Wednesday, September 5, 2012

68. Salman Rushdie: Midnight's Children

Sir Salman Rushdie (sünd. 1947) on oma romaanidega nii rõõmu kui pahameelt tekitanud. "Saatanlikud värsid" (1988) põhjustas moslemite kogukonnas furoori, kuna autor suvatses Koraani sisuga liiga interpretatiivselt-vabameelselt ümber käia ja sellest tulenevalt nõudis Iraani vaimulik Ruhollah Khomeini lausa Rushdie tapmist. Lõppude lõpuks mõtles Khomeini küll ümber, aga pahandust tekitas Rushdie vabameelsus siiski.

Alustuseks keskendun Rushdiele Bookeri kirjandusauhinna toonud romaanile "Kesköö lapsed" (1980), mille keskseks teemaks India ja Pakistani ajalugu aastatel 1915-1977. Jutustaja räägib lugejale iseendast, kuna kardab, et muutub varsti vanaduse lähenedes lausa tolmuks ja leiab, et elulugu on vaja kiirelt kirja panna.

Rushdie loomingus on väga palju elemente, millest enamik omavahel kenasti põimitud ja üksteisele kaalu ja kihilisust lisavad. Näiteks räägib "Kesköö lapsed" väga palju India ajaloost, kuigi kõik need sündmused eelkõige protagonisti arengu taustamuusikaks mängivad. Sisuliselt on kirjeldatud väga paljusid tegelasi, kuna protagonist alustab oma vanaisa nooruspõlve lugudega. Tegu on lõppude lõpuks tähtsustetute nüanssidega, aga figuuride kirjeldused ja suguvõsa pärandina tunduvate loomu- ja näojoonte põlvest põlve liikumine on kokkuvõttes huvitavad.

Rushdie oskab oma stilistilisest lohakusest hoolimata - mõnikord ehitab ta suurepäraseid lauseid, mõnikord unustab komad sootuks - väga kaasahaaravalt jutustada ja kõigi nende perekonna liikmete saatused on kogu nende traagikat mäletades samaväärselt koomilised, mistõttu nende piinlik inimlikkus ka sümpaatiat ja empaatiat tekitab.

Indias käinute Rushdie-lembuse kohta julgen ka siinkohal spekuleerida, sest minu jaoks lausa märkamatult põimuvad loolõime hõredamatesse kohtadesse pildid jõgedest, punasest kindlusest, erinevatest väljakutest, põiktänavatest, kerjustest, värvidest, lõhnadest, helidest ja kogu minu isiklik India kogemus tuleb vaikselt-vaikselt esiplaanile.

Lisaks kõigele toob Rushdie oma romaani väga Marqueziliku elemendi maagilisest realismist, kus mineviku vaimud on lähedal, inimestel on üleloomulikud võimed, kui midagi ikka väga tahta, see ka juhtub, ja kus sellist asja nagu juhus pole olemas. On veider leida selliseid jooni Rushdie loomingus, aga mingitmoodi ta sobitab nad oma kokkuvõttes siiski üpris realistlikku India-ajalugu-tema-minategelase-suure-nina-tagant-piilumas-maastikumaali-portreesse nii, et nad sobivad sinna.

Kõik ülalmainitu on hästi tehtud ja Rushdie oskab jutustada, kuid "Kesköö lapsed" on mulle ebasümpaatne, sest ma ei saa kunagi sõbraks romaani minategelasega.

Okei, ta räägib lugejaga nagu sõbra või oma päevikuga, miks ka mitte, enam veel nagu iseendaga, kuigi jutustab oma elust samal ajal abikaasa Padmale, kes tal pidevalt üle õla kiikab, kaasa loeb, kritiseerib ja küsimusi esitab, ja tahab oma elust oma pojale jutustada, et pärast kirjutamise lõpetamist tolmuks muutuda - kuna tunne kuulutab juba mõnda aega, et tuulde lendamise aeg on lähenemas.

Mulle meeldib idee, et mingil hetkel peaks igaüks meist vähemalt enda jaoks ja vähemalt oma peas oma elu paika ja kirja panema ja endale selgeks tegema, mis ja kes meid enim mõjutas ja kas ja kui palju me mingil hetkel päris õiges või päris vales suunas kõndinud oleme ja kuhu see meid toonud on. Aga Rushdie Saleem Sinai kõhkleb ja kahtleb, kas nüüd või millal jutustada teatud asju, topib teatud lugusid kohtadesse, kuhu nad kronoloogias ei kuulu, ja mis kõige hullem: käsitleb ennast kui kõige suurepärasemat objekti kogu maailmas.
Okei, üleelusuurune nina või erakorselt suur kasv või kõverad jalad ei anna tema välimusele küll suurt juurde, ja neid kirjeldatakse sellistena, nagu nad on, aga üleüldiselt keskendub Saleem minu maitsele liialt oma perspektiivile ja sellega seoses vaatab ülejäänud maailmale ülevalt alla. Siinkohal kaob minu jaoks romaani iroonia võlu ja toon muutub lihtsalt üleolevaks.

Mõnikord juhtub väga heaks peetud kirjanikuga nii. Romaani mitmesajandal leheküljel, pressides end teatud peatükkidest läbi, tundes mõnedes taas, et väga põnevaks läheb, ja pööritades vahepeal taas silmi....

Jään austust avaldavale, kuid ebalevale seisukohale.

2 comments:

  1. Stilistiline lohakus on vast sihipärane.

    ReplyDelete
  2. Arusaadav. Ja korduv ka nt. saatanlikes värssides. Rushdielik. Aga ei tööta alati - minu jaoks - nii nagu võiks.

    ReplyDelete