Nobeli kirjanduspreemia 1951. Pär Lagerkvist "Barabbas" (1950)

Rootsi kirjanik, luuletaja, esseist Pär Fabian Lagerkvist (1891-1974) oli nimekas ning Skandinaavias mõjukas kirjanduslik tegelane eelkõige 1920ndatest 1970ndate aastateni.

Tema sulest ilmunud tuntumad teosed on "Kääbus" (Dvärgen, 1944), mis tõi autorile esmakordselt kuulsust väljaspool Skandinaaviat; enim tähelepanu ning kiitust pälvinud "Barabbas" (1950) ning temaatiliselt "Barabbase" jälgedesse jääv jutustus "Ahasveruse surm" (Ahasverus död, 1960).

Lagerkvist kasvas väga usklikus peres ning tegeles selles võtmes intensiivselt Piibli lugemise ning eksegeesiga. Tema põhiteemad on moraalifilosoofilised, kuid sisuliselt seotud tegelastega Uuest Testamendist.

Sellega seoses on "Barabbas" romaan röövlist ning mõrtsukast, kes Jeesus Kristuse ristilöömise päeval Jeesuse asemel vabaks lasti. Romaan jälgib Barabbas, kes seisab ristilöömise päeval publiku hulgas, tema kohtumisi teiste Jeruusalemmas, Jeesuse ülestõusmist, Barabbase kohtumisi erinevate jüngrite ning Jeesuse "fännidega" ning samuti tema vestlusi Jeesuse endaga.

Romaani taustsüsteemiks on ristilöömise aegadel toimunu, kuid tuumaks on Barabbase mõtisklused hea ja halva teemal; tema kahtlused oma hea inimene olemise teemadel, tema kõhklused Jeesusesse uskumisel - Barabbas vestleb paljudega, kes teda Messiana tunnistavad, kuid kahtleb kaua, kuni temastki saab uskuja.

"Barabbas" jõudis kahel korral ka filmilinale: aastal 1953 ning hiljem aastal 1961. Samuti ilmus 2012. aastal telesari, nimiosas Billy Zane.


Kirjanduslikus maailmas pälvis Lagerkvist suurt poolehoidu - 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Andre Gidé, kellest eelnevalt juttu olnud (link) ja kes kirjutas minu romaaniväljaande eessõna, tituleeris "Barabbase" kirjanduslikuks meistriteoseks.

Gidé enese ning enne teda näiteks Du Gardi loomingust (link) ilmneb, et religioon ning Uue Testamendi tegelased ja üldised hea-halva-küsimused paelusid prantslasi 20. sajandil - seega ei pane ma ka imeks, et Gidé Lagerkvisti imetles. Gidé oli ka rootsi keele austaja, kuigi seda kunagi päriselt ära ei õppinud - võib-olla seisnes selles ka Lagerkvisti romaani osaline (või lausa peaasjaline?) võlu.


Minu arvates on "Barabbas" nimelt kui näpatud sensatsiooniline väärtus välja arvata üpris kesine jutustus ühest mehest, kes läbi teda ümbritsevate sündmuste tatsub, neid jälgib, ja siis taas edasi sammub.

Materjal võiks olla huvitav, sest "Barabbas" on konfliktidest piinatud indiviid, mis võiks tõepoolest tähendada, et tegu on hea inimesega - kui ta vaid poleks mõrvar, kes nõustus Jeesuse tema asemel ristilöömisega.

Kuid Jeesuse elust huvitujatele on olemas Uus Testament kõigi oma nelja raamatu ja apokrüüfide hiilguses, ja seda soovitaksin ma ennemini kui "Barabbast".

Lagerkvist võis omal ajal olla sensatsioon ning tema luule võib luulehuvilisele moraalifilosoofile põnevust pakkuda küll, kuid "Barabbas" pole tähelepanu väärt.