Prantsuse kirjanik, ajakirjanik, arhivaar ning võõrleegioni ohtvitser François Mauriac (1885-1970) on üks olulisematest romaanikirjanikest Maailmasõdade vahelisel ajal, 1920ndatel aastatel ning 1930ndate alguses, ning liberaalse kirjandusvoolu Renouveau catholique pioneer ning rajaja.Tema sulest on ilmunud hulgaliselt tunnustust pälvinud luuletusi ning romaane, neist tuntumate hulka kuuluvad "Armastuse kõrb" (Le Désert de l'amour, 1925), "Thérèse Desqueyroux" (1927) ning "Endise aja nooruk" (Un adolescent d'autrefois, 1969).
Mauriac üllitas umbes kümmekond romaani ka pärast Maailmasõdu ja proovis hiljem kätt näitekirjanikuna, kuid enimkiidetuks ja edaspidi tuntumaks kujunesid ülalmainitud ajavahemikus ilmunud romaanid.
1952. aastal pärjati autor Nobeli kirjanduspreemiaga.
Mauriaci romaanidest on samuti vändatud arvukalt filme, neist uusim 2012. aastal ilmunud "Thèrése", peaosades Audrey Taoutou ja Gilles Lellouche.
Autori mõjukaimaks romaaniks peetakse 1932. aastal ilmunud "Ussipesa", mille otsese tagajärjena Mauriac noorima liikmena järgneval aastal Académie Francaise'i liikmeks võeti.
Lühike romaan on kontseptuaalselt vanaduspõlve jõudnud advokaadi kiri oma abikaasale, ning jutustab nende tutvusest, abielust, lastest, vananemisest ning arvukatest peres arenenug intriigidest, vaenudest, õelustest ja egoistlikest otsustest.
"Ussipesa" kiidetakse kui Mauriaci psühholoogilise võimekuse tippsaavutust, ning asjale pragmaatilisest seisukohast lähenedes võiks analüütiliselt tunnustada autori detailset ühe mehe viha, kadeduse, pettumuste ning väiklase ihnuse detailset kirjeldust: Louis, väga edukas advokaat, on jõudnud karjääriredeli kõrgemasse neljandikku, kuid tal puuduvad igasugused emotsionaalsed suhted oma abikaasa või lastega, kes tema silmis vaid omakasupüüdlikult tema raha varastada üritavad. Kohati on see küll ka tõsi, kuid mehe kirjeldustest ilmnevad järk-järgult tema enese perest kaugenemise initsiatiivi isiklikud põhjused.
Louis on ühest küljest ebasümpaatne, läbinisti pragmaatiline, kergesti solvuv ning armukade mees - samaaegselt tunduks lugu tema perspektiivist vaadates tõesti olevat, et tema abielu ning sellest lähtuvalt tema järelkasv põhineb vaid valedel ja majanduslikul kasul. Kuid kuigi protagonisti ja tema laste ning ka tema abikaasa vahel pole suuri emotsioone, lojaalsust, armastust või sõprust, on nad oma tundetudes ja isekuses täiesti võrdsed.Mauriaci pereportree on maalitud oma aja prantslasele tüüpilises inimese mittemeeldivate omaduste näitamise elementidega ning omavaheliste vastikuste koledates värvides, kuid nagu eelpool mainitud, on tema figuurid kui mitte sümpaatsed, siis huvitavad.
Mauriaci (ning võrdluseks ka näiteks Gidé, kes kirjutas samadel teemadel juba varem) positsioon oma aja kirjanduses on tunduvalt soliidsem: konventsionaalse pereidülli kehastava romaani aja lõpp algas põhimõtteliselt 19. sajandil, kuid 20. sajandi prantsuse kirjandus tematiseerib seda emantsipatsiooni tähistavat arengut hoolega. Mauriaci lõhenenud pere, millele vaid seltskondliku positsiooni kindlustamiseks ning armastuseta alus pandi ning selle toksilised tagajärjed kõigile osalistele on tüüpilised modernse romaani elemendid. Siiski on neid arenguid ning uusi tuuli võimalik huvitavamalt, dünaamilisemalt, värvikamalt kehastada, et oma aktuaalsus ka hiljem säilitada, mis Mauriacil ei õnnestunud.
Puudub värvide vaheldus, ambivalents, andestavad jooned. Muidugi on realistlikult ühe oma peres täielikult pettunud inimese perspektiivist kirjeldatud romaan ka ühetooniline, kuid romaani sisu ei ole pingeline ega vahelduv, lõpp on ettearvatav.
Seetõttu ei jätnud Mauriaci romaan mulle erilist muljet ning ei soovita ma teda ka lugeda. Tunduvalt huvitavam on näiteks sarnases stiilis kirjutatud, varem käsitletud Andre Gidé "Immoralist" (link).
Ehk oleksin pigem pidanud lugema "Armastuse kõrbe" või "Thérèse Desqueyroux'd"? Teadjad, soovitage, kui arvate, et need romaanid on lugemist väärt!
Kuid vaid oma kogemuste põhjal mina Mauriaci poole (tagasi) ei pöörduks.
Minule Mauriac küll väga meeldib, kuigi temas on palju ängi ja masendust. Olen lugenud (ja korduvalt) nii "Ussipesa", "Armastuse kõrbe", ""Thérèse Desqueyroux'd" ja selle järge "Öö lõpp" kui ka "Endise aja noorukit". Esimesena nimetatud on rohkem köitnud. Kui ta sulle lugedes ei istu, vaata siis Thérèse Desqueyroux' filmi, mis on üsna tekstilähedaselt tehtud (ja üsna masendav).
ReplyDeleteAitäh soovitamast. Eks mõne autori puhul teatud teosed "räägivadki" lugejaga, mõned mitte või vähem.
DeletePanen filmi kindlasti vaatamisnimekirja, ja ehk loen ka "Armastse kõrbe" mingil hetkel.