Tšiili kirjanik Gabriela Mistral, pärisnimega Lucila Godoy Alcayaga (1889–1957) oli esimene Ladina-Ameerika kirjanik, keda pärjati Nobeli kirjanduspreemiaga ning omab juba tänu sellele pioneerirollile kultusfiguuri staatust.
Mistral töötas noorest east peale õpetajana ning avaldas luuletusi erinevates ajalehtedes erinevate pseudonüümidega. Tema põhiteemadeks on loodus, emaroll ning igasugune suhtestatus sellega, lein, armastus, murtud südamed ning Ladina-Ameerika ja Hispaania piirkonna kuid eelkõige tema kodumaa Tšiili identideedi kujunemine ja sellega seotud konfliktid ja raskused.
Mistral avaldas sadu artikleid samuti rahvuslikel teemadel ning oli lähedastest suhetes mitmete Ladina-Ameerika riikide presidentidega. Ta annetas oma luulekogude müügist saadud summasid heategevusele ning võitles vähemuste, naiste ning vaeste võrdõiguslikkuse eest.
Ühesõnaga: muljetavaldav naine!
Kuna tema põhisihiks polnud kunagi luulekogu avaldamine, vaid pigem aktiivse dialoogi pidamine teiste intellektuaalide ning kirjanikega, on Mistalilt ilmunud arvukalt luuletusi, esseesid, artikleid jne, kuid peamiselt erinevates ajakirjades ja ajalehtedes üksikult. Siiski on ilmunud luulekogud "Muserdus" (Desolacíon, 1922), "Raie" (Tala, 1938) ning "Surutõrs" (Lagar, 1954);
neid raamivad inglise keelde tõlgitud Sonnets of Death (Sonetos de la muerte, 1914) ning postuumselt avaldatud Poem of Chile (Poema de Chile, 1967).
Toon siinkohal lihtsalt ära paar Mistrali luuletust. Nagu varemgi kordadest mainitud, ei ole minu arvates võimalik luulet tõeliselt arvustada, selle üle kohut mõista või seda heakt või halvaks pidada. Seetõttu toon Gabriela Mistrali loomingust killu teie tähelepanusse ning kes leiab, et tegu on hea loominguga, muudkui jätkaku lugemist.
Väga hea inglisekeelne artikkel Mistrali kaalukusest Ladina-Ameerika kontekstis ning lühikestest näiteanalüüsidest tema lüürikast on huvilistele siin (link)
Samuti on olemas eestikeelne tõlge Tšiili autoritest, mis sisaldab Mistrali, Pablo Neruda, Vicente Huidobro, Nicanor Parra ning Rodrigo Lira luulet. Seda soovitan! (link)
Mistral töötas noorest east peale õpetajana ning avaldas luuletusi erinevates ajalehtedes erinevate pseudonüümidega. Tema põhiteemadeks on loodus, emaroll ning igasugune suhtestatus sellega, lein, armastus, murtud südamed ning Ladina-Ameerika ja Hispaania piirkonna kuid eelkõige tema kodumaa Tšiili identideedi kujunemine ja sellega seotud konfliktid ja raskused.
Mistral avaldas sadu artikleid samuti rahvuslikel teemadel ning oli lähedastest suhetes mitmete Ladina-Ameerika riikide presidentidega. Ta annetas oma luulekogude müügist saadud summasid heategevusele ning võitles vähemuste, naiste ning vaeste võrdõiguslikkuse eest.
Ühesõnaga: muljetavaldav naine!
Kuna tema põhisihiks polnud kunagi luulekogu avaldamine, vaid pigem aktiivse dialoogi pidamine teiste intellektuaalide ning kirjanikega, on Mistalilt ilmunud arvukalt luuletusi, esseesid, artikleid jne, kuid peamiselt erinevates ajakirjades ja ajalehtedes üksikult. Siiski on ilmunud luulekogud "Muserdus" (Desolacíon, 1922), "Raie" (Tala, 1938) ning "Surutõrs" (Lagar, 1954);
neid raamivad inglise keelde tõlgitud Sonnets of Death (Sonetos de la muerte, 1914) ning postuumselt avaldatud Poem of Chile (Poema de Chile, 1967).
Toon siinkohal lihtsalt ära paar Mistrali luuletust. Nagu varemgi kordadest mainitud, ei ole minu arvates võimalik luulet tõeliselt arvustada, selle üle kohut mõista või seda heakt või halvaks pidada. Seetõttu toon Gabriela Mistrali loomingust killu teie tähelepanusse ning kes leiab, et tegu on hea loominguga, muudkui jätkaku lugemist.
Paisajes de la Patagonia
I. Desolación
La bruma espesa, eterna, para que olvide
dónde
me ha arrojado la mar en su ola de
salmuera
la tierra a la que vine no tiene
primavera:
tiene su noche larga que cual madre me
esconde.
El viento hace de mi casa su ronda de
sollozos
y de alarido, y quiebra, como un
cristal, mi grito
y en la llanura blanca, de horizonte
infinito,
miro morir inmensos ocasos dolorosos.
¿A quién podrá llamar la que hasta aquí
ha venido
si más lejos que ella sólo fueron los
muertos?
¡Tan sólo ellos contemplan un mar
callado y yerto
crecer entre sus brazos y los brazos
queridos!
Los barcos cuyas velas blanquean en el
puerto
vienen de tierras donde no están los que
son míos;
y traen frutos pálidos, sin la luz de
mis huertos,
sus hombres de ojos claros no conocen
mis ríos.
Y la interrogación que sube a mi
garganta
al mirarlos pasar, me desciende,
vencida:
hablan extrañas lenguas y no la conmovida
lengua que en tierras de oro mi vieja
madre canta.
Miro bajar la nieve como el polvo en la
huesa;
miro crecer la niebla como el
agonizante,
y por no enloquecer no cuento los
instantes,
porque la “noche larga” ahora tan sólo
empieza.
Miro el llano extasiado y recojo su
duelo,
que vine para ver los paisajes mortales.
la nieve es el semblante que asoma a mis
cristales;
¡siempre será su albura bajando de los
cielos!
Siempre ella, silenciosa, como la gran
mirada
de Dios sobre mí; siempre su azahar
sobre mi casa;
siempre, como el destino que ni mengua
ni pasa,
descenderá a cubrirme, terrible y
extasiada.
Patagonian Landscapes
I. Desolation
The seafoam, endless, thick, so I
couldn’t find
the line where the sea dashed its wave
at me.
The land I came to doesn’t have spring:
it has its long night, in which I find
no mother.
The wind at my house makes its round of
laments
and howling; breaks, like a mirror, my
shout.
And in the white prairies, the infinite
horizon,
I gaze at the dying of immense sorrowful
sunsets.
What to call her, she who has come
so far that only the dead have gone
further?
The dead, so alone, study an ocean
hushed and grow stiff,
frozen the arms of the dead, in the arms
of those they love.
The ships whose sails fly white in the
harbor
come from lands where my loved ones
never have been;
their bright-eyed men don’t know my
rivers
and bring forth pale fruits without the
light of my orchards.
And the question that rises in my throat
upon seeing them pass, falls, conquered:
they speak strange tongues and are not
moved
by the words that my ancient mother
sings in lands of gold.
I watch the snow as if the dust of
graves;
I watch the mist form and grow like
death throes,
and so as not to go mad I don’t count
the seconds,
because the long night now so lonely
begins.
I watch the entraptured prairie, gather
to me its pain,
I that came to see the mortal lands.
The snow is the semblance that appears
in my mirror;
its whiteness will ever be, ever under
the heavens!
Ever, she, grandly silent, like the
lofty gaze
of God upon me; ever her bridal wreath
laid over my house;
ever, like a fate that never fades nor
comes to pass,
she will descend to cover me, terrible and ecstatic.
* * *
Desolacion
La bruma espesa, eterna, para que olvide dónde
Me ha arrojado la mar en su ola de salmuera.
La tierra a la que vine no tiene primavera:
Tiene su noche larga que cual madre me esconde
Desolation
Fog thickens, eternal, so that I may forget where
the sea has thrown me in its wave of brine.
The land I have come to knows no spring:
it has its long night that like a mother hides me.
* * *
La Bailarina
La bailarina ahor est danzando
la danza del perder cuanto tenia
Se solto de su casta y de su carne
desnuda de todo y de si misma
sigue danzando sin saberse ajena
unica y torbellino, vil y pura
The Dancer
The dancer now is dancing
the dance of losing it all
She loosed herself from caste and flesh
stripped of everything and of herself
she dances on, not knowing she is changed
alone, a whirlwind, foul and pure
Väga hea inglisekeelne artikkel Mistrali kaalukusest Ladina-Ameerika kontekstis ning lühikestest näiteanalüüsidest tema lüürikast on huvilistele siin (link)
Samuti on olemas eestikeelne tõlge Tšiili autoritest, mis sisaldab Mistrali, Pablo Neruda, Vicente Huidobro, Nicanor Parra ning Rodrigo Lira luulet. Seda soovitan! (link)
No comments:
Post a Comment