Nobeli kirjanduspreemia 1971: Pablo Neruda

Tšiili luuletaja, pedagoog ning diplomaat Ricardo Eliécer Neftalí Reyes Basoalto (1904-1973) valis oma pseudonüümi Pablo Neruda Tšehhi luuletaja Jan Neruda eeskuju järgi. Pablo Neruda sai mehe kodanikunimeks aastal 1943.

Neruda poliitiline roll Tšiili ajaloos on sama märkimisväärne kui tema panus ladina-ameerika kirjandusse: 1970. aastal kuulus aastaid diplomaadi mappi kandnud Neruda Tšiili presidendikandidaatide hulka. Aasta hiljem pälvis luuletaja Nobeli kirjanduspreemia.

Üks hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid esindajaid ning kaasnobelisti Gabriel Garcia Marquezi poolt 20. sajandi tähtsaimaks hispaania keeleruumi luuletajaks tituleeritud Neruda kirjutab tundelisi vabas riimis värsse nii lihalisest kui filosoofilisest armastusest ning kodumaast; samuti on talle omased oodid ja sonetid. Nerudat on nimetatud Ladina-Ameerika Walt Whitmaniks.

Neruda on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid ladina-ameerika luuletajaid - minu teadmiste kohaselt tuntum kui talle eelnenud Gabriela Mistral, keda Neruda muide ka tundis: Mistral oli Neruda lapsepõlvelinna tüdrukute kooli õpetaja. Samuti tutvus ning sõbrunes Neruda tuntud luuletaja Federico García Lorcaga.

Eesti keeles on ilmunud luulekogud "Kivid ja linnud", "Poeedi kohus. Vaikigem", "Kapteni laulud" , ning Neruda memuaarid.

Mõned inglisekeelsed näited Neruda luulepagasist:

Enigma with Flower

Victory. It has come late, I had not learnt

how to arrive, like the lily, at will,

the white figure, that pierces

the motionless eternity of earth,

pushing at clear, faint, form,

till the hour strikes: that clay,

with a white ray, or a spur of milk.

Shedding of clothing, the thick darkness of soil,

on whose cliff the fair flower advances,

till the flag of its whiteness

defeats the contemptible deeps of night,

and, from the motion of light,

spills itself in astonished seed.

***

From The Heights Of Maccho Picchu

Rise up to be born with me, brother. 

Give me your hand from the deep 

Zone seeded by your sorrow. 

You won’t return from under the rocks. 

You won’t return from your subterranean time. 

Your hardened voice won’t return. 

Your gouged-out eyes won’t return. 

Look at me from the depth of the earth, 

laborer, weaver, silent shepherd: 

tamer of wild llamas like spirit images: 

construction worker on a daring scaffold: 

waterer of the tears of the Andes: 

jeweler with broken fingers: 

farmer trembling as you sow: 

potter, poured out into your clay: 

bring to the cup of this new life 

your old buried sorrows. 

Show me your blood and your furrow, 

Tell me, “Here I was punished, 

Because the jewel didn’t shine or the earth 

Didn’t yield grain or stones on time.” 

Show me the stone you fell over 

And the wood on which they crucified you, 

Make a spark from the old flints for me, 

For the old lamps to show the whips still stuck 

After centuries in the old wounds 

And the axes shining with blood. 

I come to speak for your dead mouth. 

Across the earth come together all 

The silent worn-out lips 

And from the depth speak to me all this long night 

Like I was pinned down there with you. 

Tell me all, chain by chain, 

Link by link and step by step, 

Sharpen the knives which you hid, 

Put them in my breast and in my hand, 

Like a river of yellow lighting 

Like a river of buried jaguars 

And let me weep, hours, days, years, 

For blind ages, cycles of stars. 

Give me silence, water, hope. 

Give me struggle, iron, volcanoes. 

Stick bodies to me like magnets. 

Draw near to my veins and my mouth. 

Speak through my words and my blood. 

Neruda luule inglise keeles (link) (link) (link)

Nobeli kirjanduspreemia 1945. Gabriela Mistral: Luuletusi

Tšiili kirjanik Gabriela Mistral, pärisnimega Lucila Godoy Alcayaga (1889–1957) oli esimene Ladina-Ameerika kirjanik, keda pärjati Nobeli kirjanduspreemiaga ning omab juba tänu sellele pioneerirollile kultusfiguuri staatust.

Mistral töötas noorest east peale õpetajana ning avaldas luuletusi erinevates ajalehtedes erinevate pseudonüümidega. Tema põhiteemadeks on loodus, emaroll ning igasugune suhtestatus sellega, lein, armastus, murtud südamed ning Ladina-Ameerika ja Hispaania piirkonna kuid eelkõige tema kodumaa Tšiili  identideedi kujunemine ja sellega seotud konfliktid ja raskused.


Mistral avaldas sadu artikleid samuti rahvuslikel teemadel ning oli lähedastest suhetes mitmete Ladina-Ameerika riikide presidentidega. Ta annetas oma luulekogude müügist saadud summasid heategevusele ning võitles vähemuste, naiste ning vaeste võrdõiguslikkuse eest.


Ühesõnaga: muljetavaldav naine!


Kuna tema põhisihiks polnud kunagi luulekogu avaldamine, vaid pigem aktiivse dialoogi pidamine teiste intellektuaalide ning kirjanikega, on Mistalilt ilmunud arvukalt luuletusi, esseesid, artikleid jne, kuid peamiselt erinevates ajakirjades ja ajalehtedes üksikult. Siiski on ilmunud luulekogud "Muserdus" (Desolacíon, 1922), "Raie" (Tala, 1938) ning "Surutõrs" (Lagar, 1954);
neid raamivad inglise keelde tõlgitud Sonnets of Death (Sonetos de la muerte, 1914) ning postuumselt avaldatud Poem of Chile (Poema de Chile, 1967).


Toon siinkohal lihtsalt ära paar Mistrali luuletust. Nagu varemgi kordadest mainitud, ei ole minu arvates võimalik luulet tõeliselt arvustada, selle üle kohut mõista või seda heakt või halvaks pidada. Seetõttu toon Gabriela Mistrali loomingust killu teie tähelepanusse ning kes leiab, et tegu on hea loominguga, muudkui jätkaku lugemist.

Paisajes de la Patagonia

I. Desolación

La bruma espesa, eterna, para que olvide dónde

me ha arrojado la mar en su ola de salmuera

la tierra a la que vine no tiene primavera:

tiene su noche larga que cual madre me esconde.

El viento hace de mi casa su ronda de sollozos

y de alarido, y quiebra, como un cristal, mi grito

y en la llanura blanca, de horizonte infinito,

miro morir inmensos ocasos dolorosos.

¿A quién podrá llamar la que hasta aquí ha venido

si más lejos que ella sólo fueron los muertos?

¡Tan sólo ellos contemplan un mar callado y yerto

crecer entre sus brazos y los brazos queridos!

Los barcos cuyas velas blanquean en el puerto

vienen de tierras donde no están los que son míos;

y traen frutos pálidos, sin la luz de mis huertos,

sus hombres de ojos claros no conocen mis ríos.

Y la interrogación que sube a mi garganta

al mirarlos pasar, me desciende, vencida:

hablan extrañas lenguas y no la conmovida

lengua que en tierras de oro mi vieja madre canta.

Miro bajar la nieve como el polvo en la huesa;

miro crecer la niebla como el agonizante,

y por no enloquecer no cuento los instantes,

porque la “noche larga” ahora tan sólo empieza.

Miro el llano extasiado y recojo su duelo,

que vine para ver los paisajes mortales.

la nieve es el semblante que asoma a mis cristales;

¡siempre será su albura bajando de los cielos!

Siempre ella, silenciosa, como la gran mirada

de Dios sobre mí; siempre su azahar sobre mi casa;

siempre, como el destino que ni mengua ni pasa,

descenderá a cubrirme, terrible y extasiada.

Patagonian Landscapes

I. Desolation

The seafoam, endless, thick, so I couldn’t find

the line where the sea dashed its wave at me.

The land I came to doesn’t have spring:

it has its long night, in which I find no mother.

The wind at my house makes its round of laments

and howling; breaks, like a mirror, my shout.

And in the white prairies, the infinite horizon,

I gaze at the dying of immense sorrowful sunsets.

What to call her, she who has come

so far that only the dead have gone further?

The dead, so alone, study an ocean hushed and grow stiff,

frozen the arms of the dead, in the arms of those they love.

The ships whose sails fly white in the harbor

come from lands where my loved ones never have been;

their bright-eyed men don’t know my rivers

and bring forth pale fruits without the light of my orchards.

And the question that rises in my throat

upon seeing them pass, falls, conquered:

they speak strange tongues and are not moved

by the words that my ancient mother sings in lands of gold.

I watch the snow as if the dust of graves;

I watch the mist form and grow like death throes,

and so as not to go mad I don’t count the seconds,

because the long night now so lonely begins.

I watch the entraptured prairie, gather to me its pain,

I that came to see the mortal lands.

The snow is the semblance that appears in my mirror;

its whiteness will ever be, ever under the heavens!

Ever, she, grandly silent, like the lofty gaze

of God upon me; ever her bridal wreath laid over my house;

ever, like a fate that never fades nor comes to pass,

she will descend to cover me, terrible and ecstatic.

* * * 

Desolacion

La bruma espesa, eterna, para que olvide dónde

Me ha arrojado la mar en su ola de salmuera.

La tierra a la que vine no tiene primavera:

Tiene su noche larga que cual madre me esconde

Desolation

Fog thickens, eternal, so that I may forget where

the sea has thrown me in its wave of brine.

The land I have come to knows no spring:

it has its long night that like a mother hides me.

* * * 

La Bailarina

La bailarina ahor est danzando

la danza del perder cuanto tenia

Se solto de su casta y de su carne

desnuda de todo y de si misma

sigue danzando sin saberse ajena

unica y torbellino, vil y pura

The Dancer

The dancer now is dancing

the dance of losing it all

She loosed herself from caste and flesh

stripped of everything and of herself

she dances on, not knowing she is changed

alone, a whirlwind, foul and pure

Väga hea inglisekeelne artikkel Mistrali kaalukusest Ladina-Ameerika kontekstis ning lühikestest näiteanalüüsidest tema lüürikast on huvilistele siin (link)

Samuti on olemas eestikeelne tõlge Tšiili autoritest, mis sisaldab Mistrali, Pablo Neruda, Vicente Huidobro, Nicanor Parra ning Rodrigo Lira luulet. Seda soovitan! (link)