Briti näitekirjanik William Shakespeare'i tähtsust ühe oma ja meie aja mõjukama loojana kinnitab fakt, et teaduslike uurimuste arv kirjaniku kohta ületab iga-aastaselt tavainimese lugemishulga kogu elu jooksul. Tema näidendite põhifraase tunneb kogu maailm ja siiani on tegelaskujud nagu Hamlet, Othello ja Romeo iga kogenud näitleja repertuaaris esindatud.
Ka omal ajal mõjutas Shakespeare end ümbritsevat ühiskonda, tehes uuendusi inglise keelde ja puudutades uudseid teemasid, luues erakordseid figuure ja mõtiskledes avalikult inglismaa poliitilise olukorra üle. Tema eluaja jooksul jõudis Shakesepeare'i-uuringute haru juba välja areneda. Tegu oli ilmselgelt väga andeka näitekirjanikuga.
Aastatel 1598-1602 kirjutet' "Hamlet", tragöödia taani printsi perekonna nukrast lõhenemisest ja lõpust, on saanud inspiratsiooni varasematest 16. sajandi keskpaigas kirja pandud Amletuse saagast ja käsitleb teemasid nagu armastus, kättemaks, perekondlikud väärtused ja melanhoolia. Keskne ja suurepäraselt kirjeldatud prints Hamlet naaseb Wittenbergist oma isa matustele ning noormehele ilmub isa vaim, kes teda koletust mõrvast teavitab. Hamlet plaanib kättemaksu oma onu Claudiusele, kes kuninga mürgitas ja kuninganna vaid kuu hiljem naiseks võttis.
Huvitavaid tegelaskujusid ja dilemmasid on selles näidendis küllaga, kuid suuremat lünka tekitamata jättis Frankfurti teatrimaja oma Hamletist näiteks Hamleti sõber Horatio välja jättis. Ophelia, noor õrn laekuritütar, kellele Hamlet alguses küll oma kiindumuse kingib, kuid sellest hiljem loobub, maabub oma isiklikus hullumeelsuses ja sooritab enesetapu. Polonius ja ka Hamleti ema Gertrud on ambivalentsed tegelased, kes teoreetiliselt kuninga mõrva mingil tasandil kahetsevad, samuti Laertes, Ophelia vend, kes oma isa mõrva Hamletile tasub, teda mõõgaga surmavalt haavates, on haavatud inimesed ja näitavad, mida kättemaks inimesega teha võib ja kuidas kättemaksude keti lõppedes rohkem surnuid kui elavaid kokku lugeda saab.
Siiski on kõige haaravam ja huvitavam Hamleti melanhoolia ja tema tegelaskuju sügav traagika. Tegu on väga intelligentse noormehega, kes usub tõelisesse sõprusesse, ja võibolla ka tõelisesse armastusse, kuid väga kiiresti pettub, kui keegi tema põhimõtted reedab (omakasust tegutsedes annavad kaks head sõpra Hamletile põhjust nende mõrv korraldada). Tema siseelu tundub kohati nõnda mustvalge, olles ometi pidevalt tohutus heitluses iseendaga. Kuidas ta oma kodumaad jälgib ja nendib, et Taanimaal on miskit mäda, ja tema teeseldud hullus, mille eesmärgiks kättemaks, moodustavad ühe huvitavaima ahastuse sümboli näitekirjanduse ajaloos.
Soovitan Hamletit teatris vaadata, sest vaid ellutooduna näitab see tegelaskuju maailmale oma meeleheite tõelist sügavust. Ja kuidas selline maailma tõe värvides nägemine inimese meeleheite piirile võib viia, on igihaljas teema.
Soovitan muidugi ka Shakespeare'i lugeda, sest tema rikkalik keel sulab suus. Soovitan neid näidendeid valjusti lugeda, selles keeles on midagi mänglevat ja uudset, kuid sisus nii haaravad ja maailma südame tuumikusse tabavad probleemid, et ei saagi teisiti, kui Hamletist haaratud olla.
Ka omal ajal mõjutas Shakespeare end ümbritsevat ühiskonda, tehes uuendusi inglise keelde ja puudutades uudseid teemasid, luues erakordseid figuure ja mõtiskledes avalikult inglismaa poliitilise olukorra üle. Tema eluaja jooksul jõudis Shakesepeare'i-uuringute haru juba välja areneda. Tegu oli ilmselgelt väga andeka näitekirjanikuga.
Aastatel 1598-1602 kirjutet' "Hamlet", tragöödia taani printsi perekonna nukrast lõhenemisest ja lõpust, on saanud inspiratsiooni varasematest 16. sajandi keskpaigas kirja pandud Amletuse saagast ja käsitleb teemasid nagu armastus, kättemaks, perekondlikud väärtused ja melanhoolia. Keskne ja suurepäraselt kirjeldatud prints Hamlet naaseb Wittenbergist oma isa matustele ning noormehele ilmub isa vaim, kes teda koletust mõrvast teavitab. Hamlet plaanib kättemaksu oma onu Claudiusele, kes kuninga mürgitas ja kuninganna vaid kuu hiljem naiseks võttis.
Huvitavaid tegelaskujusid ja dilemmasid on selles näidendis küllaga, kuid suuremat lünka tekitamata jättis Frankfurti teatrimaja oma Hamletist näiteks Hamleti sõber Horatio välja jättis. Ophelia, noor õrn laekuritütar, kellele Hamlet alguses küll oma kiindumuse kingib, kuid sellest hiljem loobub, maabub oma isiklikus hullumeelsuses ja sooritab enesetapu. Polonius ja ka Hamleti ema Gertrud on ambivalentsed tegelased, kes teoreetiliselt kuninga mõrva mingil tasandil kahetsevad, samuti Laertes, Ophelia vend, kes oma isa mõrva Hamletile tasub, teda mõõgaga surmavalt haavates, on haavatud inimesed ja näitavad, mida kättemaks inimesega teha võib ja kuidas kättemaksude keti lõppedes rohkem surnuid kui elavaid kokku lugeda saab.
Siiski on kõige haaravam ja huvitavam Hamleti melanhoolia ja tema tegelaskuju sügav traagika. Tegu on väga intelligentse noormehega, kes usub tõelisesse sõprusesse, ja võibolla ka tõelisesse armastusse, kuid väga kiiresti pettub, kui keegi tema põhimõtted reedab (omakasust tegutsedes annavad kaks head sõpra Hamletile põhjust nende mõrv korraldada). Tema siseelu tundub kohati nõnda mustvalge, olles ometi pidevalt tohutus heitluses iseendaga. Kuidas ta oma kodumaad jälgib ja nendib, et Taanimaal on miskit mäda, ja tema teeseldud hullus, mille eesmärgiks kättemaks, moodustavad ühe huvitavaima ahastuse sümboli näitekirjanduse ajaloos.
Soovitan Hamletit teatris vaadata, sest vaid ellutooduna näitab see tegelaskuju maailmale oma meeleheite tõelist sügavust. Ja kuidas selline maailma tõe värvides nägemine inimese meeleheite piirile võib viia, on igihaljas teema.
Soovitan muidugi ka Shakespeare'i lugeda, sest tema rikkalik keel sulab suus. Soovitan neid näidendeid valjusti lugeda, selles keeles on midagi mänglevat ja uudset, kuid sisus nii haaravad ja maailma südame tuumikusse tabavad probleemid, et ei saagi teisiti, kui Hamletist haaratud olla.
No comments:
Post a Comment