Brasiilia kirjanik Paulo Coelho Romaanid „Alkeemikust“ (1988) „Alephini“ (2012) on tuntud oma spirituaalse sõnumi ja teekonna poolest. Coelho on kirjanik, kes enda sõnul paneb kirja loo teemal, mis tema hinges enim kirjapanekut ootamas pakitseb. Sellest n.ö. ülestunnistusest ja hingelisest rännakust sünnib paberil lõpuks raamat.
„Zahiri“ (2005) lugedes jääbki mulje, nagu kirjanik oleks alguses küll raami kokkunaelutanud, kuid alles siis hakanud unistava pilguga sellesse sobituvat maali lõuendile visandama.
Romaani algus pajatab, kuidas minategelase abikaasa Esther on kadunud ja toob põnevust ja pinget, kuna naine oli ohtliku poliitilise olukorraga maades reporterina teel ja seega äkki ohus.
Ajapikku selgub, et Esther on omal käel ja tahtel kooselust loobunud ja läinud ennast otsima. Müstiline abiline ja/või Estheri potentsiaalne armuke Mikhail tuleb mingil hetkel minategelase ellu ja alguses jääb selgusetuks, kas tegu on meest edasiviiva või takistava tegelasega. Lõpuks mõistab protagonist aga kogu tegevuse tagamaid ja asub isiklikule vaimsele rännakule teel enese- ja samaaaegselt armuvalu ületamiseni – armastuse nimel.
Kohati toimub romaanis pingeline tegevus, minateglease emotsionaalne räsimine ja huvitavate figuuride vahetumine, kohati on tegu aga lihtsalt päeviku ja senise elu refleksiooniga. Mõlemad on aga samavõrd põnevad ja mõjuvõimsad, kuna tegu on ausa ülestunnistusega vabameelse inimese südame poolt, kes teab täpselt, et tema suhe selle inimesega on olnud võrratu, aga ka, et tema ego putitamiseks peab alati midagi toimuma ja et ta jääb ellu ilma selle inimeseta. Kuidas armastus maailma juhtiv jõud on ja miks altruistlikud teod ja egotsentrismi ületamine puhtasse vaimsesse seisundisse võivad viia, ilmneb alles lõpupoole, kui kunstnik on valu ja kannatuste läbi oma teekonna lõpp-punkti jõudnud.
Selline bipolaarne armastus, mille all Coelho minategelane „Zahiris“ kannatab – kohati ala-, kohati teadlikult – on reaalsus, sest kahe inimese suhtes esineb võrdses vahekorras nii armastust, vihkamist, austust kui põlgust, ja ühe isiku tundmaõppimise ja temaga koos kasvamise käigus tuleb osata leida tasakaal iseendaksjäämise, iseendakssaamise ja partneril sama teha laskmise vahel. Ja just kõige lihtsamates, kuigi samaaegselt varjundirikkamates toonides mõtiskleb Coelho protagonist oma armuelu üle.
Kuid – ja see on mu isiklik arvamus – iga hing jõuab oma eneserefleksiooni arengus mingil hetkel millegi üleinimlikuni, nagu taipab ka alguses väga egotsentriline, kuid hiljem lõpuks avatud silmadega vaatleja rolli langenu – on temast võimsamaid jõude, ja nende vabastamine ja tunnustamine eneses ja maailmas toob teda Tõele ja Õnnele lähemale.
Et Coelho minategelane samaaegselt sümpaatne ja ebasümpaatne tundub ja et Esther kui spirituaalsusesse-püüdleja teda algselt oma tegudega eemale ja lõpuks – deo gracias – aina lähemale (lükkab ja) tõmbab, annab figuuride realistlikkusele juurde ja illustreerib kenasti võitlust tema vana ja uue mina vahel.
Ja samaaegselt pungitseb ka see romaan viiruki ja müstika hõngust nagu Coelho œuvrele omane.
Absoluutselt kohustuslik kirjandus. Sisemine rahu ja tasakaal garanteeritud (vähemalt) nädala(te)ks.
„Zahiri“ (2005) lugedes jääbki mulje, nagu kirjanik oleks alguses küll raami kokkunaelutanud, kuid alles siis hakanud unistava pilguga sellesse sobituvat maali lõuendile visandama.
Romaani algus pajatab, kuidas minategelase abikaasa Esther on kadunud ja toob põnevust ja pinget, kuna naine oli ohtliku poliitilise olukorraga maades reporterina teel ja seega äkki ohus.
Ajapikku selgub, et Esther on omal käel ja tahtel kooselust loobunud ja läinud ennast otsima. Müstiline abiline ja/või Estheri potentsiaalne armuke Mikhail tuleb mingil hetkel minategelase ellu ja alguses jääb selgusetuks, kas tegu on meest edasiviiva või takistava tegelasega. Lõpuks mõistab protagonist aga kogu tegevuse tagamaid ja asub isiklikule vaimsele rännakule teel enese- ja samaaaegselt armuvalu ületamiseni – armastuse nimel.
Kohati toimub romaanis pingeline tegevus, minateglease emotsionaalne räsimine ja huvitavate figuuride vahetumine, kohati on tegu aga lihtsalt päeviku ja senise elu refleksiooniga. Mõlemad on aga samavõrd põnevad ja mõjuvõimsad, kuna tegu on ausa ülestunnistusega vabameelse inimese südame poolt, kes teab täpselt, et tema suhe selle inimesega on olnud võrratu, aga ka, et tema ego putitamiseks peab alati midagi toimuma ja et ta jääb ellu ilma selle inimeseta. Kuidas armastus maailma juhtiv jõud on ja miks altruistlikud teod ja egotsentrismi ületamine puhtasse vaimsesse seisundisse võivad viia, ilmneb alles lõpupoole, kui kunstnik on valu ja kannatuste läbi oma teekonna lõpp-punkti jõudnud.
Selline bipolaarne armastus, mille all Coelho minategelane „Zahiris“ kannatab – kohati ala-, kohati teadlikult – on reaalsus, sest kahe inimese suhtes esineb võrdses vahekorras nii armastust, vihkamist, austust kui põlgust, ja ühe isiku tundmaõppimise ja temaga koos kasvamise käigus tuleb osata leida tasakaal iseendaksjäämise, iseendakssaamise ja partneril sama teha laskmise vahel. Ja just kõige lihtsamates, kuigi samaaegselt varjundirikkamates toonides mõtiskleb Coelho protagonist oma armuelu üle.
Kuid – ja see on mu isiklik arvamus – iga hing jõuab oma eneserefleksiooni arengus mingil hetkel millegi üleinimlikuni, nagu taipab ka alguses väga egotsentriline, kuid hiljem lõpuks avatud silmadega vaatleja rolli langenu – on temast võimsamaid jõude, ja nende vabastamine ja tunnustamine eneses ja maailmas toob teda Tõele ja Õnnele lähemale.
Et Coelho minategelane samaaegselt sümpaatne ja ebasümpaatne tundub ja et Esther kui spirituaalsusesse-püüdleja teda algselt oma tegudega eemale ja lõpuks – deo gracias – aina lähemale (lükkab ja) tõmbab, annab figuuride realistlikkusele juurde ja illustreerib kenasti võitlust tema vana ja uue mina vahel.
Ja samaaegselt pungitseb ka see romaan viiruki ja müstika hõngust nagu Coelho œuvrele omane.
Absoluutselt kohustuslik kirjandus. Sisemine rahu ja tasakaal garanteeritud (vähemalt) nädala(te)ks.
No comments:
Post a Comment