Prantsuse esi-ning põhieksistentsialistide hulka kuuluv Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui järelkajana 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustavad vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.Sartre loobus aastal 1964 Nobeli kirjanduspreemiast, jäädes iseenese põhimõtetele truuks – Sartré isiklik hinnang kirjanduse kui sellise väärtusele pole tema eksistentsialistlikust vaatepunktist eriti suur, tähtsam on indiviidi eneserefleksioon. Kuid oma lugejaid selleni viies ja ühiskonda nii seest- kui väljastpoolt puurides on Sartre teinud tohutut tööd ühest küljest uute kirjanduslike perspektiivide avamisega ja teisalt kriitilise dialoogi julgustamises.
Näidend "Kinnine kohus" nägi ilmavalgust aastal 1944 ja käsitleb põrgutemaatikat. Nimelt on tegu toaga, kuhu pistetakse kolm inimest, kes üksteise kõrval igaviku veetma peavad. Kommentaariks näidendile on Sartre poleemikat tekitanud tsitaat: "Põrgu - see on teised inimesed", mida on tihtipeale valesti tõlgendatud. Sartre selgitab ise näidendi järelsõnas, et ei ole selles võtmes misantroop ega taha end ühiskonnast eraldada või teiste inimeste peale põlgusega verbaalselt sülitada. Põrgu - see on hirm selle ees, kuidas teised inimesed sinu peale vaatavad ja millise mulje sa neile jätad. Kahel tegelasel kolmest ei ole julgust end "avalikkusele" avada ja põhjustest rääkida, mis nad sellesse "põrgusse" tõi, kuna väljapoole on tarvis näidata end teatud perspektiivist. Sellepärast tüürib Sartre arvamuse kohaselt enamikku inimesi pidev hirm ja enese salgamine, mis neid eluajal põrgutulena jälitab. Põrgust väljumiseks tuleb inimesel selle kohaselt olla truu iseendale ja hüljata näilisus, millega kaasnevalt ka hirm maailma mitte-eduka petmise ees kaob. Valel on lühikesed jalad.Sartre kirjatükid pole kunagi pikad, ja ilmselgelt räägib kirjaniku kasuks, et 60 lehekülge dialoogi lendas mu pähe ja jättis mõtted edasist arengut ootama. Kohati vägagi makaaber, kuna need kolm tegelast sama ootamatult nii tundmatusse vangistusse visatakse kui lugejat - ainult teab lugeja, et need kolm sinna veel pärast teatritüki publiku-ukse sulgemist väga kauaks jäävad.
Tegu on taaskord maailmalava temaatikaga, kuna inimene kogu oma eluaja pidevalt laval käib ja enamikule inimestele pidevalt midagi näitleb. Sest normid nõuavad nii. Seega on tegu lavatükiga, kus publik näeb näitlejaid, kes on laval, mängides inimesi, kes jälgivad inimesi, kes mängivad inimesi. Juba teatraalses topeltmõttes hästi teostatud kompositsioonispiraal/-rõngas, aga Sartre hästi valitud tegelaskujud tõmbavad muidugi ka endasse ja pakuvad huvi, eriti küsimus, kas mõnel neist õnnestuks end tõesti sellest igavesest piinast päästa...
...ja ohkega viimast lehekülge keerates tuleb igaühel enda jaoks lõpp spekuleerida - mis muidugi vaidlusele-väitlusele viljaka pinnase annab.Eesti keeles on näidend ilmselt lühemgi kui 60lk, lugesin seda siin saksa keeles. Kui tükk teile tuttav, siis palun, avaldage arvamust! Kas mõnel neist kolmest on mingitmoodi võimalik põrgust pääseda või on see algusest peale välistatud?
Viimaks tuleb veel nentida, et Sartre tegelased on niivõrd värvilised ja oma autoportreed jutustades üpris head advokaadid, seetõttu ei tundugi nad ebasümpaatsed oma patutunnistuse kildudel istudes, vaid lihtsalt... inimlikud...
Igavene imetlus, hr. Sartre.
No comments:
Post a Comment