Wednesday, March 8, 2017

Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Prantsuse kirjanikust Michel Houellebecqist (sünd. 1956) on juba eelnevalt juttu olnud siin (link) - käsitlesin tema teoseid "Platvorm" ning "Saare võimalikkus". Täna tuleb juttu Houellebecqi uusimast romaanist "Alistumine" (Soumission, 2015).

Erinevalt postapokalültilises tulevikus mängivast "Saare võimalikkusest" toimub "Alistumise" tegevus tänapäevas ning selle tegelased on tavalised inimesed ning osaliselt reaalsed (ja osaliselt väljamõeldud) isiksused prantsuse ning maailma poliitiliselt maastikult.

Romaan jutustab eelkõige Sorbonne'i ülikooli professori Francois' karjäärist ning tema elu paralleelidest tema uurimisobjekti, prantsuse 20. sajandi algusel Fin de Siecle perioodil kuulsust ning kurikuulsust kogunud Joris-Karl Huysmani vahel - kellest muide eelnevalt juttu olnud siin (link).

Houellebecq on nagu autorile omane loonud fantastilise-fiktiivse ühiskonna, kus parempoolsed parteid ning islamiliit saavutavad suurema vaevata poliitilise enamuse ning Prantsusmaale valitakse moslemist president. Esimesena asutakse radikaalselt muutma haridussüsteemi ning Francois'l tuleb valida, kas sulanduda uude keskkonda ning alluda islamiseeritud süsteemile või keelduda alistumast.

Romaani pealkiri, "Alistumine", tähistab romaanis toimuva põhiprotsessi, Prantsusmaa islamiseerumisega kaasaminemist ning oludega leppimist või lausa - loomulikult eriti meessoost ühiskonna puhul - entusiastlikku kaasaminekut.

Houellebecqi protagonistid on enamasti vanemad mehed, intelligentsed, kuid passiivsed, kel on õnnestunud oma karjääri jooksul mõõdukat või suuremat edu koguda, ning kes veedavad oma õhtuid tugitoolis, soovimata ennast või maailma muuta. Nad jälgivad ning vaagivad sündmusi ning teevad ehk sügavamõttelisi ning huvitavaid tähelepanekuid, kuid ei mõjuta ega eita toimuvat, samuti ei osuta nad üldiselt erilist vastupanu. Francois ei erine oma eelkäijatest.

Sümpaatia või pigem apaatia sellise staatilise protagonisti suhtes võimaldab vagiinade kirjeldustest asise pilguga üle minna ning ühiskonnakirjeldustele ja kirjanduslikele tähelepanekutele islami edu põhjustest - perekondlike struktuuride pooldamine ning naissoo kodustamine, sellest tulenevalt majanduslik tugevus ning masside juhtimise võimalikkus; paljuneva rahva võim suureneb intellektuaalselt pareneva suhtes ning emotsionaalne.

Reaalsus, kus 'alternatiivsed faktid' on normiks, on lääne ühiskonnas juba olevikuks saanud, seega tundub väga õõvastav, et "Alistumine" ilmus satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses toimunud rünnakute päeval.

Houellebecq ise on mitmes intervjuus öelnud, et on islamofoob, kuid mitte vaenulikkuse vaid hirmu tähenduses, ning hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe, mistõttu pole ime, et "Alistumine" on pälvinud väga erinevat laadi vastukaja.

Vaagides romaani aga puhtkirjanduslikust seisukohast, on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi romaanide protagonistid ei saa kunagi olema sümpaatsed, meeldivad ega moraalselt positiivsed. Kuid tema maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

Lugemissoovitus igale ajalike sündmuste aktiivsele jälgijale.

No comments:

Post a Comment