse kildudel istudes, vaid lihtsalt... inimlikud...


Igavene imetlus, hr. Sartre.

64. William Shakespeare: Hamlet

Briti näitekirjanik William Shakespeare'i tähtsust ühe oma ja meie aja mõjukama loojana kinnitab fakt, et teaduslike uurimuste arv kirjaniku kohta ületab iga-aastaselt tavainimese lugemishulga kogu elu jooksul. Tema näidendite põhifraase tunneb kogu maailm ja siiani on tegelaskujud nagu Hamlet, Othello ja Romeo iga kogenud näitleja repertuaaris esindatud.

Ka omal ajal mõjutas Shakespeare end ümbritsevat ühiskonda, tehes uuendusi inglise keelde ja puudutades uudseid teemasid, luues erakordseid figuure ja mõtiskledes avalikult inglismaa poliitilise olukorra üle. Tema eluaja jooksul jõudis Shakesepeare'i-uuringute haru juba välja areneda. Tegu oli ilmselgelt väga andeka näitekirjanikuga.

Aastatel 1598-1602 kirjutet' "Hamlet", tragöödia taani printsi perekonna nukrast lõhenemisest ja lõpust, on saanud inspiratsiooni varasematest 16. sajandi keskpaigas kirja pandud Amletuse saagast ja käsitleb teemasid nagu armastus, kättemaks, perekondlikud väärtused ja melanhoolia. Keskne ja suurepäraselt kirjeldatud prints Hamlet naaseb Wittenbergist oma isa matustele ning noormehele ilmub isa vaim, kes teda koletust mõrvast teavitab. Hamlet plaanib kättemaksu oma onu Claudiusele, kes kuninga mürgitas ja kuninganna vaid kuu hiljem naiseks võttis.

Huvitavaid tegelaskujusid ja dilemmasid on selles näidendis küllaga, kuid suuremat lünka tekitamata jättis Frankfurti teatrimaja oma Hamletist näiteks Hamleti sõber Horatio välja jättis. Ophelia, noor õrn laekuritütar, kellele Hamlet alguses küll oma kiindumuse kingib, kuid sellest hiljem loobub, maabub oma isiklikus hullumeelsuses ja sooritab enesetapu. Polonius ja ka Hamleti ema Gertrud on ambivalentsed tegelased, kes teoreetiliselt kuninga mõrva mingil tasandil kahetsevad, samuti Laertes, Ophelia vend, kes oma isa mõrva Hamletile tasub, teda mõõgaga surmavalt haavates, on haavatud inimesed ja näitavad, mida kättemaks inimesega teha võib ja kuidas kättemaksude keti lõppedes rohkem surnuid kui elavaid kokku lugeda saab.

Siiski on kõige haaravam ja huvitavam Hamleti melanhoolia ja tema tegelaskuju sügav traagika. Tegu on väga intelligentse noormehega, kes usub tõelisesse sõprusesse, ja võibolla ka tõelisesse armastusse, kuid väga kiiresti pettub, kui keegi tema põhimõtted reedab (omakasust tegutsedes annavad kaks head sõpra Hamletile põhjust nende mõrv korraldada). Tema siseelu tundub kohati nõnda mustvalge, olles ometi pidevalt tohutus heitluses iseendaga. Kuidas ta oma kodumaad jälgib ja nendib, et Taanimaal on miskit mäda, ja tema teeseldud hullus, mille eesmärgiks kättemaks, moodustavad ühe huvitavaima ahastuse sümboli näitekirjanduse ajaloos.

Soovitan Hamletit teatris vaadata, sest vaid ellutooduna näitab see tegelaskuju  maailmale oma meeleheite tõelist sügavust. Ja kuidas selline maailma tõe värvides nägemine inimese meeleheite piirile võib viia, on igihaljas teema.

Soovitan muidugi ka Shakespeare'i lugeda, sest tema rikkalik keel sulab suus. Soovitan neid näidendeid valjusti lugeda, selles keeles on midagi mänglevat ja uudset, kuid sisus nii haaravad ja maailma südame tuumikusse tabavad probleemid, et ei saagi teisiti, kui Hamletist haaratud olla. 

63. Elsa Morante: History

Elsa Morante, Roomas sündinud, elanud ja surnud, on võtnud käsile selle, mida igale kirjanikule soovitatakse: kirjuta sellest, mida tead. Sealjuures on naine jäänud oma elamustele autentse kirjeldamise eesmärgile truuks.

Morante põhiteos "La Storia", mida justkui tõlkida võiks kui "Ajalugu" või tegelikult ka lihtsalt "Lugu", mis aga tegelikult tõlkimatuks jääb, ilmus aastal 1974 ja räägib Ida Ramundo ja tema kahe poja eluteest Teise maailmasõja aastatel ja sõjajärgsel ajal.

Kuidas Morantel naturalismi ja realismi vahelisel õrnal niidil liuelde õnnestub, on üpris märkimisväärne. Kõik tema tegelased tunduksid justkui täielikult ebasümpaatsed, ta kirjeldab neid valguses, mis vaid nende nõrkusi, rumalust ja/või isekust näitab: Ida on juudi päritolu naine, kes lehti ei loe ja uudiseid ei kuule ega näe ning sellest tulenevalt oma aastad pidevas hirmus ja süütundega võideldes veedab, kartes päritolu avalikkuse ette tulemise tagajärgi. tema vanem poeg Nino, vihane noormees, kes näeb oma ema kui nõrka ja suutmatut naist ning seetõttu tormab vihaselt kord mustsärkide, kord ameeriklaste jälgedes, et saaks aga sõdida ja end tõestada ja raha koguda. Noorem poeg Useppe kannatab epilepsia all ja kuigi tema võime maailma värvilises olekus näha, olles kontrasteeruvalt õnnetute sündmuste tulemusel ilmale tulnud laps, on huvitav, kuid ei päästa teda traagilise saatuse eest.

Kogu see tume pilv, mis Morante romaani kohal hõljub, on aga normaalne sõjaaegse kirjanduse kaasnähe, mida meie aja kodanik ehk lakoonilise ajaloolise huviga lugeda oskab - vastavad kogemused ju puuduvad. Morante romaan on niivõrd asine oma peatükkide alguses täpselt kirja pandud kronoloogiate ja ajalooliste kokkuvõtetega, olles samaaegselt täiesti märkamatult emotsionaalsel tasandil naha alla pugev, ja kirjeldades tegelaste ümbrust ja (suuremalt jaolt Ida) siseelu rikkas maitses, mis pikaks ajaks maigu suhu jätab.

Romaani metatekst toobki selle väga terava kontrasti abiga välja võrdluse ajaloo ja kõigest ühe loo vahel (kahjuks ei ole tõesti võimalik pealkirja ei inglise ega eesti keeles võimalik niimoodi kahetähenduslikult tõlkida nagu see itaalia keeles kõlab) - ajalooliste sündmuste taust on vaid hall kuliss tohutule hunnikule tulipunastele inimsipelgatele, kellest igaühel oma lugu rääkida.

"La Storia" on kurnav romaan. Ajalooline taust on väga detailselt kirja pandud ja põimub muidugi Ida ja tema pere üleelamistega, andes neile konteksti laiemas mastaabis. Tegelased ehitavad end leht-lehelt üles ja panevad kaasa elama - kuigi nii mõnigi episood veidike pikaks ja detailseks venib.

Morante on aga maha saanud tunnistusega oma ajast, mis samaaegselt ühiskonnakriitiliselt mõjub ja ajaloo käiku mõtleva ja analüüsiva lugeja perspektiivist taunib, aga ka üksikinimese saatuse traagikat närides tunnetel hambad valutama paneb.

Ühesõnaga: Tabab naelapea pihta.

Scott Fitzgerald: Ilus ja neetu

Scott Fitzgeraldi teine romaan "Ilus ja neetu" ilmus aastal 1922 ja nautis samavõrd populaarsust kui sotsiaalseid teemasid omanäolise huumoriga puudutava autori esiteos "Teisel pool paradiisi". Kurjad keeled teavad pajatada, et mõlemas romaanis olla väga palju autobiograafilist.


Ta on intelligentne noormes, kelle teadlikkus enese mugavast elustiilist ei paiska teda karjääriredelile ronima. Sest Anthony Patch elab rahulikult oma vanaisa kulul ja mõnuleb sõprade seas kohvikus, teatris, baaris ja koduses vannitoas, kus teener Bounds talle briti aktsendiga võileibu serveerib. Tal on suhteid naistega, kuid üks on kindel – ta ei armu ega abiellu mitte kunagi. Mitte. Ku-na-gi.

Temake on omamoodi neiu, keda ei huvita stampmõtlemine ja kel on võimatu sõbruneda omasoo esindajatega – naiste tagasihoidlikkus ja meestele toetumine ajab Gloria Gilberti närvi ja toodab vaid antipaatiat ning harjumust vastassoo esindajaid vestluspartneriks otsida. Et mehed talle jalge ette viskuvad ning kuud ja päikest lubavad, pole kaunitarile midagi uut. Mõned suudlused on ta kinkinud, kuid et ta tõeliselt armuks – seda pole veel juhtunud.


Loomulikult kohtuvad need kaks erakordset noort kaunist idealistlikku hinge ja upuvad teineteisesse. Ilusast armastusloost saab allakäik ja Fitzgeraldi sarkastiline suurteos „Ilus ja neetu“ pajatab sujuvas, lõbusas, meisterlik-filigraanselt kontstrueeritud keeles, kuidas kaks ilusat noort inimest teineteise allakäiguks saavad.

Romaani sinusoidse narratiivirongi rööpad viivad armunuid mäest üles ja mäest alla, lubades aastate ja seikluste poolt räsitud Anthonyle ja Gloriale lõpuks veel üht võimalust kahekesi õnnelikuks (loe: rikkaks) saada – kahekesi õnnestub neil noormehe vara kiiresti läbi lüüa, aga raha tähendab vabadust ja vabadus õnne, pealegi on mõlemile omane jõudeelu moto: töötav inimene vaid raiskab oma aega. Kuid oh õnnetust – selleks ajaks on juba liiga hilja päästa paarikese õnn.

Milline satiir rikaste ja ilusate elust! Kui üksluine ja kohutavalt sisutu see tegelikult on, kui pealiskaudne!

Siinkohal põhjendab end ka minu kahtlev-erapooletu seisukoht Scott Fitzgeraldi tuntuimate romaanide hulka kuuluva suhtes. Tegu on üpris tüüpilise looga, kas pole? Kas kümnete lehekülgede võrra kestev heietamine kõrvaltegelaste mõtetest ja lebotavad arutelud kohvikutes – kõrvalteemadel – annavad raamatule tõepoolest nii palju juurde, et 383 lehekülge saab täis kirjutatud pinget pidevalt ülal hoides? Nii mõnigi peatükk tüütab.

Isiklikult võtaksin raamatut umbes sada lehekülge õhemaks, kuigi näiteks üks teatud episood Anthonyst võõrsil, mille kaalus veel hetk tagasi kahtlesin, annab pikemal järelemõtlemisel tunnistust mehe tõprusest ning Gloria armastuse puhtusest, mis omakorda õigustab raamatu traagilist ja/või õnnelikku lõppu ja lisab protagonistidele veel ühe varjundi. Mõlemad figuurid üllatavad oma käitumisega ja näitavad end uuest küljest, kinnitades sellega samal ajal vaid stampe ja iseenda trafaretsust. Aga sellised tõigud annavadki kogu teose irooniale vaid juurde.

Kas pealkiri “Ilus ja neetu” viitab õigesti mõistetult ainsusele, või on siiski tegu mitmusega? Kas neetud on/oli vaid Anthony või ka Gloria? Ka inglise keeles ei ole tegelikult võimalik kindlaks teha, kumb tõlgendus õige(m) oleks.

Ülalpool väljatoodu tõttu vaidleksin autoriga nii mõnegi peatüki kaalu üle. Kuid lõppkokkuvõttes ei saa salata, et tervikuna on tegu igati nauditava ja kaasaelama paneva voodikapiromaaniga. Ühtaegselt nii satiir kui traagika, mõlemad pooled klass omaette ja ühtekokku üks väärtuslik münt. Olgugi, et kõik figuurid ei ole täielikult õnnestunud, on protagonistide ja mõne kõrvaltegelase käekäiku vägagi tabavalt - ja lausa kordumatult - kirjeldatud.

Sofi Oksanen: Puhastus

Eesti-soome päritoluga kirjanik-kolumnist Sofi Oksaneni meelisteemadeks on ajalugu ja ühiskond. Teravad teemad pole tabu ja kontekstitruu, autentne, vürtsikas kuuluvad paslike omadussõnade nimekirja.

Oksaneni uusim teos “Puhastus” (“Puhdistus” 2008, e.k. 2009) on ajalooline romaan elust Eesti NSVs aastatel 1946–1942.

Olla öeldud, et taoline kirjandus nagu Oksaneni sulest pole teps mitte igaühele lugemiseks mõeldud. Olla samuti öeldud, et antud aja läbi elanutele on sündmuste taasmeenutamine liig valulik ja seetõttu pelgavad nad Oksaneni ajaloolist romaani.

Täiesti mõistetav, tegu pole lasteraamatuga.

Aga minu usk antud teemal on, et kõik vahetult enne ja pärast taasiseseisvumist ilmavalgust näinud lapsed, kes nüüdseks on täiskasvanu kingadesse astunud/astumas, on lausa kohustatud lugema, milliseid jubedusi nende vanemad ja vanavanemad läbi ja üle pidid elama. Sest taolisi lugusid, mis õigesti jutustatud, nõnda lihtinimese perspektiivist lahti rulludes ja just naise rollile keskendudes, ajalugu seletavad ja samal ajal empaatiat ja vastikust äratavad, on vähe.

See toores autentsus, millega Oksanen Aliide Truu ja kaks põlvkonda noorema Zara nukrat mõtteviisi ja lõhkikäristatud maailmapilti kirjeldab, ja kuidas reaalsed toimumised sellist viisi ja pilti põhjendavad ja toetavad, on kohutav ja ühtlasi kaalukas minevik, mida ei saa käest lasta.

Kogu narratiivi ajalooliselt süngele-realistlikule omanäolisusele lisandub Aliide Truu figuur. Võimeline tohutult julgeteks tegudeks kellegi nimel, keda ta esimest korda elus näeb, olles ometigi nooruses korda saatnud midagi andestamatut. Täielik isekus, millest sündinud kannatused on omakorda sünnitanud täieliku isetuse. Mürgitatud hing, kes vanaduspõlves oma patte lunastab. Täiesti ebasümpaatne igavene “teine”, kelle kannatused tunduksid justkui õigustatud… ja tõsised probleemid nii ajalooliselt kui isiklikult põhjendatud sündmuste käigus.

Justkui sellest veel ei piisaks, on Oksanen erinevatest perspektiividest lähtudes narratiivi põimimise ja aeglase lahtiharutamise-seletamisega nõnda vaeva näinud, et Aliide Truu tõelise loomuse täielikuks mõistmiseks ja õõvastama kogemuse täiemahulise läbielamise tarbeks taas otsast võiks alustada… kui see raamat ometi sellist musta pilve pea kohale ei jätaks pärast viimase lehekülje pööramist.

Imetlus. Häbi. Äärmuslikkus. Elu. Valu. Vägivald. Abitus. Mõrv. Veri. Häbi. Varjamine. Elu.
Aeg. Tõde. Lunastus.
Elu.

Lugege, kui julgete!

Paulo Coelho: Zahir

Brasiilia kirjanik Paulo Coelho Romaanid „Alkeemikust“ (1988) „Alephini“ (2012) on tuntud oma spirituaalse sõnumi ja teekonna poolest. Coelho on kirjanik, kes enda sõnul paneb kirja loo teemal, mis tema hinges enim kirjapanekut ootamas pakitseb. Sellest n.ö. ülestunnistusest ja hingelisest rännakust sünnib paberil lõpuks raamat.
„Zahiri“ (2005) lugedes jääbki mulje, nagu kirjanik oleks alguses küll raami kokkunaelutanud, kuid alles siis hakanud unistava pilguga sellesse sobituvat maali lõuendile visandama.

Romaani algus pajatab, kuidas minategelase abikaasa Esther on kadunud ja toob põnevust ja pinget, kuna naine oli ohtliku poliitilise olukorraga maades reporterina teel ja seega äkki ohus.
Ajapikku selgub, et Esther on omal käel ja tahtel kooselust loobunud ja läinud ennast otsima. Müstiline abiline ja/või Estheri potentsiaalne armuke Mikhail tuleb mingil hetkel minategelase ellu ja alguses jääb selgusetuks, kas tegu on meest edasiviiva või takistava tegelasega. Lõpuks mõistab protagonist aga kogu tegevuse tagamaid ja asub isiklikule vaimsele rännakule teel enese- ja samaaaegselt armuvalu ületamiseni – armastuse nimel.

Kohati toimub romaanis pingeline tegevus, minateglease emotsionaalne räsimine ja huvitavate figuuride vahetumine, kohati on tegu aga lihtsalt päeviku ja senise elu refleksiooniga. Mõlemad on aga samavõrd põnevad ja mõjuvõimsad, kuna tegu on ausa ülestunnistusega vabameelse inimese südame poolt, kes teab täpselt, et tema suhe selle inimesega on olnud võrratu, aga ka, et tema ego putitamiseks peab alati midagi toimuma ja et ta jääb ellu ilma selle inimeseta. Kuidas armastus maailma juhtiv jõud on ja miks altruistlikud teod ja egotsentrismi ületamine puhtasse vaimsesse seisundisse võivad viia, ilmneb alles lõpupoole, kui kunstnik on valu ja kannatuste läbi oma teekonna lõpp-punkti jõudnud.


Selline bipolaarne armastus, mille all Coelho minategelane „Zahiris“ kannatab – kohati ala-, kohati teadlikult – on reaalsus, sest kahe inimese suhtes esineb võrdses vahekorras nii armastust, vihkamist, austust kui põlgust, ja ühe isiku tundmaõppimise ja temaga koos kasvamise käigus tuleb osata leida tasakaal iseendaksjäämise, iseendakssaamise ja partneril sama teha laskmise vahel. Ja just kõige lihtsamates, kuigi samaaegselt varjundirikkamates toonides mõtiskleb Coelho protagonist oma armuelu üle.

Kuid – ja see on mu isiklik arvamus – iga hing jõuab oma eneserefleksiooni arengus mingil hetkel millegi üleinimlikuni, nagu taipab ka alguses väga egotsentriline, kuid hiljem lõpuks avatud silmadega vaatleja rolli langenu – on temast võimsamaid jõude, ja nende vabastamine ja tunnustamine eneses ja maailmas toob teda Tõele ja Õnnele lähemale.

Et Coelho minategelane samaaegselt sümpaatne ja ebasümpaatne tundub ja et Esther kui spirituaalsusesse-püüdleja teda algselt oma tegudega eemale ja lõpuks – deo gracias – aina lähemale (lükkab ja) tõmbab, annab figuuride realistlikkusele juurde ja illustreerib kenasti võitlust tema vana ja uue mina vahel.
Ja samaaegselt pungitseb ka see romaan viiruki ja müstika hõngust nagu Coelho œuvrele omane.

Absoluutselt kohustuslik kirjandus. Sisemine rahu ja tasakaal garanteeritud (vähemalt) nädala(te)ks.

Olevik, Tulevik

Vastupidiselt kurjadele kuulujuttudele (mida ma enesele oma kuulsusejanuhoos tegelikult vaid ise ette kujutan) või siis lihtsalt lugejate kahtlustele (mis on küll hetkel, kuid mitte pikas perspektiivis, põhjendatud) ei ole Päikesejänku teid hüljanud!

Loen hetkel Elsa Morantet ja tahan tema kohta kindlasti nii mõndagi öelda, aga kuna tegelen hetkel doktoritöö teema otsinguga, ei tule vabal ajal lugemisest töötamise kõrvalt suurt midagi välja. Küll aga olen otsast lõpuni imenud endasse kaks romaani: Paulo Coelho "Zahiri" ja Sofi Oksaneni "Puhastuse".

Esimese leidsin juhuslikult mingi teise raamatu kohta lugedes, teise kinkis mulle asendamatu, võrratu, ainulaadne sõbranna Ingel jõuludeks. Mõlemi puhul oli raske lõpetada lugemist, kuna raamatud puudutavad lugejat nii mitmel tasandil nii lähedalt. Ja mõlemad täielikult omal moel.
Sellega seoses luban järgmiseks kolmapäevaks Zahiri kohta kirjutada, ülejärgmiseks Puhastusest - ilmselt on eesti retsensioonide maastikul Puhastust lahti võetud nii- ja naapidi, aga kavatsen teisi retsensioone lugeda ja kommenteerida alles siis, kui enda oma valmis kirjutet.

Seega - on taas, mida oodata!


Samuti: Minu Magistritöö. Te tundsite huvi.

Magistritöö kujutas endast esiteks erinevate sümboliteooriate bilanssi: Goethe kirjanduse-kunsti-esteetika aspektist, C. G. Jung psühhoanalüüsi ja unenäotõlgenduse aspektist ja 20. sajandi filosoof-antropoloog Ernst Cassirer... filosoofilis-antropoloogilisest aspektist (duh, sorri).
Töö jagunes kahte ossa, millest esimene võrdles erinevaid sümboli mõiste käsitlusi antiigist tänapäevani ja otsustas lõpuks, et tegu on mõistega, mille defineerimine on pidev, hägune ja mõttetu. Iva peitub sümbolite funktsioonis, mis on alati ja igal ajal olnud ühene: edastada äratundmist, teadmist, kognitsiooni. Ükskõik, millise definitsiooni mätta otsast läheneda. Ja sellepärast võib tänaseks kõik ranged sümboliteooriad aknast välja visata. Neist pole puudust :-P

Võtsin põhiliselt Cassireri idee sümboolsetest vormidest (symbolische Formen), mille alla kuuluvad Kunst, keel, müüt, tehnika jne. Leidsin Goethe, Jungi ja Cassireri vahel ühendavaid jooni, mille järgi Cassireri sümboolsete vormide teooria paika peab ja tõin praktilises osas näitena Hermann Hesse romaanid, kus protagonistide tee enese sisemuse äratundmiseni või siis hingelise tasakaaluni viib just erinevate sümboolsete vormide kaudu. Jõudsin järeldusele, et kõigi sümboolsete vormide ühine nimetaja on vaim (Geist), sümboolsete vormide kaudu jõuab protagonist vaimse äratundmiseni ja tõin kõigis Hesse romaanides näiteid, millistes sümbolites selline vaim väljendub - samal ajal lubasin enesele üpris subjektiivselt jälgida, kui kaunis on kunstnikutüübi hingeline valamine erinevatesse kunstivormidesse ja milline indiviidist kõrgemal seisev kaal sellistel protseduuridel on. Samuti jõudsin ära mainida, kuidas Hesse protagonistide religioossed tõekspidamised ida ja lääne traditsioonid kokku traageldavad ja kuidas taustast hoolimata (olgu see siis India või Saksamaa või Inglismaa või araabia) tegelaste sisemine areng sama rada pidi sujub ja nad sama äratundmiseni jõuavad.

Järgneb töö inglisekeelne resümee:

The current role of symbols and symbol theories in cultural studies has been looked upon as questionable for quite some time. Many theoreticians assess the symbol as an outdated or uninteresting subject of research, mainly because of it’s ambivalent history and a resulting plenty of discrepant definitions.

In the nineteen-twenties, however, Cultural philosopher Ernst Cassirer caused a Renaissance in symbol studies with his concept of symbolic forms as different manifestations of intellectual energy. This theory has the potential to subsume previous symbol theories, as well as to remain a central idea in the current understanding of symbols.

The goal of this thesis is to research the status and credibility of Cassirers symbol theory. It will do so by analytically comparing it to other significant theories, i. e. of Johann Wolfgang von Goethe and Carl Gustav Jung. The practical part of the thesis will use all three theories to research the symbols of Hermann Hesse’s novels and stories. In this regard, three symbols were chosen: the primordial mother, the symbol of water and butterflies and birds as a symbol of freedom and inidivituality. An analysis of the texts will observe the possibility of grouping symbols under the categories of symbolic forms and show the function of these symbols as the function Cassirer defined to be central: to be a medium of knowledge and enlightenment. In doing so, the thesis will search to prove the significance of Cassirers theory for current research and argue in favour of the expiration of a definition of the symbol.

The word synthesis can be seen as characteristic for Hesse as well as Cassirer: both aspire to bring different parts of the world together. Hesse accomplished this in his characteristical synthesis of Eastern and Western world views, Cassirer did the same with the „Philosophy of the Symbolic Forms“ by creating the possibility of a synthesis for different fields of sciences. This thesis aims to emphasize the uniqueness of such a combination and to prove that research opportunities for the symbol are anything but outdated.

(c) Päikesejänku


Loodan, et sellega vastasin kõigi huviliste küsimustele.

Päikesejänku talveuni on möödas, hurraa!

Reaalselt kirjutan ilmselt sel aastal küll vaid kord või kaks kuus. Aga annan endast parima :-)

Peatse kohtumiseni!