Elsa Morante, Roomas sündinud, elanud ja surnud, on võtnud käsile selle, mida igale kirjanikule soovitatakse: kirjuta sellest, mida tead. Sealjuures on naine jäänud oma elamustele autentse kirjeldamise eesmärgile truuks.
Morante põhiteos "La Storia", mida justkui tõlkida võiks kui "Ajalugu" või tegelikult ka lihtsalt "Lugu", mis aga tegelikult tõlkimatuks jääb, ilmus aastal 1974 ja räägib Ida Ramundo ja tema kahe poja eluteest Teise maailmasõja aastatel ja sõjajärgsel ajal.
Kuidas Morantel naturalismi ja realismi vahelisel õrnal niidil liuelde õnnestub, on üpris märkimisväärne. Kõik tema tegelased tunduksid justkui täielikult ebasümpaatsed, ta kirjeldab neid valguses, mis vaid nende nõrkusi, rumalust ja/või isekust näitab: Ida on juudi päritolu naine, kes lehti ei loe ja uudiseid ei kuule ega näe ning sellest tulenevalt oma aastad pidevas hirmus ja süütundega võideldes veedab, kartes päritolu avalikkuse ette tulemise tagajärgi. tema vanem poeg Nino, vihane noormees, kes näeb oma ema kui nõrka ja suutmatut naist ning seetõttu tormab vihaselt kord mustsärkide, kord ameeriklaste jälgedes, et saaks aga sõdida ja end tõestada ja raha koguda. Noorem poeg Useppe kannatab epilepsia all ja kuigi tema võime maailma värvilises olekus näha, olles kontrasteeruvalt õnnetute sündmuste tulemusel ilmale tulnud laps, on huvitav, kuid ei päästa teda traagilise saatuse eest.
Kogu see tume pilv, mis Morante romaani kohal hõljub, on aga normaalne sõjaaegse kirjanduse kaasnähe, mida meie aja kodanik ehk lakoonilise ajaloolise huviga lugeda oskab - vastavad kogemused ju puuduvad. Morante romaan on niivõrd asine oma peatükkide alguses täpselt kirja pandud kronoloogiate ja ajalooliste kokkuvõtetega, olles samaaegselt täiesti märkamatult emotsionaalsel tasandil naha alla pugev, ja kirjeldades tegelaste ümbrust ja (suuremalt jaolt Ida) siseelu rikkas maitses, mis pikaks ajaks maigu suhu jätab.
Romaani metatekst toobki selle väga terava kontrasti abiga välja võrdluse ajaloo ja kõigest ühe loo vahel (kahjuks ei ole tõesti võimalik pealkirja ei inglise ega eesti keeles võimalik niimoodi kahetähenduslikult tõlkida nagu see itaalia keeles kõlab) - ajalooliste sündmuste taust on vaid hall kuliss tohutule hunnikule tulipunastele inimsipelgatele, kellest igaühel oma lugu rääkida.
"La Storia" on kurnav romaan. Ajalooline taust on väga detailselt kirja pandud ja põimub muidugi Ida ja tema pere üleelamistega, andes neile konteksti laiemas mastaabis. Tegelased ehitavad end leht-lehelt üles ja panevad kaasa elama - kuigi nii mõnigi episood veidike pikaks ja detailseks venib.
Morante on aga maha saanud tunnistusega oma ajast, mis samaaegselt ühiskonnakriitiliselt mõjub ja ajaloo käiku mõtleva ja analüüsiva lugeja perspektiivist taunib, aga ka üksikinimese saatuse traagikat närides tunnetel hambad valutama paneb.
Ühesõnaga: Tabab naelapea pihta.
Morante põhiteos "La Storia", mida justkui tõlkida võiks kui "Ajalugu" või tegelikult ka lihtsalt "Lugu", mis aga tegelikult tõlkimatuks jääb, ilmus aastal 1974 ja räägib Ida Ramundo ja tema kahe poja eluteest Teise maailmasõja aastatel ja sõjajärgsel ajal.
Kuidas Morantel naturalismi ja realismi vahelisel õrnal niidil liuelde õnnestub, on üpris märkimisväärne. Kõik tema tegelased tunduksid justkui täielikult ebasümpaatsed, ta kirjeldab neid valguses, mis vaid nende nõrkusi, rumalust ja/või isekust näitab: Ida on juudi päritolu naine, kes lehti ei loe ja uudiseid ei kuule ega näe ning sellest tulenevalt oma aastad pidevas hirmus ja süütundega võideldes veedab, kartes päritolu avalikkuse ette tulemise tagajärgi. tema vanem poeg Nino, vihane noormees, kes näeb oma ema kui nõrka ja suutmatut naist ning seetõttu tormab vihaselt kord mustsärkide, kord ameeriklaste jälgedes, et saaks aga sõdida ja end tõestada ja raha koguda. Noorem poeg Useppe kannatab epilepsia all ja kuigi tema võime maailma värvilises olekus näha, olles kontrasteeruvalt õnnetute sündmuste tulemusel ilmale tulnud laps, on huvitav, kuid ei päästa teda traagilise saatuse eest.
Kogu see tume pilv, mis Morante romaani kohal hõljub, on aga normaalne sõjaaegse kirjanduse kaasnähe, mida meie aja kodanik ehk lakoonilise ajaloolise huviga lugeda oskab - vastavad kogemused ju puuduvad. Morante romaan on niivõrd asine oma peatükkide alguses täpselt kirja pandud kronoloogiate ja ajalooliste kokkuvõtetega, olles samaaegselt täiesti märkamatult emotsionaalsel tasandil naha alla pugev, ja kirjeldades tegelaste ümbrust ja (suuremalt jaolt Ida) siseelu rikkas maitses, mis pikaks ajaks maigu suhu jätab.
Romaani metatekst toobki selle väga terava kontrasti abiga välja võrdluse ajaloo ja kõigest ühe loo vahel (kahjuks ei ole tõesti võimalik pealkirja ei inglise ega eesti keeles võimalik niimoodi kahetähenduslikult tõlkida nagu see itaalia keeles kõlab) - ajalooliste sündmuste taust on vaid hall kuliss tohutule hunnikule tulipunastele inimsipelgatele, kellest igaühel oma lugu rääkida.
"La Storia" on kurnav romaan. Ajalooline taust on väga detailselt kirja pandud ja põimub muidugi Ida ja tema pere üleelamistega, andes neile konteksti laiemas mastaabis. Tegelased ehitavad end leht-lehelt üles ja panevad kaasa elama - kuigi nii mõnigi episood veidike pikaks ja detailseks venib.
Morante on aga maha saanud tunnistusega oma ajast, mis samaaegselt ühiskonnakriitiliselt mõjub ja ajaloo käiku mõtleva ja analüüsiva lugeja perspektiivist taunib, aga ka üksikinimese saatuse traagikat närides tunnetel hambad valutama paneb.
Ühesõnaga: Tabab naelapea pihta.
No comments:
Post a Comment