Nobeli kirjanduspreemia 1954. Ernest Hemingway: "Kellele lüüakse hingekella"

Ameerika kirjanik, ajakirjanik, kiirabiautojuht ning maailmakodanik Ernest Hemingway  (1899-1961) on kindlasti üks kuulsamaid 20. sajandi kirjanikke. Tema tuntumate teoste hulka kuuluavd romaanid "Ja päike tõuseb" (The Sun Also Rises, 1926); Jumalaga, relvad!" (A Farewell to Arms, 1929); "Kellele lüüakse hingekella" (For Whom the Bell Tolls, 1940) ning "Vanamees ja meri" (The Old Man and the Sea, 1950), lisaks sellele on Hemingway kirjutanud peotäie lühijutte.

1953. aastal pälvis Hemingway Pulitzeri kirjandusauhinna ning Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati autorit aastal 1954.

"Kellele lüüakse hingekella" on jutustus Hispaania kodusõja aegadest (1936-1939) ning leiab aset nelja päeva jooksul. Romaani narratiiv on pinnapealselt käputäis hispaania mehi ning ameeriklane Robert Jordan, kes saadetud Segovia provintsi olulist silda lõhkama.

Jutustuse ridade vahelt imbub erinevate figuuride tausta: nad jutustavad seiku oma minevikust, ning Hemingway on andnud enamikele peategelastest siseperspektiivi, et näidata hispaania ja ameerika sõdurite, vabadusvõitlejate, meeste ja naiste mõttemaailma kontraste ning sarnasusi.


Eksistentsialistlikud põhiteemad nagu sõja õiglus, inimese väärikus, ühe elu väärtus ning naise vooruslikkuse väärtus, sõduri kohustused, mehe kohustused oma kodumaa suhtes, ning surma tähtsus või elu tähtsusetus tulevad romaanis käsitlusele ning arutellu.

Kadunud põlvkonna esindajale omaselt on romaani põhitoon sünge, tõsine, mõtlik, julge ning otsekohene.


Olen lugenud Hemingway romaane "Vanamees ja meri" ning "Ja päike tõuseb" ja tema käsitlused lühikestest ajaperioodidest, mis sukelduvad figuuride pähe, nende tundemaailma ja nende väärtuste spektrisse, selgitades indiviidide ja fiktiivsete narratiivide najal oma filosoofia põhitalasid - au, väärikus, tugevus on ajatud põhimõtted - selles kontekstis on Hemingway ainulaadne ja imetlusväärne kirjanik.

Tema tugevalt, konkreetselt kirjutatud figuurid on kõik põnevad - vanem mõtlik nutikas teejuht Anselmo, vabadusvõitlejate salga juht, alkoholilembeline võimukas Pablo, tugeva käe ning terava keelega Pilar, noor ning lojaalne Maria. Kõik inimese loomuse värvid ning toonid jõuavad nende figuuride hingedes peegelduda - nende mõtted ning arvamused on selgelt, julgelt ja veendunult kirja pandud.

Kuid samuti on tema tõsine stiil tänapäeva lugejale kiire farsiks muutuma - "Kellele lüüakse hingekella" kasutab näiteks autentseid stilistilisi hispaania keelest inglise keelde tõlgitud lauseid, ning lisab neile inglisekeelsed tõlked, korrates dialoogides öeldut tihti. Hispaania keele oskajatele - vähemalt nii palju oskan seda minagi - on see tüütu kordamine ning mitteoskajatele kasutu, sest pole otsest seost hispaania keeles öeldu ja mõnikord kohe, mõnikord hiljem inglise keeles öeldu vahel.

Siseperspektiivides kirjutatud filosoofilised mõtisklused ning erinevate figuuride spekulatsioonid teise figuuri sisemaailma teemal ning sel moel avanevad fundamentaalsed sarnasusest on väga kaunilt kirjutatud ning teatud romaani seigad on väga meeldejäävad.


Kuid pean nentima, et "Kellele lüüakse hingekella" pole mu lemmik Hemingway romaanidest.


Hemingway fännile võiks veel meeldida:
Richard Flanagan: "Kitsas tee sisemaale" (link)
Hemingway: "Vanamees ja meri" (link)