Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Prantsuse kirjanikust Michel Houellebecqist (sünd. 1956) on juba eelnevalt juttu olnud siin (link) - käsitlesin tema teoseid "Platvorm" ning "Saare võimalikkus". Täna tuleb juttu Houellebecqi uusimast romaanist "Alistumine" (Soumission, 2015).

Erinevalt postapokalültilises tulevikus mängivast "Saare võimalikkusest" toimub "Alistumise" tegevus tänapäevas ning selle tegelased on tavalised inimesed ning osaliselt reaalsed (ja osaliselt väljamõeldud) isiksused prantsuse ning maailma poliitiliselt maastikult.

Romaan jutustab eelkõige Sorbonne'i ülikooli professori Francois' karjäärist ning tema elu paralleelidest tema uurimisobjekti, prantsuse 20. sajandi algusel Fin de Siecle perioodil kuulsust ning kurikuulsust kogunud Joris-Karl Huysmani vahel - kellest muide eelnevalt juttu olnud siin (link).

Houellebecq on nagu autorile omane loonud fantastilise-fiktiivse ühiskonna, kus parempoolsed parteid ning islamiliit saavutavad suurema vaevata poliitilise enamuse ning Prantsusmaale valitakse moslemist president. Esimesena asutakse radikaalselt muutma haridussüsteemi ning Francois'l tuleb valida, kas sulanduda uude keskkonda ning alluda islamiseeritud süsteemile või keelduda alistumast.

Romaani pealkiri, "Alistumine", tähistab romaanis toimuva põhiprotsessi, Prantsusmaa islamiseerumisega kaasaminemist ning oludega leppimist või lausa - loomulikult eriti meessoost ühiskonna puhul - entusiastlikku kaasaminekut.

Houellebecqi protagonistid on enamasti vanemad mehed, intelligentsed, kuid passiivsed, kel on õnnestunud oma karjääri jooksul mõõdukat või suuremat edu koguda, ning kes veedavad oma õhtuid tugitoolis, soovimata ennast või maailma muuta. Nad jälgivad ning vaagivad sündmusi ning teevad ehk sügavamõttelisi ning huvitavaid tähelepanekuid, kuid ei mõjuta ega eita toimuvat, samuti ei osuta nad üldiselt erilist vastupanu. Francois ei erine oma eelkäijatest.

Sümpaatia või pigem apaatia sellise staatilise protagonisti suhtes võimaldab vagiinade kirjeldustest asise pilguga üle minna ning ühiskonnakirjeldustele ja kirjanduslikele tähelepanekutele islami edu põhjustest - perekondlike struktuuride pooldamine ning naissoo kodustamine, sellest tulenevalt majanduslik tugevus ning masside juhtimise võimalikkus; paljuneva rahva võim suureneb intellektuaalselt pareneva suhtes ning emotsionaalne.

Reaalsus, kus 'alternatiivsed faktid' on normiks, on lääne ühiskonnas juba olevikuks saanud, seega tundub väga õõvastav, et "Alistumine" ilmus satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses toimunud rünnakute päeval.

Houellebecq ise on mitmes intervjuus öelnud, et on islamofoob, kuid mitte vaenulikkuse vaid hirmu tähenduses, ning hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe, mistõttu pole ime, et "Alistumine" on pälvinud väga erinevat laadi vastukaja.

Vaagides romaani aga puhtkirjanduslikust seisukohast, on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi romaanide protagonistid ei saa kunagi olema sümpaatsed, meeldivad ega moraalselt positiivsed. Kuid tema maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

Lugemissoovitus igale ajalike sündmuste aktiivsele jälgijale.

Michel Houellebecq: "Platvorm" (Plateforme, 2001) ja "Saare võimalikkus" (La possibilité d'une île, 2005)

Prantsuse romaanikirjanik, esseist, agronoom ning luuletaja Michel Houellebecq (sünd. 1956) kirjutas oma esimese romaani "Võitlusvälja laienemine" ("Extension du domaine de la lutte") aastal 1994. Tema kuulsamad teosed on romaanid "Elementaarosakesed", "Saare võimalikkus" ning "Platvorm", mille tõttu autorit rassivihas süüdistati ja Houellebecq hetkeks Iirimaale kolis, et konflikte vältida.

Üldiselt peetakse Houellebecqi loomingut tihti pornograafiliseks ning vulgaarseks, teda on nimetatud islamofoobiks ja misogüüniks. Konfliktid "Platformi" ilmumise ning raamatutuuriga seonduvad islamofoobiaga.

Samaaegselt kiidavad prantsuse intelligents ning mitmed kirjanduskriitikud Houellebecqi. Teda on võrreldud minu silmis veelgi räigema Matias Faldbakkeniga, kellest minu blogiski juttu olnud (link).


Lugesin Houellebecqi romaane "Platvorm" ja "Saare võimalikkus" ning mõistan kiitjaid, laimajaid, jüngreid ning hukkamõistjaid üheselt hästi.

Keeruline on kirjeldada mu suhet nende romaanidega - nad on ühest küljest täidetud väga detailsete kirjeldustega seksuaalaktidest, kus naised alluvas ning funktsionaalses rollis. Teisalt kirjeldatakse ka intelligentseid, iseseisvaid naisi - kes on samuti oma seksuaalsusega mugavas suhtes.
Houellebecq analüüsib lääne ja ida ühiskonda ning kirjeldab võimalusi maailmamajanduse tulevikus seksiturismi ning apokalüptilist maailma inimeste geneetilise reprodutseerimise taustal.
Kas tegu on kohati räigelt ebasündsate ideedega? Jah. Kas tegu on teravmeelsete mõtetega inimkonna pahede majandusliku ärakasutamise ning sellest tuleneva tõe triumfi kohta? Samuti.


"Platvorm" mängib olevikus ja on eelkõige sotsiaalne kommentaar ühiskonna sisemise lagunemise teemal - sugude võrdõiguslikkus on protagonisti sõnul tekitanud ääretu egoismi ning lääne ühiskonnas on kadunud igasugune individuaalne tahtmine kedagi rahuldada, domineerib vaid tahe rahuldatud saada - seda nii tööl kui kodus. Seetõttu siis seksiturismi buum - aasia naised pakuvad oma keha kapitalina ning on rahul tavalise mehega, kel ontlik töö. Protagonisti sõnul: aasia naise unistus on ametnikuga abielluda.
Antud süzhee ühiskonna katkisuse epopöas ei ole võib-olla kõige meeldivam ja tekitab nii mõneski lugejas tundeid nagu kohkumine, jälestus, hirm ja mõningane viha, kuid autori ideed on kohati väga teravmeelsed ning potentsiaalsed probleemid tänapäeva ühiskonnas on lahatud võib-olla ebatraditsioonilist lahendust pakkudes, kuid futuristlikud filmid ja sarjad, kus inimesed robotitesse armuvad, pole sellest aspektist vaadates karvagi võrra erinevad.

"Saare võimalikkus" jutustab postapokalüptilisest maailmast, vaheldumas päevikuvormis tänapäeva inimese Daniel1 ning neohumaanide Daniel24 ja Daniel25 vahel, kes taas ja jälle algdanieli geneetilisest materjalist paljundatakse. Neohumaanide kohustus on läbi lugeda nende esiisa elulugu ning kirja panna oma kommentaarid. Romaan kirjeldab erinevaid looduskatastroofe, mis Maad rüüstasid ning neohumaanide elu ürgkogukonna vormi regresseerunud metslaste kontrastreeruval taustal. Neohumaanid peavad tundeid ja ihasid mittevajalikuks ja elavad oma aega, suheldes oma originaalide järeltulijatega ning vesteldes teemadel, mida nonde originaalide elukirjeldused sisaldavad - seks, armastus, usk, igavene elu ja nii edasi.


Houellebecqi maailm koosneb üldjuhul edukatest või vähemedukatest meestest ja naistest, keda nood kepivad. "Platvormi" kaaspeategelane on edukas naine, kes oma karjääri ja eraelu ise kamandab, olles samaaegselt võimeline voodis ka andma - ehk siis inimlikkuse non plus ultra.

"Platvormi" protagonist tunnistab ise oma puudulikkust ning imestab, miks selline naine ta välja valis. Kirjutatud on mehe perspektiivist ning teatud naistel lihtsalt puudub individuaalsus, kui elatakse lühike ja vabameelne kehaline kontakt, milleks siis kirjeldada mitte naise kurve ning kehaavausi vaid tema unistusi ja lapsepõlve, kui see pole protagonisti seisukohalt üldse tähtis?


Loetud romaanide põhjal leian, et Houellebecqi misogüüniks pidavatel inimestel puudub kas a) võime analüütiliselt-pragmaatiliselt toimivat romaani sellele väärilise pilguga lugeda ("Platvorm" algab mõtisklusega kunsti väärtuse teemal ning liigub siis sujuvalt üle v!ttudele) või b) seksuaalne individuaalsus (paljud naised võivad end nendes iseloomuta kehades ära tunda ning arvavad, et nood kehad polnudki ehk tehtuga nõus või ei tundnud sellest naudingut, kuna neid isiklikult antud tegevus antud kontekstis ei paelu - sellest tulenevalt on nad nüüd nonde kõrvaltegelaste nimel solvunud).

Isiklikult meeldis mulle "Platvorm" enam, kuna postapokalüptilised maailmad mind kunagi eriti huvitanud pole. Kuid mõlemad romaanid on omanäolised, huvitavad ja tutvumist väärt. Esimese kogemusena soovitaksin siiski "Platvormi" – "Saare võimalikkus" mulle pigem spetsiifiline ja nishiromaan kui tüüpiline Houellebecqilik romaan. Võite seda muidugi kommentaarides vaidlustada, oleksin väga huvitatud.

Mind paelus autor igatahes kokkuvõtteks küllaltki ning kavatsen Houellebeqci loomingut ka edaspidi jälgida ning lugeda. Vabameelne, kriitiline mõistus on võimeline leidma tema radikaalsete võtete tagant intelligentse, analüütilise, teravmeelse, erakordse kirjatüki.

Julgust!