Edith Wharton: "Ethan Frome"

USA kirjanik, näitekirjanik ning sisekujundaja Edith Wharton (1862-1937) pälvis esimese naisena Pulitzeri kirjandusauhinna aastal 1921. Wharton on tänapäevani üks tundumaid Ameerika Ühendriikide naiskirjanikke.

Whartoni sulest on ilmunud raamatuid nii sisekujunduse kui reisiteemadel, kuid tema tuntuim kirjandus on siiski kõrgklassi ühiskonna aineil kirjutatud psühholoogilised romaanid. Ilmselt kõige populaarseim tänapäevani "Süütuse aeg" (Age of Innocence, 1920), kus New Yorgi kõrgklassi ühiskonna paneb kihama Euroopast naasnud vabamõtleja.

"Süütuse aeg" on humoorikas ning kergema tooniga romaan, kuid lugesin seekord Whartoni lühiromaani "Ethan Frome", kus fiktiivse linna Starkfieldi külastaja leiab müstilise nimitegelase ning otsustab uurida tema taustalugu, kuna Frome on saatusliku õnnetuse tagajärjel jäänud invaliidiks.

Leila Slimani: "Adèle"

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan eelmisel aastal.

Sel aastal on inglise ning saksa keelde tõlgitud ka Slimani debüütroman "Adéle" (Dans le jardin d'ogre, 2014), mis kummalisel kombel ülejäänud kirjandusmaailmas pälvimas tuntust "Hällilaulu" järglasena.

Olgu ajalise lineaarsusega kuidas on - Slimani teisena loetud teos on tunduvalt süngem ning justkui veelgi elulisem kui esimene, kuigi uurib taas teistsuguseid inimlikke nõrkusi ja tumedaid külgi.

Adèle on abielus teda mugavalt ning abikaasalikult-kiinduvalt armastava eduka arst Richardiga ning nende pojaga võiks noor naine nautida täiuslikku pereidülli – kuid tema tundeelu ei peegelda lihvitud fassaadi värve ega vorme.

Theodor Storm: "Immensee"

Saksa kirjanik Theodor Storm (1817-1888) on üks olulisemaid saksa realismi esindajaid. Tema tuntuim teost "Kimliratsur" on lühidalt mainitud ning kiidetud ka minu blogis (link). Stormi realism on segatud romantiliste looduskirjeldustega, ning sellest tulenevalt on tema tundelistes figuurides ka teatud müstilised elemendid. 

"Kimliratsur" võiks olla pea et maagilise realismi, mitte realismi esindaja. Stormi suur armastus oma päritolupiirkonna Põhja-Saksamaa vastu ilmneb tema loomingus väga selgelt ning maastikke on kirjeldatud oskuslikult ja voolavalt.

Lugesin hiljuti Stormi lühijuttu "Immensee" (1849), mis on eesti keelde tõlgitud pealkirjaga "Mesilinnu järv", kuna "Imme" on saksakeelne sünonüüm sõnale "mesilane". 

Lugu räägib

Lembit Uustulnd: "Kapten. Avameri"

Eesti kirjanik Lembit Uustulnd on meremehe ametit pidanud üle kolmekümne aasta, ning tema sulest on ilmunud üheksa raamatut. Uustulndi esimene romaan “Kiikhobune Antverpenist” ilmus aastal 1998.

Sarjana plaanitud "Avameri" näitab mõlema kogemustepagasi olemasolu, kuna romaan on voolav nii meremeheõpikuna kui meelelahutusena.

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. Saaremaa ühismajandi „Kaluri poeg” laevad püüavad merehõbedat nii rannikumerest, kui Aafrikast, ning eksootiliste sihtide lähedus eesti meremehele oli minu jaoks ootamatu ning väga põnev lugeda.

Margaret Atwood: "Kassisilm"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).

Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.