Vahur Afanasjev: "Serafima ja Bogdan" (2017)

Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. [43]

Eesti kirjaniku Vahur Afanasjevi (sünd. 1979) sulest on ilmunud igasuguses formaadis teoseid: luulet, romaane, muusikat, lühijutte, erinevaid lühifilmiformaate ning reisiraamat.

Afanasjevi siiani mahukaim ja muljetavaldavaim teos on eelneval aastal ilmunud ajalooline romaan "Serafima ja Bogdan".

Tegu on 560-leheküljelise romaaniga, mis kirjeldab Peipsiveere vanausuliste elu aastatest 1944 kuni 1990ndate keskpaigani - iga peatüki juurde on lisatud aastaarv, kuid viimase peatüki ajaline määratlus on "1987 ja hiljem" ning romaani epiloogis mainitakse 1990ndate keskpaika.

Nobeli kirjanduspreemia 1982. Gabriel Garcia Marquez: "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (1972)

Maagilise realismi tuntuimate esindajate hulka kuuluv, 1982. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez (1927-2014) on üks tuntumaid, mõjukamaid ning populaarsemaid hispaania keeleruumi kirjanikke ja ei kao sellest nimekirjast ilmselt ka jooksva sajandi vältel. 

"Armastus koolera ajal" (link) ja "Sada aastat üksindust" (link), Marquezi maailmakuulsad ning filmilinale jõudnud suurteosed on suurepärased lugemiselamused nii järjestikuse kui paralleelse lugemise korral. Olen selles blogis samuti käsitlenud lühijuttu "Armastusest ja teistest deemonitest" (link), mis jättis tookord kesise mulje.

Marquez pälvis Nobeli kirjanduspreemia oma koguloomingu eest aastal 1982 ja on minu silmis üks noist vähestest autoritest, kes väärivad nii oma preemia-aastal kui sellele eelneval ning järgneval ajal tunnustust, tähelepanu ja heakskiitu. 

Rääkides esmalt Marquezi põhilisest ülemaailmsest mõjust teistele autoritele, ning ühe kirjandusvoolu peamiseks esindajaks olemisest: Maagiline realism on midagi ainulaadset, ning Ladina-ameerika ruumist väljudes on Marquezile läheneval tasandil kirjutanud küll ka näiteks Hesse või Jonathan Safran Foer ning Toni Morrison - kuid maagilise realismi kodumaa jääb minu silmis alatiseks hispaania ning peamiselt Ladina-ameerika keeleruumi. Rääkides näiteks Nigeeria kirjandusest leiab sealgi millegi taolise elemente, kuid Aafrika maagiline realism erineb suuresti Ladina-ameerikale iseloomulikust voolust, mis tuleneb hiiglaslikest kultuurilistest erinevustest kahe kontinendi vahel. 

Näiteks ka jaapani romaanides esinevat avatud suhtlust mineviku vaimudega või spirituaalse tasandi alatise kohalolu nägemist võib summeerida kui maagilist realismi ja paljude autorite puhul neid mõisteid ka kasutatakse, kuid Ladina-ameerika värvid, lõhnad, temperamendid ning ajalugu on lisaelemendid, mis minu isiklikus kummutis vaid noid autoreid sellesse sahtlisse lubavad.

Lugesin seekord Marquezi lühijuttu "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (vaba tõlge, inglise keeles: The Incredible and Sad Tale of Innocent Eréndira and Her Heartless Grandmother, hispaania keeles: La increíble y triste historia de la cándida Eréndira y de su abuela desalmada, 1972). Tegu on ehk kõige lihtsamas, puhtamas ning lühemas vormis Marquezi loomingu tutvustusega, mida on üldse võimalik saada.

Lugu algab kurjakuulutava hoiatusega, näitab seejärel Erendira elu oma vanaema orjapõlves ning jätkab pärast traagilisi sündmusi, mis nende vara ja kodu kaotuse põhjustavad, Erendira nukra elu jätku vanaema halastamatu türania küüsis.

Marquezil on fenomenaalsed jutustajalikud võimed, teatud detaile kirjeldades ning paljut fantaasia hooleks jättes mainib ta mõnikord vaid lühidalt, paari vihje abil olulisi aspekte, mis tema tegelasi või nende elus keskseid sündmusi kirjeldavad. 

Samuti on Marquezi stiil ainulaadne - tundeline kuid selge, laululine kuid ilustamata, empaatiline kuid realistlik. Ehk siis nagu maagilisele realismile omane, sisaldab ka "Erendira" kõiki neid elemente, mis Marquezi loomingu ainulaadseks teevad.

Seega soovitan tutvumiseks soojalt lühilugu Erendira nukrast saatusest, ning seejärel kiiresti ka ülejäänud romaanid kätte võtta, sest nii "Armastus koolera ajal" kui "Sada aastat üksindust" on tõeliselt lugemisväärsed, intensiivsed, parema sõna puudumisel - absoluutselt maagilised.

Nobeli kirjanduspreemia 1981. Elias Canetti: "Pimestus" (Die Blendung, 1935)

Saksa-Austria kirjanik, tõlk, sotsiaalantropoloog ning aforist Elias Canetti (1905-1994) on avaldanud arvukalt formaate: kolm draamat, esikromaani "Pimestus" (Die Blendung, 1935), ohtralt kirjanduslikke fragmente ja lühijutte, päevikusissekandeid ning sotsioloogilise uuringu "Massid ja võim" ("Masse und Macht", 1960). Nii romaan kui uuring on ilmunud ka eesti keeles.

Canetti pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1981, ning kuigi "Pimestus" ilmus saksa keeles 30ndate lõpus, sai Canettist tuntud nimi pigem alles 1960ndatel aastatel.

Canetti filosoofia romaani kirjutamisel oli 20. sajandi uutele vooludele omane põhimõte, et romaan pole enam kirjutatud kirjaniku, vaid figuuri perspektiivist, ning sellest lähtuvalt koosneb "Pimestus"  suuremalt jaolt väga erinevat masti figuuride sisemonoloogidest.

Tegu on jutustusega sinoloogist ning teadlasest Kienist, kes abiellub oma majapidajanna Theresaga, kuna on veendunud, et naine jagab tema sügavat austust raamatute ning vaimsete väärtuste vastu. Theresa aga - romaani esimeses kolmandikus teine näidatud perspektiiv - ajab taga vaid materiaalseid väärtusi nagu kallis mööbel ning uhked söömingud - ja abiellub Kieniga lähtudes lootusest tolle varandus enesele küüne alla ajada. Sellest hargnevad igavesed diskussioonid, konfliktid, heitlused, hävingud ning mõrvad.

Canetti romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga huvitavalt kirjutatud, ning näitab, kuidas kõik inimesed on mingi idee jahis ning selle jahi lõpmatuses, ahnuse põhjatuses oma ideoloogia realiseerimise nimel samaväärselt labased - olgu tegu vaimsete või materiaalsete ideaalidega. Kieni raamatute kogumise hulluse episoodid on võrdsed Theresa magamistoamööbli väljavalimise pedantsuse episoodidega.

Hiljem lisanduvad veel nii mõningad figuurid, kelle fanatism oma isiklike huvide suhtes samaväärselt idiootlik, ning üldinimlikult analüüsides võib öelda, et Canetti romaan on väga aus, selgesõnaline kriitika inimese kui üldiselt väärastunud olendi suhtes.

Canetti kui 20. sajandi uutele vooludele alluja võtab schnitti ka sürrealismist, Kieni vaimsed väärtused ning nende ülistamine viivad lõpupoole hulluseni, materiaalse kapitali jääkideta kulutamiseni ning lõpuks enese hävitamiseni. Õnnelikud lõpud pole Canetti romaanis reegliks, vaid inimlooma üldhulluse kujutamine.

Sisuliselt ning ideeliselt oleks see kõik väga põnev ja loetav ja arutletav, sest figuurid ise ning nende subjektiivsed mõtted on kirjeldatud kuna isiku perspektiivist siis lausa naeruväärselt ennast tõsiselt võtvalt ning "Pimestuse" komöödiline väärtus on selles võtmes kõrge. Igaüks meist ajab tegelikkuses taga midagi üpris absurdset, meie igapäevase kas seltskonna või enese isiku poolt seatud sihid ning väärtushinnangud võivad väga tihti jõuda fanaatilistesse sfääridesse, meie enese märkamata. Canetti figuuride puhul on asi muidugi aetud täiesti ülepingutatud mastaapi, kuid just see annab romaani tugevale groteskile juurde.

Probleemiks saab ning jääb aga romaani üldstiil: Tegevuskirjeldused venivad, laused ning mõtted korduvad, tegelikult juhtub üpris vähe ning kogutekst oleks võinud olla tunduvalt mõjuvõimsam, kui umbes pool leheküljelisest mahust oleks ära jäetud.

Seetõttu ei soovita ma Canetti romaani ka lugeda. 20. sajandi algusest on tänapäeva huviorbiiti jäänud rohkem kui käputäis saksakeelseid kirjanikke - alustades Kafkaga, minnes üle Rilke, Döblini ja Musili, lõpetades Manni ja Hessega - ning igaüht neist nimedest võin soovitada soojalt. Canetti ei kuulu enam suurte hulka, ning vajub ühes ärritavalt paljudega Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest tänapäeva vaatevinklist unustusse.

Triinu Meres: "Lihtsad valikud" (2017)

Eesti autor Triinu Meres (sünd. 1980) on avaldanud luulekogusid ning lühijutte novellikogumikes. Eelmisel aastal ilmus autori sulest ulmeromaan "Lihtsad valikud".

Põnevikuna on "Lihtsad valikud" keskmiselt asjalik lugemine: uurija-teadur Gertrud Omara on kinni võtnud terrorismis süüdistatud mässaja Lauri Tropcheri, kes puhtjuhuslikult olnud aga ka tema kolleeg ning partner sisekaitse büroos. Tropcheri saladused ning Omara tahe tõele jälile jõuda ning õiglust võidule tuua viivad nii mõnegi isiku väärtuste ja tausta moraalse lagunemiseni ning eluohtlikust olukorrast järgmisesse eluohtlikku olukorda liigeldes avastab Omara Boudicate kuningliku pere tumedaimad saladused.

"Lihtsad valikud" koosneb ohtratest huvitavatest elementidest, näiteks tundmatu planeedi suhted teiste planeetidega, sotsiaalsed ning poliitilised reeglid, mida järgivad nii aadlikud kui lihtrahvas, aja ning raha suhtestamine, moraalne neutraalsus ning seksuaalne vabadus ja võime vältida vananemist on üpris traditsioonilised elemendid, kuid samuti on Jumala mõju mõistusele ning hingele kujutatud kui tõeliselt hävitavat ja tasakaalu purustavat elementi.

Visuaalsetesse detailidesse on laskutud vaid pealiskaudselt, antud mõista, millised on aadlikud, millised sõdalased, kuid reaalset kogupilti nagu ei tekikski. Merese romaanil puudub kandev raam - lugeja on visatud mingisse hetke, kust hakkab lahenema mingi probleem, mis puudutab mingeid tegelasi; kuid tõelist sidet ei teki ühegagi pea- ega kõrvaltegelastest.

Aadlike piiratus, inimlikkus, haavatus ning teatud määral avatus on huvitav ning nende siseelu avatakse Omarale enam kui tavalisele sisekaitse uurijale lubatud, kuid komplekssus lõppeb mingil hetkel ja tegelased, kellel võiks olla rohkem bravuuri või rohkem kihilist sisu, on lihtsalt paarile leheküljele visatud raisatud võimalused, sama on sündinud tehniliste kirjeldustega, kus oleks võinud kas või Boudicate relvade, ehitiste või muu sarnase lähema kirjeldamisega luua midagi... enamat ja muljetavaldavamat.

Isegi põhiprobleem on jäänud vaid ideeks, mille ohtrad detailid võinuks ilmneda palju selgemalt. Mäss, terroristlik akt, verine karistus ning piinarikas surm on põnevalt algava loo põhielemendid, ning mingil hetkel ilmnevad ka müstilised üliinimlikud võimed, millega tuleks tegeleda ja nende geneetilist materjaligi ehk uurida, et neid vältida ja järjekordset ohtu ühiskonnale neutraliseerida... kuid teatud figuurid lihtsalt surevad, ning teatud asjad lihtsalt lahenevad.

Ei kätketa põhjapanevalt ei romaanimaailma minevikku ega tulevikku, mis oleksid mõlemas suunas vägagi huvipakkuvad aspektid, sest tehtud algus on hea ja ruumi oleks kindlasti ka mõnekümne lehekülje mahus veidi sügavamale, kaugemale minna.

Loodan, et Meres mõtiskleb oma järgmise romaani üle veidi pikemalt, põhjalikumalt, ning võtab oma ideed ja selle luukere tõsisemalt, lisades enam liha ja sooni, et luua midagi tõsiseltvõetavamat.

Eesti ulmekirjanduse maastikul pole "Lihtsad valikud" halb lugemine, ning dialoogid ja kirjeldused on stilistiliselt pädevad, kuid sisu ja kompositsiooni aspektidest vaadates on tegu tõeliselt pealiskaudse öökapiraamatuga, mille esimeses kolmandikus loodud põnevus muutub romaani lõpuks üha lahjamaks, kuni lakkab täielikult.