Scott Fitzgerald: Ilus ja neetu

Scott Fitzgeraldi teine romaan "Ilus ja neetu" ilmus aastal 1922 ja nautis samavõrd populaarsust kui sotsiaalseid teemasid omanäolise huumoriga puudutava autori esiteos "Teisel pool paradiisi". Kurjad keeled teavad pajatada, et mõlemas romaanis olla väga palju autobiograafilist.


Ta on intelligentne noormes, kelle teadlikkus enese mugavast elustiilist ei paiska teda karjääriredelile ronima. Sest Anthony Patch elab rahulikult oma vanaisa kulul ja mõnuleb sõprade seas kohvikus, teatris, baaris ja koduses vannitoas, kus teener Bounds talle briti aktsendiga võileibu serveerib. Tal on suhteid naistega, kuid üks on kindel – ta ei armu ega abiellu mitte kunagi. Mitte. Ku-na-gi.

Temake on omamoodi neiu, keda ei huvita stampmõtlemine ja kel on võimatu sõbruneda omasoo esindajatega – naiste tagasihoidlikkus ja meestele toetumine ajab Gloria Gilberti närvi ja toodab vaid antipaatiat ning harjumust vastassoo esindajaid vestluspartneriks otsida. Et mehed talle jalge ette viskuvad ning kuud ja päikest lubavad, pole kaunitarile midagi uut. Mõned suudlused on ta kinkinud, kuid et ta tõeliselt armuks – seda pole veel juhtunud.


Loomulikult kohtuvad need kaks erakordset noort kaunist idealistlikku hinge ja upuvad teineteisesse. Ilusast armastusloost saab allakäik ja Fitzgeraldi sarkastiline suurteos „Ilus ja neetu“ pajatab sujuvas, lõbusas, meisterlik-filigraanselt kontstrueeritud keeles, kuidas kaks ilusat noort inimest teineteise allakäiguks saavad.

Romaani sinusoidse narratiivirongi rööpad viivad armunuid mäest üles ja mäest alla, lubades aastate ja seikluste poolt räsitud Anthonyle ja Gloriale lõpuks veel üht võimalust kahekesi õnnelikuks (loe: rikkaks) saada – kahekesi õnnestub neil noormehe vara kiiresti läbi lüüa, aga raha tähendab vabadust ja vabadus õnne, pealegi on mõlemile omane jõudeelu moto: töötav inimene vaid raiskab oma aega. Kuid oh õnnetust – selleks ajaks on juba liiga hilja päästa paarikese õnn.

Milline satiir rikaste ja ilusate elust! Kui üksluine ja kohutavalt sisutu see tegelikult on, kui pealiskaudne!

Siinkohal põhjendab end ka minu kahtlev-erapooletu seisukoht Scott Fitzgeraldi tuntuimate romaanide hulka kuuluva suhtes. Tegu on üpris tüüpilise looga, kas pole? Kas kümnete lehekülgede võrra kestev heietamine kõrvaltegelaste mõtetest ja lebotavad arutelud kohvikutes – kõrvalteemadel – annavad raamatule tõepoolest nii palju juurde, et 383 lehekülge saab täis kirjutatud pinget pidevalt ülal hoides? Nii mõnigi peatükk tüütab.

Isiklikult võtaksin raamatut umbes sada lehekülge õhemaks, kuigi näiteks üks teatud episood Anthonyst võõrsil, mille kaalus veel hetk tagasi kahtlesin, annab pikemal järelemõtlemisel tunnistust mehe tõprusest ning Gloria armastuse puhtusest, mis omakorda õigustab raamatu traagilist ja/või õnnelikku lõppu ja lisab protagonistidele veel ühe varjundi. Mõlemad figuurid üllatavad oma käitumisega ja näitavad end uuest küljest, kinnitades sellega samal ajal vaid stampe ja iseenda trafaretsust. Aga sellised tõigud annavadki kogu teose irooniale vaid juurde.

Kas pealkiri “Ilus ja neetu” viitab õigesti mõistetult ainsusele, või on siiski tegu mitmusega? Kas neetud on/oli vaid Anthony või ka Gloria? Ka inglise keeles ei ole tegelikult võimalik kindlaks teha, kumb tõlgendus õige(m) oleks.

Ülalpool väljatoodu tõttu vaidleksin autoriga nii mõnegi peatüki kaalu üle. Kuid lõppkokkuvõttes ei saa salata, et tervikuna on tegu igati nauditava ja kaasaelama paneva voodikapiromaaniga. Ühtaegselt nii satiir kui traagika, mõlemad pooled klass omaette ja ühtekokku üks väärtuslik münt. Olgugi, et kõik figuurid ei ole täielikult õnnestunud, on protagonistide ja mõne kõrvaltegelase käekäiku vägagi tabavalt - ja lausa kordumatult - kirjeldatud.