Wednesday, March 22, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1946. Hermann Hesse "Klaaspärlimäng" (Das Glasperlenspiel, 1943)

Saksa kirjanik, esseist, luuletaja ning maalikunstnik Hermann Hesse (1877-1962) on üllitanud suurtes kogustes romaane, jutustusi, luuletusi ning ka kunstiteoseid. Tema sõjajärgne kirjavahetus kirjandusliku järelkasvu ning tema ideede toetajatega ulatub tuhandetesse. Hesse tuntuimad romaanid on "Siddhartha" (1922), "Stepihunt" (Der Steppenwolf, 1927) ning "Klaaspärlimäng" (Glasperlenspiel, 1943).

Hermann Hesse pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1946.

Hesse põhiteemad on kultuuriline ning spirituaalne sümbioos ida ning lääne mõtteviiside vahel, iseenda leidmine ning sellest tulenev hingeliste kriiside ületamise abiga leitud tasakaal ning harmoonia iseeneses ja võitlus vanematekodu mõjude ning autoritaarsete süsteemidega.

Sellest tulenevalt võiks praktiliselt kõik Hesse romaanid temaatiliselt kokku võtta: "Ratta all", Hesse esimene romaan, jutustab ühe noormehe ebaõnnestunud püüetest isakodu piiridest välja murda; "Siddhartha" jälgib noore braamani teekonnast vaimsest ilmalikku maailma ning seejärel nende ühtimises leitud valgustuseni; "Stepihundi" põhiidee on lõhestunud mina ning kaotatud isiku taas kokku panemine, leides armastuse iga fragmendi vastu; ning "Klaaspärlimäng" jutustab täiusliku vaimsuse leidmisest täiuslikus vaimses maailmas kuid mitte enne selle maailma hülgamist.

Hesse ideed on alati olnud maailma mastaabis revolutsioonilised ning oma tuumas samaaegselt väga lihtsakoelised: maailm toimib vaid selle kõigi osade üksteise omavahelise nägemise, mõistmise ning omaksvõtmise läbi saavutatud harmoonia abiga. Kui "Klaaspärlimäng" Teise maailmasõja lõpuaastatel antud hetkel Shveitsis elava Hesse sulest ilmus, tabas see nagu rusikas silmaauku.


Romaan jutustab Josef Knechtist (Knecht tähendab saksa keeles teenrit, sulast) - orvuks jäänud noormehest, kel erakordne anne muusika mõistmiseks ning loomiseks. Selle ande ning oma avatud, teadmishimulise isiksuse abiga pääseb Josef Kastaalia eliitkoolide kasvandike hulka ning temast saab Kastaalia vaimse eliidi liige. Romaan räägib Josefi vaimsest arengust, tema kutsumuse leidmisest erinevate vaimsete maailmade liitumispunktis, tema kiindumusest muusika vastu ning Kastaalia kui puhtakadeemilise mikrokosmose rollist ja eksistentsist maailma ajaloos.

Kastaalia suurim ning vaid provintsi enese eliidile täies mahus lubatud tegevus on klaaspärlimäng, kus "mängitakse" erinevate infokogumikega ajaloost, muusikast, matemaatikast ja kõigist mõeldavatest maailma kultuuride teadmistest kokkupandud ametliku kaanoniga. Kultuurielemendid on nagu klaaspärlid abakusel ning neid lükatakse siia-sinna, kombineeritakse omavahel ning saadakse selle tulemusel uued teadmised või näidatakse uusi sümbioose.

Kastaalia ülim positsioon on sellele vastavalt klaaspärlimängumeistril, kelle rolli Knecht ka teatud ajaks pälvib. Kuid tema varases eas toimunud kokkupuuted ilmaliku maailmaga ei jäta Knechti hinge rahule, ning meistrist saab taas õpetaja aina noorematele ja noorematele eliidi kasvandikele - kuni Knecht küpses eas oma vaimsuse provintsi hülgab ning ilmaliku maailma õpetajana oma esimesele, viimasele, tõelisele kutsumusele järgneb.

Josef Knechti saatus on tundeline afäär ning kuidas tema puhtvaimne keskkond teda vormib, kuidas Josef vaikselt inimlike tugevuste ning nõrkuste kohta õpib, kuidas platooniline armastus vanemate ning omavanuste ja hiljem nooremate meeste vastu teda vaimselt täielikult täidab ning kuidas õppimine, õpetamine ning vaimu sees olemine teda täielikult täidab - kuni see teda enam ei täida - on väga huvitav. Romaani jutustaja teatab juba alguses, et tegu on asjaliku raportiga Knechti eluloost ning lubadus täidetakse: lugejale räägitakse nii Knechti isiku ja hobide arengust, tema kokkupuudetest tähtsate isikutega provintsi hierarhias ning sellest tulenevast vaimsest arengust, tema tegudest klaaspärlimängumeistrina ning tema lugemisvarast, kultuurilistest lemmikutest jne jne.

Samuti on romaan Kastaalia vaimu apoloogia mittemõistvale lugejale, sest Knechtist enesest kujuneb juba noores eas Kastaalia eluviisi advokaat.


"Klaaspärlimäng" on vaikne, põnev, kultuurist imbunud ning kaunilt kirjutatud tundeline romaan, mis julgustab igaühte kord mõnd paksu raamatut kätte võtma ning selle lehtedel ennast leidma, unustamaks paariks tunniks ülejäänud empiiriline maailm.

Õigustatult kuulub Hermann Hesse tänapäevani 20. sajandi suurte klassikute hulka. "Klaaspärlimäng" on vaikne, pikaldane, võimas, intellektuaalne, sügav elamus.

Kuid seiklusrikka meelelahutuse ning suurte emotsioonide fännidele Hesse opus magni ilmselt huvi ei paku. Esimese Hesse teosena soovitan väga soojalt "Siddharthat", seejärel "Stepihunti" ning alles siis olete valmis kuulama, hingama ning mõtlema "Klaaspärlimängu" kaunis, delikaatses, kirjeldustes aega jätvas ning teadlikult omas tempos kulgevas maailmas. :-)

No comments:

Post a Comment