Arvamusreede, 3/17: Aktiivse kommentaariumi ning aktiivse autoritöö edu võti

Tere tulemast arvamusreedesse! :-)

Täna jagan teiega oma mõtteid raamatublogides kommenteerimise kohta.

Üldiselt tahan esmalt toonitada, et kui olete minu kirjeldatud raamatuid lugenud ning kui minu blogi on teil aidanud head raamatut leida või hoopis pettumuse valmistanud ning arvate mõnest raamatust hoopis teistpidi, huvitun väga teie arvamustest.

Vestlus toimub tihti aktiivselt ka selle blogi Facebooki lehel, niiet miks mitte ka sinna kommenteerima minna ja kohe teiste raamatuhuvilistega vestlust alustada! (Facebooki lehe link)

Miks on kommentaarium mulle eriti tähtis?

Emotsionaalne aspekt: rõõm jagatud tunnetest. Tegelikult rõõm igasugustest tunnetest, millest vesteldakse. Mulle valmistab head meelt kui olete minu käsitletud raamatuid lugenud ning kui jagame arvamust, või kui teile minu kiidetud raamat ka ei meeldinud. Põnev on uusi aspekte näha! ;-)

Retseptsiooni ning sisu ühtimise aspekt ehk "tunne oma publikut" - hea on ka teada, kes mu blogi loevad - kas olete õpilased, tudengid, elukutselised kultuuriinimesed, lihtsalt raamatuarmastajad või kaasblogijad. Loodan sisuliselt kõigile midagi põnevat pakkuda, kui ka ses suhtes on teie vastukaja tähtis, et blogi sisulist kvaliteeti parendada. Näiteks huvitaks mind, kas autori taust, eluloolised aspektid pakuvad huvi, kas raamatute sisu tuleks rohkem kirjeldada või ainult arvamusega piirduda?

Praktiline turg-valib-varustaja-tüüpi aspekt ehk tulen teie soovidele vastu. Olen mitu Facebooki kommentaarides mainitud raamatut lugemisnimekirja võtnud ning tean, et jagan sel juhul vähemalt ühe inimesega potentsiaalselt hüva raamatumuljet ning positiivseid emotsioone -- või ootab mind huvitav arutelu vastantuvate arvamuste üle. Põnev igal juhul!

Emotsionaalne aspekt II: Introverdi ekstravertsus. Olen küll suhteliselt avatud, suhtlushimuline inimene ka päriselus, kuid õitsen pigem kirjalikult kui suuliselt ja armastan kirjalikke vestlusi. Teie kommentaarid aitavad mul kirjalikult vestelda :-)

Praktiline aspekt II: konstruktiivne kriitika on kvalitatiivne rakett sest kolmanda, neljanda, kümnenda pilgu parendussoovitused on aspektid, millele ma võb-olla mõelnud pole ning mis aitaksid blogi huvitavamaks muuta. Kuulan oma publikut alati hea meelega ning võtan arvesse igasugust kriitikat.


Üldise dialoogi ning blogisfääri aktiivse edendamise aspekt. Kommenteerin ka ise hea meelega teistes blogides -- kui olen kirjeldatud raamatut lugenud või kui loen seda hiljem, ning kui arvamus kas ühtib väga minu omaga või vastandub räigelt, jagan kindlasti oma arvamust. Tunnistan, et võiksin küll tihedamini teiste blogijate kommentaariumides sõna võtta - see võiks siis olla selle blogiaasta arengulubatus - vestlusi ka ise alustada. Valmistuge ;-)


Lõpetuseks siis veelkord minu palve: kommenteerige ikka, olen tänulik ning kasutan konstruktiivset kriitikat et teile paremat blogisisu pakkuda!  :-)

Nobeli kirjanduspreemia 1947. André Gide: "Immoralist" (L'Immoraliste, 1902)

Prantsuse kirjanik, ajakirjanik, aktivist ning klassikalise kirjanduse tõlk André Paul Guillaume Gide (1868-1951) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1947. Tema romaanid tegelevad eksistentsialistlike probleemidega ning inimliku moraali ja eetika küsimustega.

Kuigi Gide oli põgusalt abielus oma nõbu Madeleine Rondeaux'ga, kellega abielu jooksul suguaktini ei jõutud (Gide kirjeldab nende suhet oma päevikutes), olid tema seksuaalse huvi objektiks noored mehed. Gide eostas aga räägitakse, et väga põgusas ühtes kunstnikust sõbra tütrega - kuid tema tõeline armastus oli Marc Allégret, kelle Gide 15-aastasena ka lapsendas.

Hoolimata kehalise armastuse puudusest elas Gide tütre ema tema kõrvalkorteris, hooldas autori kirjavahetusi ning pühendas end täielikult talle.


Enim kisa ning kohkumust põhjustas kirjandusliku avalikkuse kontekstis aga 1924. aastal täies mahus ilmunud "Corydon", kus Gide filosofeerib sokraatiliste dialoogide vormis homoseksuaalsuse ning pederastia ja homoarmastuse moraalsuse üle.
"Corydon" ei saavutanud - ilmselgelt - laialdast heakskiitu, kuid Gide looming ning tema moraalse vabaduse otsingud avaldasid muljet nii lugejatele kui kriitikutele ja 1947. aastal pälvis autor Nobeli kirjanduspreemia just oma moraalse vabaduse ning enesearmastuse võimalikkuse väljendamise oskuse eest.


Lugesin Gide 1902. aastal ilmunud romaani "Immoralist", mille põhitegelane, moraalselt ambivalentne Michel jutustab sõpradele oma pattudest lühikese abielu jooksul.

Romaan algab väikese raamjutustusega, kus kolm sõpra kohtuvad neljandaga ning too räägib neile pikalt kaduma läinud Micheli õnnetu loo.

Algsituatsioonis kohtuvad kaks indiviidi, kel võimalus konventsionaalses maailmas rahulolevalt elada ja õitseda: Michel on akadeemik ning filosoof kui samuti keskmiselt jõukas, seega ei tule tal pärast abiellumist midagi muud teha kui oma kauni naise Marcheline'i eest hoolitseda, koos temaga reisida ning aeg-ajalt loenguid pidada. Romaani esimene osa kirjeldab Micheli äkitset haigestumist pulmareisi alguses, Marcheline'i hella hoolitsust, Micheli paranemist, paari pikemaks ajaks ühte kohta jäämist ning teoorias justkui pereidülli algust.

Kuid romaani esimene osa lõpeb hoiatavate lausetega:

Men's finest works bear the persistent marks of pain. 

What whould there be in a story of happiness? 

Only what prepares it, only what destroys it can be told. 

I have now told you what prepared it.

Teises osas läheb Michel pere, abielu ning armastuse ja kodukolde piiridest välja ja hakkab oma
tegevusringkonda puhtalt isiklike kirgede rahuldamise eesmärgil laiendama, tutvudes uute inimestega, minnes paljudele meestele ja naistele ohtlikult lähedale, rikkudes seadust ning viies nii enda kui Marcheline'i hukule.

Romaani võlu peitub protagonisti filosoofilises, objektiivses, kahetsevas kirjelduses ning arusaamas oma pattudest, mida ta küll kahetseb, aga oma võimete piirides vältida ei oska. Michel on oma himude võimuses ning järngeb neile - õnnetutest tagajärgedest hoolimata ja korduvalt.


"Immoralisti" protagonist on isekas figuur, kes küll üritab käitude konventsioonidele vastavalt ning kel see lühikese aja jooksul ka õnnestub - kuid inimlooma paheline loomus saab temast võitu ning hävitab kõik, mis tema väljaelamist takistab.

Michel pole sümpaatne ei romaani alguses, keskel ega lõpus. Ka Marcheline pole huvitav figuur. Kuid romaani filosoofiline-eksistentsialistlik tuum on väga huvitav ning jääb pikaks ajaks mõtetesse.


Soovitan!

Nobeli kirjanduspreemia 1946. Hermann Hesse "Klaaspärlimäng" (Das Glasperlenspiel, 1943)

Saksa kirjanik, esseist, luuletaja ning maalikunstnik Hermann Hesse (1877-1962) on üllitanud suurtes kogustes romaane, jutustusi, luuletusi ning ka kunstiteoseid. Tema sõjajärgne kirjavahetus kirjandusliku järelkasvu ning tema ideede toetajatega ulatub tuhandetesse. Hesse tuntuimad romaanid on "Siddhartha" (1922), "Stepihunt" (Der Steppenwolf, 1927) ning "Klaaspärlimäng" (Glasperlenspiel, 1943).

Hermann Hesse pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1946.

Hesse põhiteemad on kultuuriline ning spirituaalne sümbioos ida ning lääne mõtteviiside vahel, iseenda leidmine ning sellest tulenev hingeliste kriiside ületamise abiga leitud tasakaal ning harmoonia iseeneses ja võitlus vanematekodu mõjude ning autoritaarsete süsteemidega.

Sellest tulenevalt võiks praktiliselt kõik Hesse romaanid temaatiliselt kokku võtta: "Ratta all", Hesse esimene romaan, jutustab ühe noormehe ebaõnnestunud püüetest isakodu piiridest välja murda; "Siddhartha" jälgib noore braamani teekonnast vaimsest ilmalikku maailma ning seejärel nende ühtimises leitud valgustuseni; "Stepihundi" põhiidee on lõhestunud mina ning kaotatud isiku taas kokku panemine, leides armastuse iga fragmendi vastu; ning "Klaaspärlimäng" jutustab täiusliku vaimsuse leidmisest täiuslikus vaimses maailmas kuid mitte enne selle maailma hülgamist.

Hesse ideed on alati olnud maailma mastaabis revolutsioonilised ning oma tuumas samaaegselt väga lihtsakoelised: maailm toimib vaid selle kõigi osade üksteise omavahelise nägemise, mõistmise ning omaksvõtmise läbi saavutatud harmoonia abiga. Kui "Klaaspärlimäng" Teise maailmasõja lõpuaastatel antud hetkel Shveitsis elava Hesse sulest ilmus, tabas see nagu rusikas silmaauku.


Romaan jutustab Josef Knechtist (Knecht tähendab saksa keeles teenrit, sulast) - orvuks jäänud noormehest, kel erakordne anne muusika mõistmiseks ning loomiseks. Selle ande ning oma avatud, teadmishimulise isiksuse abiga pääseb Josef Kastaalia eliitkoolide kasvandike hulka ning temast saab Kastaalia vaimse eliidi liige. Romaan räägib Josefi vaimsest arengust, tema kutsumuse leidmisest erinevate vaimsete maailmade liitumispunktis, tema kiindumusest muusika vastu ning Kastaalia kui puhtakadeemilise mikrokosmose rollist ja eksistentsist maailma ajaloos.

Kastaalia suurim ning vaid provintsi enese eliidile täies mahus lubatud tegevus on klaaspärlimäng, kus "mängitakse" erinevate infokogumikega ajaloost, muusikast, matemaatikast ja kõigist mõeldavatest maailma kultuuride teadmistest kokkupandud ametliku kaanoniga. Kultuurielemendid on nagu klaaspärlid abakusel ning neid lükatakse siia-sinna, kombineeritakse omavahel ning saadakse selle tulemusel uued teadmised või näidatakse uusi sümbioose.

Kastaalia ülim positsioon on sellele vastavalt klaaspärlimängumeistril, kelle rolli Knecht ka teatud ajaks pälvib. Kuid tema varases eas toimunud kokkupuuted ilmaliku maailmaga ei jäta Knechti hinge rahule, ning meistrist saab taas õpetaja aina noorematele ja noorematele eliidi kasvandikele - kuni Knecht küpses eas oma vaimsuse provintsi hülgab ning ilmaliku maailma õpetajana oma esimesele, viimasele, tõelisele kutsumusele järgneb.

Josef Knechti saatus on tundeline afäär ning kuidas tema puhtvaimne keskkond teda vormib, kuidas Josef vaikselt inimlike tugevuste ning nõrkuste kohta õpib, kuidas platooniline armastus vanemate ning omavanuste ja hiljem nooremate meeste vastu teda vaimselt täielikult täidab ning kuidas õppimine, õpetamine ning vaimu sees olemine teda täielikult täidab - kuni see teda enam ei täida - on väga huvitav. Romaani jutustaja teatab juba alguses, et tegu on asjaliku raportiga Knechti eluloost ning lubadus täidetakse: lugejale räägitakse nii Knechti isiku ja hobide arengust, tema kokkupuudetest tähtsate isikutega provintsi hierarhias ning sellest tulenevast vaimsest arengust, tema tegudest klaaspärlimängumeistrina ning tema lugemisvarast, kultuurilistest lemmikutest jne jne.

Samuti on romaan Kastaalia vaimu apoloogia mittemõistvale lugejale, sest Knechtist enesest kujuneb juba noores eas Kastaalia eluviisi advokaat.


"Klaaspärlimäng" on vaikne, põnev, kultuurist imbunud ning kaunilt kirjutatud tundeline romaan, mis julgustab igaühte kord mõnd paksu raamatut kätte võtma ning selle lehtedel ennast leidma, unustamaks paariks tunniks ülejäänud empiiriline maailm.

Õigustatult kuulub Hermann Hesse tänapäevani 20. sajandi suurte klassikute hulka. "Klaaspärlimäng" on vaikne, pikaldane, võimas, intellektuaalne, sügav elamus.

Kuid seiklusrikka meelelahutuse ning suurte emotsioonide fännidele Hesse opus magni ilmselt huvi ei paku. Esimese Hesse teosena soovitan väga soojalt "Siddharthat", seejärel "Stepihunti" ning alles siis olete valmis kuulama, hingama ning mõtlema "Klaaspärlimängu" kaunis, delikaatses, kirjeldustes aega jätvas ning teadlikult omas tempos kulgevas maailmas. :-)

Nobeli kirjanduspreemia 1945. Gabriela Mistral: Luuletusi

Tšiili kirjanik Gabriela Mistral, pärisnimega Lucila Godoy Alcayaga (1889–1957) oli esimene Ladina-Ameerika kirjanik, keda pärjati Nobeli kirjanduspreemiaga ning omab juba tänu sellele pioneerirollile kultusfiguuri staatust.

Mistral töötas noorest east peale õpetajana ning avaldas luuletusi erinevates ajalehtedes erinevate pseudonüümidega. Tema põhiteemadeks on loodus, emaroll ning igasugune suhtestatus sellega, lein, armastus, murtud südamed ning Ladina-Ameerika ja Hispaania piirkonna kuid eelkõige tema kodumaa Tšiili  identideedi kujunemine ja sellega seotud konfliktid ja raskused.


Mistral avaldas sadu artikleid samuti rahvuslikel teemadel ning oli lähedastest suhetes mitmete Ladina-Ameerika riikide presidentidega. Ta annetas oma luulekogude müügist saadud summasid heategevusele ning võitles vähemuste, naiste ning vaeste võrdõiguslikkuse eest.


Ühesõnaga: muljetavaldav naine!


Kuna tema põhisihiks polnud kunagi luulekogu avaldamine, vaid pigem aktiivse dialoogi pidamine teiste intellektuaalide ning kirjanikega, on Mistalilt ilmunud arvukalt luuletusi, esseesid, artikleid jne, kuid peamiselt erinevates ajakirjades ja ajalehtedes üksikult. Siiski on ilmunud luulekogud "Muserdus" (Desolacíon, 1922), "Raie" (Tala, 1938) ning "Surutõrs" (Lagar, 1954);
neid raamivad inglise keelde tõlgitud Sonnets of Death (Sonetos de la muerte, 1914) ning postuumselt avaldatud Poem of Chile (Poema de Chile, 1967).


Toon siinkohal lihtsalt ära paar Mistrali luuletust. Nagu varemgi kordadest mainitud, ei ole minu arvates võimalik luulet tõeliselt arvustada, selle üle kohut mõista või seda heakt või halvaks pidada. Seetõttu toon Gabriela Mistrali loomingust killu teie tähelepanusse ning kes leiab, et tegu on hea loominguga, muudkui jätkaku lugemist.

Paisajes de la Patagonia

I. Desolación

La bruma espesa, eterna, para que olvide dónde

me ha arrojado la mar en su ola de salmuera

la tierra a la que vine no tiene primavera:

tiene su noche larga que cual madre me esconde.

El viento hace de mi casa su ronda de sollozos

y de alarido, y quiebra, como un cristal, mi grito

y en la llanura blanca, de horizonte infinito,

miro morir inmensos ocasos dolorosos.

¿A quién podrá llamar la que hasta aquí ha venido

si más lejos que ella sólo fueron los muertos?

¡Tan sólo ellos contemplan un mar callado y yerto

crecer entre sus brazos y los brazos queridos!

Los barcos cuyas velas blanquean en el puerto

vienen de tierras donde no están los que son míos;

y traen frutos pálidos, sin la luz de mis huertos,

sus hombres de ojos claros no conocen mis ríos.

Y la interrogación que sube a mi garganta

al mirarlos pasar, me desciende, vencida:

hablan extrañas lenguas y no la conmovida

lengua que en tierras de oro mi vieja madre canta.

Miro bajar la nieve como el polvo en la huesa;

miro crecer la niebla como el agonizante,

y por no enloquecer no cuento los instantes,

porque la “noche larga” ahora tan sólo empieza.

Miro el llano extasiado y recojo su duelo,

que vine para ver los paisajes mortales.

la nieve es el semblante que asoma a mis cristales;

¡siempre será su albura bajando de los cielos!

Siempre ella, silenciosa, como la gran mirada

de Dios sobre mí; siempre su azahar sobre mi casa;

siempre, como el destino que ni mengua ni pasa,

descenderá a cubrirme, terrible y extasiada.

Patagonian Landscapes

I. Desolation

The seafoam, endless, thick, so I couldn’t find

the line where the sea dashed its wave at me.

The land I came to doesn’t have spring:

it has its long night, in which I find no mother.

The wind at my house makes its round of laments

and howling; breaks, like a mirror, my shout.

And in the white prairies, the infinite horizon,

I gaze at the dying of immense sorrowful sunsets.

What to call her, she who has come

so far that only the dead have gone further?

The dead, so alone, study an ocean hushed and grow stiff,

frozen the arms of the dead, in the arms of those they love.

The ships whose sails fly white in the harbor

come from lands where my loved ones never have been;

their bright-eyed men don’t know my rivers

and bring forth pale fruits without the light of my orchards.

And the question that rises in my throat

upon seeing them pass, falls, conquered:

they speak strange tongues and are not moved

by the words that my ancient mother sings in lands of gold.

I watch the snow as if the dust of graves;

I watch the mist form and grow like death throes,

and so as not to go mad I don’t count the seconds,

because the long night now so lonely begins.

I watch the entraptured prairie, gather to me its pain,

I that came to see the mortal lands.

The snow is the semblance that appears in my mirror;

its whiteness will ever be, ever under the heavens!

Ever, she, grandly silent, like the lofty gaze

of God upon me; ever her bridal wreath laid over my house;

ever, like a fate that never fades nor comes to pass,

she will descend to cover me, terrible and ecstatic.

* * * 

Desolacion

La bruma espesa, eterna, para que olvide dónde

Me ha arrojado la mar en su ola de salmuera.

La tierra a la que vine no tiene primavera:

Tiene su noche larga que cual madre me esconde

Desolation

Fog thickens, eternal, so that I may forget where

the sea has thrown me in its wave of brine.

The land I have come to knows no spring:

it has its long night that like a mother hides me.

* * * 

La Bailarina

La bailarina ahor est danzando

la danza del perder cuanto tenia

Se solto de su casta y de su carne

desnuda de todo y de si misma

sigue danzando sin saberse ajena

unica y torbellino, vil y pura

The Dancer

The dancer now is dancing

the dance of losing it all

She loosed herself from caste and flesh

stripped of everything and of herself

she dances on, not knowing she is changed

alone, a whirlwind, foul and pure

Väga hea inglisekeelne artikkel Mistrali kaalukusest Ladina-Ameerika kontekstis ning lühikestest näiteanalüüsidest tema lüürikast on huvilistele siin (link)

Samuti on olemas eestikeelne tõlge Tšiili autoritest, mis sisaldab Mistrali, Pablo Neruda, Vicente Huidobro, Nicanor Parra ning Rodrigo Lira luulet. Seda soovitan! (link)

Ekskurss filmilinale: "La La Land: California unistused" (La La Land, 2016)

Äsja filmilinadele ilmunud romantiline muusikal "La La Land: California unistused" on kaunis, värviline armastuslugu kahe teineteist olelusvõitluse keskel leidnud kunstnikuhingest.

Filmil oli teatud aspekte, mis mulle erilist muljet ei avaldanud, nind teatud hetki, mis veel pikaks ajaks kummitama jäävad.

Tähelepanu - räägin filmi sisust, niiet kes lõppu teada ei taha, tulgu hiljem tagasi, kui film vaadatud. Vaatamist väärib "La La Land" kindlasti.

Niisiis:
Mia on nooruke näitlejanna ning näitekirjanik, kes töötab Warneri stuudiote äärses kohvikus ning üritab filmitööstusesse pääseda. Prooviesinemiselt prooviesinemisele rutates, end emotsioonidest tühjendades ning aina "ei" kuuldes on neiu lootust kaotamas, kui satub juhuslikult väikesesse baari, kus näeb Sebastiani.

Sebastian on andekas jazzpianist, kelle unistuseks taasavada legendaarne jazzklubi, kus hetkel laiutab "Samba&Tapas" -baar - vihkamist põhjustav nilbe kombinatsioon. Sebastian otsib oma kohta Los Angelese jazzibaaride rägastikus, kuid peab otsustama kuulsuse ning enesele truuks jäämise vahel.

Sebastian ja Mia tutvuvad ning avavad end teineteisele, sest nende otsing oma kutse teostamise järele on mõlemasse jätnud või tekitanud sügava melanhoolia, mis otsib kaaslast, et muidu nukras ning edutuna tunduvad elus maagilisi momente ning ehedaid tundeid tekitada.

Sebastiani ja Mia romanss sünnib ning õitseb, Sebastian õpetab Miat jazzi armastama ja toetab teda oma üheinimesenäidendi kirjutamisel ning lavastamisel, Mia... üritab samuti Sebastiani toetada, kuid kannatab mehe popbändi koosluses tuuritamise ning pidevate lahusolekute all. Lõpuks suhe katkeb.
Kas suhe katkeb, sest Sebastian reedab ennast, popbändiga tuurile minnes, või lihtsalt sest emotsionaalsed inimesed ei jaksa kaugusest tingitult teineteist piisavalt toetada? Kui mõlemad suhtes olevad inimesed valivad iseennast, kas suhtel on võimalik jätkuda?
Selle suhtenarratiivi ainus tõeliselt põnev aspekt on seega konflikt, mis suhte lõpetab. Rohkem pole vaja ilmselt öelda...
Filmi lõpusegment näitab mõlemaid kohtumas viis aastat hiljem, kui karjääriunistused on teostatud ning ühel neist käel armastav kaaslane, teisel armastavaks kaaslaseks oma kunst. Mõlemad figuurid on leidnud oma elemendi: Mia eduka näitlejannana armastava mehe käel, kes tema ambitsioone toetab; Sebastian oma klaveriga laval, armastatud jazzi mängimas.

Suhtenarratiivi tasandil on "La La Land" seega üpris lame. Universaalse kellegi vajamise ning armastamise põhimõte kui inspiratsioon kunstiinimestele on üpris ebaloogiline, sest kunstiinimesed vajavad - minu seisukohast - pigem emotsioonide räiget vaheldumist ning ebastabiilset rütmi. Samuti pole Sebastianil ja Mial peale sisemise tühjuse ning edenemishimu midagi ühist - nad on väljavahetatavad figuurid keemiata paarisuhtes.

Emma Stone ning Ryan Gosling oma individuaalsetes rollides seevastu on üksiksubjektidena väga huvitavad. Kuidas südamlik, muusikaliselt suurepärane kuid silmnähtavalt õnnetu Sebastian end Miale avab ning kuidas Mia säravsilmsele proovietendustele läheb ja end aina materdada laseb, on kaunid arengud ja kohati rabavad hetked, mis kindlasti vaatamist väärt. Samuti on imetlusväärne ning inimlikult väga huvitav jälgida Mia selgroo tugevnemise protsessi oma isikliku näidendi lavastamisel - Mia on äkitselt julge ning püüab oma unistusi, kuid tõenäoliselt vaid Sebastiani emotsionaalse toetuse ajel. Seejärel unistus taas puruneb. Kuid elu on selline...

Kui "Keskkoolimuusikali" stiilis rõõmus-roosa muusikaline sissejuhatus välja arvata - minu arvates ei sobi see toonilt üldse ülejäänud filmi - on "La La Land" muusikaliselt imeilus, eriti "City of Stars", mis hoomab oma sõnumis kogu filmi essentsi, Hollywoodi sära taga peituvat üksindust.

Filmi sõnum on ilus, nukker ning ajatu ja figuurid, kes seda edastavad, individuaalsel tasandil väga head, kuid nendevaheline säde tekib millestki konstrueeritust ning nendevaheline suhe on läbinisti klishee.

"La La Land" on mõeldud olema romantiline, võluv muusikal, ning muusika ja võlumise osad on näitlejad täitnud suurepäraselt. Kuid romantika on kas olematu või liialdatud, pressitud või apaatne. Lugu oleks võinud olla kahe figuuri arengust ning kui nad iial teineteisega kohtunud poleks, või teineteisest sekundilise ajavahega möödunud oleks, oleks "La La Land" täpselt sama kaunis.

Seega unustan filmi ilmselt kiirelt, kuid jään veel nädalateks "City of Starsi kuulama".

Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Prantsuse kirjanikust Michel Houellebecqist (sünd. 1956) on juba eelnevalt juttu olnud siin (link) - käsitlesin tema teoseid "Platvorm" ning "Saare võimalikkus". Täna tuleb juttu Houellebecqi uusimast romaanist "Alistumine" (Soumission, 2015).

Erinevalt postapokalültilises tulevikus mängivast "Saare võimalikkusest" toimub "Alistumise" tegevus tänapäevas ning selle tegelased on tavalised inimesed ning osaliselt reaalsed (ja osaliselt väljamõeldud) isiksused prantsuse ning maailma poliitiliselt maastikult.

Romaan jutustab eelkõige Sorbonne'i ülikooli professori Francois' karjäärist ning tema elu paralleelidest tema uurimisobjekti, prantsuse 20. sajandi algusel Fin de Siecle perioodil kuulsust ning kurikuulsust kogunud Joris-Karl Huysmani vahel - kellest muide eelnevalt juttu olnud siin (link).

Houellebecq on nagu autorile omane loonud fantastilise-fiktiivse ühiskonna, kus parempoolsed parteid ning islamiliit saavutavad suurema vaevata poliitilise enamuse ning Prantsusmaale valitakse moslemist president. Esimesena asutakse radikaalselt muutma haridussüsteemi ning Francois'l tuleb valida, kas sulanduda uude keskkonda ning alluda islamiseeritud süsteemile või keelduda alistumast.

Romaani pealkiri, "Alistumine", tähistab romaanis toimuva põhiprotsessi, Prantsusmaa islamiseerumisega kaasaminemist ning oludega leppimist või lausa - loomulikult eriti meessoost ühiskonna puhul - entusiastlikku kaasaminekut.

Houellebecqi protagonistid on enamasti vanemad mehed, intelligentsed, kuid passiivsed, kel on õnnestunud oma karjääri jooksul mõõdukat või suuremat edu koguda, ning kes veedavad oma õhtuid tugitoolis, soovimata ennast või maailma muuta. Nad jälgivad ning vaagivad sündmusi ning teevad ehk sügavamõttelisi ning huvitavaid tähelepanekuid, kuid ei mõjuta ega eita toimuvat, samuti ei osuta nad üldiselt erilist vastupanu. Francois ei erine oma eelkäijatest.

Sümpaatia või pigem apaatia sellise staatilise protagonisti suhtes võimaldab vagiinade kirjeldustest asise pilguga üle minna ning ühiskonnakirjeldustele ja kirjanduslikele tähelepanekutele islami edu põhjustest - perekondlike struktuuride pooldamine ning naissoo kodustamine, sellest tulenevalt majanduslik tugevus ning masside juhtimise võimalikkus; paljuneva rahva võim suureneb intellektuaalselt pareneva suhtes ning emotsionaalne.

Reaalsus, kus 'alternatiivsed faktid' on normiks, on lääne ühiskonnas juba olevikuks saanud, seega tundub väga õõvastav, et "Alistumine" ilmus satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses toimunud rünnakute päeval.

Houellebecq ise on mitmes intervjuus öelnud, et on islamofoob, kuid mitte vaenulikkuse vaid hirmu tähenduses, ning hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe, mistõttu pole ime, et "Alistumine" on pälvinud väga erinevat laadi vastukaja.

Vaagides romaani aga puhtkirjanduslikust seisukohast, on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi romaanide protagonistid ei saa kunagi olema sümpaatsed, meeldivad ega moraalselt positiivsed. Kuid tema maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

Lugemissoovitus igale ajalike sündmuste aktiivsele jälgijale.

Nobeli kirjanduspreemia 1944. Johannes V. Jensen: "Himmerlandi lood" (Himmerlandshistorier, 1898–1910)

Taani tuntumate ning mõjukamate kirjanike esiritta kuuluv Johannes Vilhelm Jensen (1873-1950) on üllitanud hulgaliselt lühijutte, romaane esseesid, luuletusi, artikleid ning novelle.

Algselt soovis Jensen minna loomaarstist isa jälgedes: noormees alustas meditsiiniõpinguid Kopenhaageni ülikoolis ning finantseeris oma õpinguid ajakirjanukitööga. Kolm aastat hiljem otsustas ta aga elukutset vahetada ning läks täiskohaga kirjutamisele üle, olles juba selleks ajaks kirjutanud kaksteist romaani.


Ilmselgelt oli tegu õige otsusega: Jensenit peetakse üheks 20. sajandi mõjukamatest taani kirjanikest ning autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1944. Nobel anti Jensenile eelkõige kuueosalise romaani "Pikk teekond" (Den lange rejse, 1908-22) eest, mis käsitleb erinevaid evolutsiooniteooriaid ning inimkonna ajalugu ja aega Kolumbuseni ehk siis eelajaloost umbes 15. sajandini.

Samuti tuntud on 1901. aastal ilmunud ajalooline romaan "Kuninga langus" (Kongens Fald), mis tituleeriti kahe juhtiva päevalehe poolt - teineteisest täiesti sõltumatult - 1999. aastal Taani kõigi aegade parimaks novelliks. "Kuninga langus" toimub hiliskeskaegses Taanis ja Rootsis 1497-1536, üheks keskseks sündmuseks Stockholmi veresaun 8. ja 9. novembril 1520.


Kuna olen üldiselt Skandinaavia kirjanike lugemisel skeptiline - erandiks vaid Knausgard (link ja link) -, võtsin aga ette mitte kolmeosalise ajaloolise telliskivi (mis on võib-olla tõesti erakordne romaan, kahjuks ei oska ma seda öelda, kas keegi teab?), vaid lühijuttude kogumiku "Himmerlandi lood", mis koosneb jutustustest Jenseni lapsepõlve ning nooruspõlve kandist Himmerlandi poolsaarel,  Põhja-Jüütimaal.

Minu kogumik koosneb kaheksateistkümnest jutustusest, kuid Himmerlandi lugusid on kokku umbes neljakümne kanti ning nendega on ilmunud kolm kogumikku: Himmerlandsfolk (1898), Nye Himmerlandshistorier (1904) ning Himmerlandshistorier. Tredje Samling (1910).

Kirjeldan niisiis paari jutustust oma kogumikust lähemalt ning võtan lõpetuseks muljetega autorist kokku.
Pealkirjad on vabas tõlkes taani keelest ning samaaegsest võrdlusest saksakeelse tõlkega.

"Sügisöö" (Oktobernat, 1898) - kurblik meeleolupilt kolmest palgasõdurist, kellest ühele saatus ebasoodsaks osutub, ning ühest noorest haiglasest neiust, kes põgusalt nendega kohtub. Lühike, asine ning nukker fragment õnnetust elust ning õnnetust lõpust.

"Kolmkümmend kolm aastat" (Tre og tredive Aar, 1898) - lugu Kirsteni elu kolmekümne kolmest aastat selle optimistliku algusega ühel külatantsul, tema abielust ning raskustest, mis koos ületatakse ja väikesest edumaast elu ees saab üha raskem ja raskem heitlus, kuni vana naine lõpuks täielikult üksi jääb ning alla annab. Järgnevad kakskümmend aastat - lõputu õudus.

"Wombwell" (1904) - lugu inglise rändtsirkusest, mis läbi Taani rändab ning selle etendusest Keldby külas. Jutustuse keskmes on aga kohalikud, nende reaktsioon võõrastele loomadele ning inimestele ja nende mõtted üksteise kohta, valgustatuna võõrast elemendist. Lihtne, lühike ning meelelahutuslik taluelu fragment.

"Neitsi" (Jomfruen, 1904) - on traagiline jutustus kahest kaunist lapsest, kes imikueast peale teineteisele määratult ning teineteist valinud idülliliselt sirguvad kuid äkitselt teineteisest lahku löövad. Nende väga erinevad elud ning saatuslik taaskohtumine on jutustuse sisuks. Veider ning nukker armastuslugu - kuid eks elu ongi selline.

Kuna kõik jutustused toimuvad samas narratoloogilises maailmas, avaldab "Wombwell" näiteks "Kolme kümne kolme aasta" jutustuses sündinud noore poisi saatuse meheeas - kompositsiooni aspektist hästi paigutatud seigad, mis muudavad jutustuse järjest ning täieliku lugemise atraktiivsemaks.


Kokkuvõtteks hindan Jenseni lühijutte tunduvalt kõrgemini kui viimasel ajal loetud saatusekaaslasi, kes samuti talupoegade eluga tegelevad ning eelnevatel aastatel Nobeli kirjanduspreemia pälvisid. Lugesin tunduvalt väiksema huviga Władysław Reymonti "Talupoegi" (link), Ivan Bunini jutustusi (link) või isegi Hamsuni "Maa õnnistust" (link) - tema inimesed on küll üpris selgete saatustega ning suurejooneliste nurgeliste narratiivide jaoks aega ei jää, kuid välis- ja siseperspektiivi segu ja elulised seigad on valitud väga hästi ning tüüpiliste inimeste huvitavad kohtumised ning traagilised saatused on seekord väga huvitavad.

Samuti on ka lühidalt kirjeldatud figuurid siiski mitmedimensioonilised ning väheste lehekülgede jooksul põgusalt kirjeldatud elamused ridade vahel ilmnevaga kombineerides värvilised ja kaasahaaravad.


Omas nišis on "Himmerlandi lood" seega täiesti asjalik ajaviitelugemine.