Mika Waltari: "Turms, surematu" (Turms kuolematon, 1955)

Soome kirjanik, ajakirjanik, tõlk, kirjanduskriitik ning näitekirjanik Mika Toimi Waltari (1908-1979) alustas oma akadeemilist karjääri vanemate soovil teoloogiaõpingutega, kuid vahetas kiirelt eriala kirjandusteaduse ning filosoofia kasuks.

Waltari on Soome kirjandusmaastikul ilmselt tänapäevani kui mitte kõige tuntum, vaid üks tuntumaid nimesid. Autor üllitas oma eluajal suurtes kogustes erinevates vormides kirjandust - filmistsenaariumidest koomiksite tekstideni. Tema kaugelt tuntuim teos on aga 1945. aastal ilmunud romaan "Sinuhe, egiptlane" (Sinuhe egyptiläinen) - ajalooline romaan Egiptuse 18. dünastia vaarao Ehnatoni isikliku arsti perspektiivist.

"Sinuhe" tegevus toimub küll 14. sajandil eKr, kuid atmosfäär ja tegelased kajastasid Maailmasõdade-aegset tunnetust nii hästi, et romaani resonants levis kiirelt üle maailma. "Sinuhe" valitses näiteks USA bestsellerite nimekirja aastani 1949, mil ilmus Umberto Eco "Roosi nimi". Saksamaal oli Waltari üliedukas 50ndatel ja 70ndatel aastatel.


Täna tuleb juttu Waltari inglise keeles "Etruski" nime all tuntud romaanist "Turms, surematu" (Turms kuolematon, 1955), mis hiljuti ilmus Varraku kirjastuses uues trükis. See ajalooline romaan toimub 5. sajandil eKr Vahemereriikides ning jutustab Turmsi teest iseendani.

Romaani alguses mainitakse küll, et Turms on surematu ning leidnud tee oma kehasse, kuid kes Turms tegelikult on ja millise saatuse talle jumalad määranud, selgub romaani käigus.

Esmalt kirjeldab Waltari põneval, kohati lustakal, kohati tõsisel toonil Turmsi teed tagasi kodumaale, tema elu suurlinnas Roomas, Sitsiilias ning teistes linnades. Waltari kirjeldab tähtsaid ajaloolisi sündmusi ning kuningaid, kuid seab esiplaanile Turmsi keerulise armuloo jumalanna preestrinna Arsinoega.

"Turms" on ääretult põnev romaan ning kuigi vanaaegsete väljenditega täidetud lehekülgi on alguses veider lugeda, on väga lihtne Turmsi seiklustega ühineda, tema merereise ning lahinguid jälgida, lõbusatest naiste ja meeste suhete vahelistest episoodidest ning eriti tihti lugeda alkoholi ja teiste uimastite tarbimisega seotud seiku.


Itaalia ühiskond 5. sajandil eKr oli kindlasti väga paljus tänapäeva omast erinev - valitsemismeetodid, klassiühiskond, orjade olemasolu ning poliitilised võimalused ja vabadused on midagi radikaalselt muud, kuid Waltari võime lugejat sellesse aega tagasi viia ning Turmsi rahuliku pilgu läbi jälgides seda maailma läbides muutuks justkui loomulikuks, et vanad jumalad on elus ja neile tuleb igapäevaselt ohverdada, et kellegi tapmine on täiesti normaalne tegu (kui see pole Rooma kodanik) ja et abielusuhted võivad traditsioonilisest mudelist veidi erineva. Samuti on kõik moraalsed kõrvalekalded seletatavad jumalate müstilise mõju ning tahtega.

Kuid ka figuuride tasandil on Waltari leidnud kuldse kesktee ajalooliste mõjude ning ajatu inimlikkuse vahel - tema naisprotagonist, teoorias puhas ning süütu jumalanna preestritar, kasutab ära igat juhust oma rikkuse ja/või staatuse suurendamiseks ja kõrgendamiseks, valetades pidevalt ning osavalt. Heraklese soost sõjamees, arst Kosi saarelt ning üllas Etrusk langevad tema ohvriteks. Kuid nendelgi figuuridel ei puudu negatiivsed jooned - kui peaksin esile tooma Waltari figuuride ühise joone, oleks see inimlik nõrkus. Siinkohal väärib kiitust autori võime neid nõrkusi ning nende tagajärgi humoorikal-andestaval toonil kirjeldada. "Turmsi" figuuris on sümpaatsed, kuigi ükski neist ei oma erilist emotsionaalset intelligentsi. Kuigi see on taaskord - minu informatsiooni kohaselt - ajastule omane. Kaval!


"Turms" on nii ajaloohuvilistele kui muheda ajaviitelugemise fännidele õige valik - lugeja kohtab lahinguid, verd, seksi, filosoofilisi küsimusi, moraalselt kahtlasi mehi, eetilisi küsimusi, ebasümpaatseid naisi, saatust ja jumalaid ning eelkõige põnevaid kirjeldusi vanadest linnadest ja inimestest. Ajaruumi tohutu kaugus tänapäevast ning sellest tulenev potentsiaalne võõrandumine on kompenseeritud lihtsa tooni ning lihtsa stiiliga, ja juba purjetabki lugeja Turmsi seltsis muretult mööda Itaalia rannikut.

Üha enam selgub romaani käigus inimlikul tasandil toimuvaid arenguid jälgides, et palju, väga paljud üldfilosoofilised ning moraalsed aspektid on ajatu ja sajandist sõltumatud. Teatud seigad aga - samuti mõned Turmsi otsused - aja ning kommetega seotud ning tänapäeva perspektiivist andestamatud. Seda seika sõnaga esile toomata õnnestub Waltaril need erinevused ning kontrasti tänapäeva ning Etruski aja inimese vahel väga elegantselt ridade vahele kirja panna.


"Turms, surematu" on minu silmis sama ajatu ja meeldejääv kui "Sinuhe" ning soovitan seda tõeliselt soojalt igaühele, kes karismaatiliselt harivast kuid samuti põnevast, dünaamilisest narratiivist lugu peab. Sest kokkuvõttes on Turm lihtsalt väga hea väga põneva sisuga väga hästi kirjutatud raamat. ;-)