Friday, March 10, 2017

Ekskurss filmilinale: "La La Land: California unistused" (La La Land, 2016)

Äsja filmilinadele ilmunud romantiline muusikal "La La Land: California unistused" on kaunis, värviline armastuslugu kahe teineteist olelusvõitluse keskel leidnud kunstnikuhingest.

Filmil oli teatud aspekte, mis mulle erilist muljet ei avaldanud, nind teatud hetki, mis veel pikaks ajaks kummitama jäävad.

Tähelepanu - räägin filmi sisust, niiet kes lõppu teada ei taha, tulgu hiljem tagasi, kui film vaadatud. Vaatamist väärib "La La Land" kindlasti.

Niisiis:
Mia on nooruke näitlejanna ning näitekirjanik, kes töötab Warneri stuudiote äärses kohvikus ning üritab filmitööstusesse pääseda. Prooviesinemiselt prooviesinemisele rutates, end emotsioonidest tühjendades ning aina "ei" kuuldes on neiu lootust kaotamas, kui satub juhuslikult väikesesse baari, kus näeb Sebastiani.


Sebastian on andekas jazzpianist, kelle unistuseks taasavada legendaarne jazzklubi, kus hetkel laiutab "Samba&Tapas" -baar - vihkamist põhjustav nilbe kombinatsioon. Sebastian otsib oma kohta Los Angelese jazzibaaride rägastikus, kuid peab otsustama kuulsuse ning enesele truuks jäämise vahel.

Sebastian ja Mia tutvuvad ning avavad end teineteisele, sest nende otsing oma kutse teostamise järele on mõlemasse jätnud või tekitanud sügava melanhoolia, mis otsib kaaslast, et muidu nukras ning edutuna tunduvad elus maagilisi momente ning ehedaid tundeid tekitada.



Sebastiani ja Mia romanss sünnib ning õitseb, Sebastian õpetab Miat jazzi armastama ja toetab teda oma üheinimesenäidendi kirjutamisel ning lavastamisel, Mia... üritab samuti Sebastiani toetada, kuid kannatab mehe popbändi koosluses tuuritamise ning pidevate lahusolekute all. Lõpuks suhe katkeb.
Kas suhe katkeb, sest Sebastian reedab ennast, popbändiga tuurile minnes, või lihtsalt sest emotsionaalsed inimesed ei jaksa kaugusest tingitult teineteist piisavalt toetada? Kui mõlemad suhtes olevad inimesed valivad iseennast, kas suhtel on võimalik jätkuda?
Selle suhtenarratiivi ainus tõeliselt põnev aspekt on seega konflikt, mis suhte lõpetab. Rohkem pole vaja ilmselt öelda...
Filmi lõpusegment näitab mõlemaid kohtumas viis aastat hiljem, kui karjääriunistused on teostatud ning ühel neist käel armastav kaaslane, teisel armastavaks kaaslaseks oma kunst. Mõlemad figuurid on leidnud oma elemendi: Mia eduka näitlejannana armastava mehe käel, kes tema ambitsioone toetab; Sebastian oma klaveriga laval, armastatud jazzi mängimas.


Suhtenarratiivi tasandil on "La La Land" seega üpris lame. Universaalse kellegi vajamise ning armastamise põhimõte kui inspiratsioon kunstiinimestele on üpris ebaloogiline, sest kunstiinimesed vajavad - minu seisukohast - pigem emotsioonide räiget vaheldumist ning ebastabiilset rütmi. Samuti pole Sebastianil ja Mial peale sisemise tühjuse ning edenemishimu midagi ühist - nad on väljavahetatavad figuurid keemiata paarisuhtes.

Emma Stone ning Ryan Gosling oma individuaalsetes rollides seevastu on üksiksubjektidena väga huvitavad. Kuidas südamlik, muusikaliselt suurepärane kuid silmnähtavalt õnnetu Sebastian end Miale avab ning kuidas Mia säravsilmsele proovietendustele läheb ja end aina materdada laseb, on kaunid arengud ja kohati rabavad hetked, mis kindlasti vaatamist väärt. Samuti on imetlusväärne ning inimlikult väga huvitav jälgida Mia selgroo tugevnemise protsessi oma isikliku näidendi lavastamisel - Mia on äkitselt julge ning püüab oma unistusi, kuid tõenäoliselt vaid Sebastiani emotsionaalse toetuse ajel. Seejärel unistus taas puruneb. Kuid elu on selline...

Kui "Keskkoolimuusikali" stiilis rõõmus-roosa muusikaline sissejuhatus välja arvata - minu arvates ei sobi see toonilt üldse ülejäänud filmi - on "La La Land" muusikaliselt imeilus, eriti "City of Stars", mis hoomab oma sõnumis kogu filmi essentsi, Hollywoodi sära taga peituvat üksindust.


Filmi sõnum on ilus, nukker ning ajatu ja figuurid, kes seda edastavad, individuaalsel tasandil väga head, kuid nendevaheline säde tekib millestki konstrueeritust ning nendevaheline suhe on läbinisti klishee.

"La La Land" on mõeldud olema romantiline, võluv muusikal, ning muusika ja võlumise osad on näitlejad täitnud suurepäraselt. Kuid romantika on kas olematu või liialdatud, pressitud või apaatne. Lugu oleks võinud olla kahe figuuri arengust ning kui nad iial teineteisega kohtunud poleks, või teineteisest sekundilise ajavahega möödunud oleks, oleks "La La Land" täpselt sama kaunis.



Seega unustan filmi ilmselt kiirelt, kuid jään veel nädalateks "City of Starsi kuulama".

No comments:

Post a Comment