Wednesday, December 26, 2012

E. L. James: "Viiskümmend halli varjundit" (Fifty Shades of Grey)

Ma usun, et teilegi on kunagi kingitud raamat, millele te kunagi oma raha ei kulutaks, kuhu aga huviga piilute, kui ta juba kuuse alla topitud on. Nii juhtus minuga sellel aastal, kui kallis sõbranna mulle varajase jõulukingitusena (kuna ma teda enne jõule külastasin) selle aasta softpornohittromaani "Viiskümmend halli varjundit pihku toppis ja vandeseltslaslikult muigas. Lootsin, et ei hakka igav.

Lugesin siis selle toreda kuuesajaleheküljelise romaani läbi ja otsustasin, et selle raamatu edu fenomen on tunduvalt huvitavam kui raamat ise. Okei, naised loevad hea meelega lihtsakoelisi romaane, kus süütu naistegelane kohtub jõuka ja eduka, kuid mineviku traagikast täiesti tuksi keeratud psüühikaga meestegelasega. Naistegelane oma süütu olekuga tõmbab meestegelast, meestegelane paneb naistegelases äkitselt mahlad pulbitsema, mille olemasolu teda siiani huvitanud ei ole. Järgneb detailirohkete seksistseenidega täidetud suhtelugu, mille taustal vahepeal pisikesi detaile tegelaste elust jagatakse. Aga seks, seks on tähtis, kuna Christian Grey, CEO, Grey Enterprises Holdings, Inc., on sadist ja omab täisvarustusega piinamängutuba, kus pidevpunastaja Anastasia steele talle alluma peab. Teisiti asjad ei toimi.

Ühesõnaga - tegu on täiesti tüüpilise romaan-tüüpi teosega, mille lehekülgede arv küll muljetavaldav on (Barbara Cartlandi taolised r-rated aadlike maailma ülekantud romaanid kestavad enamasti kolmandiku E. L. Jamesi softpornohittromaani mahust) - see saavutatakse tegelaste meilivahetuste kirjapanemisega, mis küll teatud põnevust ülal hoiab, ja okei, kõik seksikorrad on erinevad, Anastasiat klopitakse erinevas formaadis piinariistadega, autor üritab valu psühholoogiast sotti saada ja seda lugejale usutaval kombel edastada (mis on ka ainus aspekt, mis mind sellise sisuga romaani puhul oleks tõeliselt huvitanud) - aga see on liiga lihtne. Kahjuks liiga lihtne. Olen lugenud tunduvalt komplekssemaid ja paremaid noorteromaane.

Christian Grey psühholoogilist anatoomat avaldatakse vaid tükikaupa ja esimese romaani lõpuks pole sugugi selge, mis temaga siis päriselt ja tegelikult ja täielikult juhtus - selge on, et mehel tuli kannatada traagiline lapsepõlv ja traumaatiline nooruspõlv julmade naiste käe läbi -, seetõttu tuleb ka muidugi lipata triloogia teist osa ostma. Aga see pole kahjuks piisav, sest narratiiv on nii roosa ja lilleline, et igav hakkab.

Ma saan aru, miks naistele meeldib. Suhtlemine ja iseenda siseelu analüüsimine on piisavalt raske, rääkimata siis suhte ülalhoidmisest ja aususest. Aga siin on suhe, mis sujub, olenemata selle võimatuna tunduvast dünaamikast, tegelased avavad end teineteistele samm-sammult, ja mis on nii mõnegi naise jaoks võibolla utoopia - mees, kes on üldiselt täielik sadist, aga kes suhtub ometigi naise kehasse austusega ja keda ei häiri näiteks, et neiul päevad on ja kes räägib oma seksuaalsoovidest täiesti avatult. See on ilmselt see, mida keskmine naine, kes on kaugeltki mitte nii liberaalne kui need tegelased, loodab ja ootab - lillelises kuues muidugi.
Kahjuks on E.L. Jamesi kirjeldus niivõrd ebarealistlik... et igav hakkab.


Sorri, hakkas igav.

No comments:

Post a Comment