Wednesday, March 29, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1947. André Gide: "Immoralist" (L'Immoraliste, 1902)

Prantsuse kirjanik, ajakirjanik, aktivist ning klassikalise kirjanduse tõlk André Paul Guillaume Gide (1868-1951) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1947. Tema romaanid tegelevad eksistentsialistlike probleemidega ning inimliku moraali ja eetika küsimustega.

Kuigi Gide oli põgusalt abielus oma nõbu Madeleine Rondeaux'ga, kellega abielu jooksul suguaktini ei jõutud (Gide kirjeldab nende suhet oma päevikutes), olid tema seksuaalse huvi objektiks noored mehed. Gide eostas aga räägitakse, et väga põgusas ühtes kunstnikust sõbra tütrega - kuid tema tõeline armastus oli Marc Allégret, kelle Gide 15-aastasena ka lapsendas.

Hoolimata kehalise armastuse puudusest elas Gide tütre ema tema kõrvalkorteris, hooldas autori kirjavahetusi ning pühendas end täielikult talle.


Enim kisa ning kohkumust põhjustas kirjandusliku avalikkuse kontekstis aga 1924. aastal täies mahus ilmunud "Corydon", kus Gide filosofeerib sokraatiliste dialoogide vormis homoseksuaalsuse ning pederastia ja homoarmastuse moraalsuse üle.
"Corydon" ei saavutanud - ilmselgelt - laialdast heakskiitu, kuid Gide looming ning tema moraalse vabaduse otsingud avaldasid muljet nii lugejatele kui kriitikutele ja 1947. aastal pälvis autor Nobeli kirjanduspreemia just oma moraalse vabaduse ning enesearmastuse võimalikkuse väljendamise oskuse eest.


Lugesin Gide 1902. aastal ilmunud romaani "Immoralist", mille põhitegelane, moraalselt ambivalentne Michel jutustab sõpradele oma pattudest lühikese abielu jooksul.

Romaan algab väikese raamjutustusega, kus kolm sõpra kohtuvad neljandaga ning too räägib neile pikalt kaduma läinud Micheli õnnetu loo.

Algsituatsioonis kohtuvad kaks indiviidi, kel võimalus konventsionaalses maailmas rahulolevalt elada ja õitseda: Michel on akadeemik ning filosoof kui samuti keskmiselt jõukas, seega ei tule tal pärast abiellumist midagi muud teha kui oma kauni naise Marcheline'i eest hoolitseda, koos temaga reisida ning aeg-ajalt loenguid pidada. Romaani esimene osa kirjeldab Micheli äkitset haigestumist pulmareisi alguses, Marcheline'i hella hoolitsust, Micheli paranemist, paari pikemaks ajaks ühte kohta jäämist ning teoorias justkui pereidülli algust.

Kuid romaani esimene osa lõpeb hoiatavate lausetega:

Men's finest works bear the persistent marks of pain. 
What whould there be in a story of happiness? 
Only what prepares it, only what destroys it can be told. 
I have now told you what prepared it.


Teises osas läheb Michel pere, abielu ning armastuse ja kodukolde piiridest välja ja hakkab oma
tegevusringkonda puhtalt isiklike kirgede rahuldamise eesmärgil laiendama, tutvudes uute inimestega, minnes paljudele meestele ja naistele ohtlikult lähedale, rikkudes seadust ning viies nii enda kui Marcheline'i hukule.

Romaani võlu peitub protagonisti filosoofilises, objektiivses, kahetsevas kirjelduses ning arusaamas oma pattudest, mida ta küll kahetseb, aga oma võimete piirides vältida ei oska. Michel on oma himude võimuses ning järngeb neile - õnnetutest tagajärgedest hoolimata ja korduvalt.


"Immoralisti" protagonist on isekas figuur, kes küll üritab käitude konventsioonidele vastavalt ning kel see lühikese aja jooksul ka õnnestub - kuid inimlooma paheline loomus saab temast võitu ning hävitab kõik, mis tema väljaelamist takistab.

Michel pole sümpaatne ei romaani alguses, keskel ega lõpus. Ka Marcheline pole huvitav figuur. Kuid romaani filosoofiline-eksistentsialistlik tuum on väga huvitav ning jääb pikaks ajaks mõtetesse.


Soovitan!


No comments:

Post a Comment