E. B. White (1899-1985), keda enamik maailma kahe lasteraamatu autorina tunneb, teenis tegelikult kuus aastakümmet leiba ajakirjandusega, nimeliselt töötas mees New York Magazine'i heaks. Samuti tegeles ta inglise keele stilistika uuendamisega ja on sellega andnud oma panuse erinevate kirjanduse hulka kuuluvate osakeste arengu heaks nii laiema publiku meelelahutuse kui nõudlikuma publiku intellekti rõõmustamise nimel.
White üllitas kolm lasteraamatut: "Stuart Little" (1945), "Charlotte koob võrku" (1952) ja "Luige trompet" (1970). Kõigist on mingil hetkel vändatud filmiversioonid, kuid minu äranägemist mööda on Hiireke nimega Stuart Little siiani üldsuse jaoks kõige prominentsem White'i loodud tegelastest.
Kõik tema lasteraamatud on ääretult sümpaatsed, põnevad, lõbusad ja südamlikud, selgitades lapsele samaaegselt realistlikult, millised ohud võivad elus ette tulla ja milline vastutus kaasneb teatud otsustega. Samaaegselt õpib nii hiir Stuarti kui siga Wilburi seikluste lugeja kiirelt, et kõige väiksem ja kõige kogenematum olla pole sugugi nii hull, kui oled leidnud vähemalt ühe tõelise sõbra.
Kui väga hingeliselt tasuv on lasteraamatuid vanemas eas uuesti lugeda, õpetavad mulle tihtipeale Ronja ja vennad Lõvisüdamed. Et ma üleüldse Charlotte'i ja Wilburi sõprusest lapsena lugenud oleksin, ma ei mäletagi, kuigi mu ema ütles, et meil see raamat kodus riiulil seisab (nagu ilmselt enamikul teistki). Seda raamatut lugedes arvan, et lapsena oleksin sama kurb olnud, kui nüüd, mil selgeks sai, et tegu ei ole õnneliku lõpuga ja et igal teol on oma tagajärg ja igal ohvril oma hind, olgu eesmärk nii üllas kui tahes.
Okei, võib ka lisada, et tänu illustratsioonidele õpib linnalaps, kuidas sead välja näevad, aga leebelt öeldes on ju sulaselge, et tegu on erinevate inimtüüpidega ja nende kaudu iseloomude kohta õppides ja mõtiskledes jõuab nii noor kui vana lugeja järeldusele, et sead ja ämblikud pole sugugi õõvastavad ja/või räpased, vaid omal moel väga kasulikud ja võib-olla ka väga mõnusad vestluskaaslased - oskaksime me vaid, nii siinkohal Christopher Robini osa täitva tütarlaps Ferni ema sõnadega, nii hästi kuulata.
Sest vaatamine ja nägemine ning kuulmine ja kuulamine on niivõrd erineva sügavusega tegevused ja sellest sügavusest tulenevalt varieerub ka vaimne-hingeline tulemus.
Supersüdamlik mitte-ainult-laste-raamat.
White üllitas kolm lasteraamatut: "Stuart Little" (1945), "Charlotte koob võrku" (1952) ja "Luige trompet" (1970). Kõigist on mingil hetkel vändatud filmiversioonid, kuid minu äranägemist mööda on Hiireke nimega Stuart Little siiani üldsuse jaoks kõige prominentsem White'i loodud tegelastest.
Kõik tema lasteraamatud on ääretult sümpaatsed, põnevad, lõbusad ja südamlikud, selgitades lapsele samaaegselt realistlikult, millised ohud võivad elus ette tulla ja milline vastutus kaasneb teatud otsustega. Samaaegselt õpib nii hiir Stuarti kui siga Wilburi seikluste lugeja kiirelt, et kõige väiksem ja kõige kogenematum olla pole sugugi nii hull, kui oled leidnud vähemalt ühe tõelise sõbra.
Kui väga hingeliselt tasuv on lasteraamatuid vanemas eas uuesti lugeda, õpetavad mulle tihtipeale Ronja ja vennad Lõvisüdamed. Et ma üleüldse Charlotte'i ja Wilburi sõprusest lapsena lugenud oleksin, ma ei mäletagi, kuigi mu ema ütles, et meil see raamat kodus riiulil seisab (nagu ilmselt enamikul teistki). Seda raamatut lugedes arvan, et lapsena oleksin sama kurb olnud, kui nüüd, mil selgeks sai, et tegu ei ole õnneliku lõpuga ja et igal teol on oma tagajärg ja igal ohvril oma hind, olgu eesmärk nii üllas kui tahes.
Okei, võib ka lisada, et tänu illustratsioonidele õpib linnalaps, kuidas sead välja näevad, aga leebelt öeldes on ju sulaselge, et tegu on erinevate inimtüüpidega ja nende kaudu iseloomude kohta õppides ja mõtiskledes jõuab nii noor kui vana lugeja järeldusele, et sead ja ämblikud pole sugugi õõvastavad ja/või räpased, vaid omal moel väga kasulikud ja võib-olla ka väga mõnusad vestluskaaslased - oskaksime me vaid, nii siinkohal Christopher Robini osa täitva tütarlaps Ferni ema sõnadega, nii hästi kuulata.
Sest vaatamine ja nägemine ning kuulmine ja kuulamine on niivõrd erineva sügavusega tegevused ja sellest sügavusest tulenevalt varieerub ka vaimne-hingeline tulemus.
Supersüdamlik mitte-ainult-laste-raamat.
No comments:
Post a Comment