Saksa kirjanik Heinrich Böll (1917-1985) on üks sõjajärgse kirjanduse tuntumaid ja tähtsamaid esindajaid. Tema romaanidest on eesti keelde tõlgitud käputäis romaane (Vikipeedia nimekiri) ning kuigi näiteks minu Treffneri Gümnaasiumi koolikirjanduse hulka kuulus mitte Böll vaid Hesse, on Böll Saksamaal tänapäevani väga tähtis kui mitte keskkooli, siis bakalaureusse jõudnud noore inimese lugemisnimekirja liige ning tuntud ja armastatud klassik.
Nobeli kirjanduspreemia pälvis Böll aastal 1972. Tema romaan "Klouni silmaga" (Ansichten eines Clowns, 1963; eesti keeles 1968) on 1960ndate ning 70ndate aastate kirjanduse stiilipuhas tüüpnäide.
Hans Schnier on oma katoliikliku jõuka pere lootuste pettumuseks otsustanud, et temast saab kloun. Lühikese hiilgehetke järel kaotab ta aga publiku poolehoiu ning etteasted muutuvad aina tagasihoidlikumaks - kuni viimased huvilisedki kaovad ning üksik kloun oma korterisse tühja külmkapi ette mõtisklema jääb.
"Klouni silmaga" on mõtisklus sellest tühjast kohast, näitab Hansu minevikku, olevikku, tema seisukohti oma pere elufilosoofia suhtes, Saksamaa sõjajärgsetest mentaliteetidest, seltskonnas kõrgetel positsioonidel mugavlevatest persoonidest, kooliaegsetest kodus ning koolis käibel olnud natsionaalsotsialismi ja katoliiklusega seotud tavadest ja sellega seotud ebaõiglusest ning kunstniku elukutse valinud ja romantilise loomusega isiku raskest elust üleüldiselt.
Hans on vähemalt oma peas põhimõttekindel nii keeldudes sõlmimast abielu armastatud Mariaga, kuna sellega kaasneks kirjanlik nõusolek laste katoliiklikule haridusele; katkestab telefonikõne vennaga, märgates et too on suhelnud nii Maria kui tolle uue abikaasaga...
Samaaegselt on Hansu elu sisuks kirjeldatud hetkel rahaandjate leidmine - tema mõtted tulevikule on küll täidetud lootustega uue show ülesehitamisest ja uue edu ning rahalise stabiilsuse pälvimisest - kuid lõpuks istub Hans ikka veel voodil ja pole harjutamist alustanud.
Bölli romaan on seega väga realistlik ja selge portree inimesest, kes säilitab samaaegselt isiklikud moraalifilosoofilised põhimõtted ja ideoloogia, kuid seoses sellega kaotab ka ülejäänud sotsiaalsed elemendid - armastuse, positsiooni, kapitali. Jääb vaid nimekiri inimestest, kellele helistada ning rahalist toetust paluda.
Keskmes ongi vastuolu nende inimeste põhitõdede aktsepteerimise ning nende kapitali vastuvõtmise vahel - Hans ei hooli sõprusest või heakskiidust, vaja oleks vaid suitsu, napsipudelit ning lahkeloomulist naist. Sotsiaalsed üksused ning perekondlikud sidemed teda ei huvita. Teda huvitab vaid kloun olemine - oma sõnadega, "ma olen kloun, ma pole inimene", ning oma melanhoolias on Hans stiilipuhas.
Kas tema tegude ning otsuste tulemusel tekkinud olukorda hinnata kui võimetust olla teistega või võimekust jääda iseendaks, on keeruline öelda, sest ideaalvariandis võiks iga inimese eksistents olla kompromiss nonde kahe vahel - eks ka selles vastuolus peitub Hansu melanhoolia järgmine tuumpunkt.
Refleksiivsete romaanide fännidele ning süütute kelmiromaanide lugejatele on "Klouni silmaga" kindlasti huvitav lugemine.
Kriitilisema silmaga nõudlik sündmustekeskne lugeja võiks arvata, et see Schnier on teovõimetu hädapätakas ja pole üldse empaatiat ära teeninud. Kuid ka sellel lugejal on võimalik klouni vaadetest midagi õppida.
No comments:
Post a Comment