Katrin Johanson: "Hundirada" (2018)

Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal. Sel aastal ilmus uusim romaan "Hundirada". 

"Atlantise" teemalist blogi on võimalik lugeda siin (link), sedakorda võtsin kätte "Hundiraja".

Johansoni uusim romaan on täis sügavat melanhooliat mitte kurblikkuse, vaid mõtlikkuse suhtes. Tema figuurid on muusikud, kunstnikud, kirjanikud, tantsijad, kes suhtlevad iseendaga sissepoole ja vaid oma kunsti kaudu tõeliselt väljapoole.

Romaani alguses mõtiskleb oma pigem kaotuste kui triumfidega täidetud elu üle Teppo, kellele olemasolemine hakkab vaikselt tunduma lootusetult tühjana:

"Ta ei lugenud enam kaasa võetud raamatuid, millesse oli lootnud oma eraldatuses mõnuga süveneda. Need olid rasked, sisekaemust nõudvad teosed. Osalt ei teinud ta seda mandala-hirmust, osalt aga veidrast apaatsusest, mis teda üha enam valdas. Ta ei mänginud ka pilli. Tööd talvel kuigi palju polnud. Pikemat suunda pidi napilt paarikilomeetrine saareke ei pakkunud jalutamislusti. Päevane tegevusetus ei lasknud öösiti uinuda. Pikkadel tundidel ärkvel olles mõistis Teppo, et tema elamine oli taandunud hinges püsimiseks. Aegamisi kerkis tas vastik kahtlus, ega see mitte ei kehti üksnes selle talve, vaid kogu tema ülejäänud elu kohta." (13)

Romaani olevik ja tulevik põimub omapärase välimuse ning veidra kehalise eripära pärinud erilisest suguvõsast põlvneva Sashaga, kelle areng oma erilise suguvõsa liikme ja esindajana ning naisena saab romaani põhiliseks probleemiks.

Kiitust väärivad taas stilistilised-kompositsioonilised valikud ja elemendid: "Hundirada" lugeda on kõige nauditavam sõna-sõnalt mõttes retsiteerida, sest lausekulg on tihti niivõrd kunstiline, muutumata sealjuures kunstlikuks. Romaan on osaliselt lahendatud kirjavormis, et Sasha suhet kasuisa ja vanema venna vahelist rolli täitva Gregoriga lugejani tuua nii, nagu see on - kahe intensiivselt tundva ja tunnetava inimese vaheline vastandlik sõprus, kus aga esindatud ka Sasha poolne hirm ning ebakindlus oma minevikku sukeldumise ees.

Sasha on eelkõige Sasha, kuid teised tema suguvõsaga seotud isikud peavad tema kuuluvust tähtsamaks kui tema individuaalsust. Kerkib vaikselt ka romaani põhiteema - mineviku varjude tunnetamine ning seljatamine, enese defineerimine geenide ja päritolu kaudu.

Teatud aspektidest sujub romaan vägagi takistustevabalt: Teppo algne melanhoolia ning samuti kurblik minevik pühitakse hilisemate vaat et idülliliste suhetega kasuperes minema. Kuid selge on, et ka siin on tegu mineviku hallusega, mis tuleb enne ületada, kui rahulik elu algab.

Samuti huvitav on lühike, kuid selgelt tähtis mõtisklus õnne teemal: õnn pole elu alatine eesmärk ja õnnetu olemine kuulub samaväärselt elamise juurde kui õnnelik olemine. 

Ainus probleem, mis minu silmis koorub, on lugejapoolne mõistmine. Tundeline kunstiinimese mikrokosmos on mõistetav vaid tundelisele kunstiinimesele - seega lugesin "Hundirada" innukalt ja pühendunult, praktiliselt ühes tükis otsast lõpuni läbi. Kuid romaani läbiv esoteerika ja müstika on oma olemuselt - kuigi mainitakse hetkeks ka ideaalse naise ja ideaalse mehe võrdsust; idee, mis mullegi isiklikult südamelähedane ja empiiriliselt võimalik - on Johansoni romaan eelkõige naiseliku energia kandja ning asisema kirjanduse armastajatele mitte nii haarav kui näiteks "Atlantis abajas".

Võib-olla just seetõttu oleks tähtis "Hundirada" kätte võtta, sest tegu on väga kõrge emotsionaalse intellekti tasandiga romaaniga, mis aitab hajutada kahtlusi asjaolude suhtes, mida muidu võimalik vaid alateadlikult tunnetada. Nagu taskulambita jääluidetel koduteed otsides - vaid julgematest julgemad läheksid nii kaugele nii tundmatusse kohta, sest tegelikult on see koht vägagi tuttav.

Soovitan soojalt!

Hanif Kureishi: "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Eelmisel aastal ilmud lühiromaani "Eimiski" muljeid on võimalik lugeda siit (link). 

Seekord lugesin Kureishi esikromaani "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka neljaosaline BBC minisari ning tolle heliriba kujudanud ei keegi muu kui David Bowie. Samanimeline album Bowielt on seega samuti ilmunud Kureishi loodu raames.

"Äärelinna Buddha" jutustab eelkõige Karimi noorusest ning elust Londoni äärelinnas ja tema arengust täiskasvanud meheks, tema näitlejakarjääri õitselepuhkemisest ning teoreetilisest armastuse leidmisest. Romaani tegelik temaatika on aga eneseleidmine nii mehena, rahvusliku vähemuse esindajana, ida kultuurilise pagasi kandjana lääne ühiskonnas ning ebakonventsionaalse seksuaalsuse kandjana konservatiivses perekonnas.

Pinget pakub nii Karimi seksuaalsuse ja enese isiklike ja kultuuriliste vabaduste avastamine: esimesed kogemused meeste ja naistega, oma hindu identiteedi väljaelamise julgus, enese hävitamine alkoholi ja narkootikumide ning mässuliste noorte seltsis ja sarnased episoodid läbivad romaani. Karimi kohati lakooniline, kohati empaatiast nõrguv maailmavaade on huvitav ning ehe, tegu on väga nutikalt kirjutatud figuuriga.

Enamgi veel - Karimist edasi vaadates ilmnevad ääretult mitmekihilised kõrvalfiguurid. Tähelepanu keskmes on Karimi kasuema Eva, vabameelne sisearhitekt, kelle väline vabadus varjab konventsionaalseid hirme ning kelle kehalise liberaalsuse suitsukatte all on emotsionaalne abitus; Karimi kasuvend ning Eva poeg Charlie, mässuline musikaalselt andekas noormees, kelle tegelik ainus vajadus kuuluda, imetletud olla, ning siis end nurka mässida....

Samuti on mainimist väärt Karimi lapsepõlvesõbranna Jamila, kelle isa sunnib abielluma vähem kui keskpärase Changeziga, ning nende kaunis-traagiline mõistuseabielu, millest saab kolmiksuhe, neliksuhe, viisiksuhe ning mingis raamis ka õnnelik pere. 

Kureishi London on tõeliselt värviline mitte ainult nahavärvide, vaid ka poliitiliste arvamuste, päritolude, rahakottide paksuse, tagasihoidlikkuse, hääletooni kaalu ning sisu ja üldiste pisiasjade poolest. Karim on huvitav ja vastanditerohke noormees, kelle huvi teda ümbritseva elu vastu on vahel kesine, vahel olematu ning vahel määratu. Teda ümbritsev värvikirev maailm on aga tunduvalt huvitavam ning Karim kui vaatlejafiguur on paigutatud oma ossa tõeliselt nutikalt.

"Äärelinna Buddha" pealkirjas mainitud figuur on Karimi laisk hindust isa, kes romaani alguses veel armukese staatuses Eva abiga oma laisast abielust väljub ning mõnda aega lähemas naabruskonnas valgustatud filosoofi imetluspärga kandes Eva korteris loenguid peab, et valgeid inimesi nende hinge olemasolust ning materiaalse vara tähtsusetusest teavitada. Kuid see sära lahtub peagi, sest ka äärelinna Buddha on sama mööduv nähtus nagu Karimi homoseksuaalne faas.

Kureishi romaan on üks muhedamaid, kirevamaid ning vabamaid romaane, mida viimasel ajal lugenud olen. Soovitan väga soojalt!

Kurt Vonnegut: "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" (1969)

USA autor, näite- ning ulmekirjanik, aktivist ja humanist Kurt Vonnegut (1922-2007) on avaldanud lühijutte, esseesid, artikleid, romaane, näidendeid ning memuaare. Vonnegut on läbi elu kõndinud ajakirjanikuna, sõdurina, lehekandjana ning mänginud hulgaliselt muidki erinevaid rollide, abikaasa ja isa kuuluvad samuti sellesse nimekirja.

Vonneguti loomingul on keskne on sõjavastane ning selles raames ühendriikide vastane toon, tema romaanidele on aga samuti omased satiirilised elemendid ning reaalsuse piire ületav must huumor. Nihilistlikud elemendid ning elu-on-selline stiilis traagilised sündmused ühendatakse lustakate inimlikkuse tragikoomilist külge näitavate seikadega. Just sellisena võiks kirjeldada ka Vonnegutile kriitikude ja lugejate seas kuulsust ja heakskiitu toonud tuntuim romaan "Tapamaja, korpus viis" (Slaughterhouse Five, 1969).

Tuleks siinkohal ka ära märkida, et näiteks Eestis on Vonnegut väga populaarne ning Tänapäeva kirjastuse "Punase raamatu" sarjas enim tõlgitud autor, kuid kogu Euroopa pole Vonnegutiga niivõrd tuttav - näiteks Salingeri tunnevad ära enamad kui Vonneguti. Siiski võrreldakse tema mäslikku tooni mõnikord Salingeri romaanidega.

"Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" oleks justkui sõjaromaan, kuna algab protagonist Billy Pilgrimi elamustega Teisest maailmasõjast. Räägitakse episoodidena tema edukast karjäärist optikuna, kogemustest sõjavangina Saksamaal tapamajas nr. viis, abielust ning laste eludest, lennukiõnnetuse üleelamisest ja vanaduspõlvest, tema röövimisest Tralfamadori planeedi elanike poolt ning tema elust Tralfamadori inimloomaaias klaaskupli all Hollywoodi näitlejanna Montana Wildhackiga.

Episoodid vahelduvad nii minevikus kui tulevikus, Billy elu jookseks tema vaimusilmas justkui igal hetkel korraga, kinnitamaks Tralfamadorlaste filosoofiat, et elame tegelikult kõik alati ning igavesti, minevikus ja tulevikus, ja kõik mis juhtub, peab täpselt nii juhtuma. Vaba tahe on illusioon.

Teatud paralleelid ajaliste sündmustega romaani kirjutamisel on ilmselged, kuid "Tapamaja" nihilistlik satiir iseenesest on ajatu. Billy Pilgrimi tähtsusetu ning tähtis elu on vaid üks sündmus sündmuste reas, ja siis ta sureb, ja nii läheb. (Vonnegut tegi selle romaaniga kuulsaks inglisekeelse väljendi "so it goes", korrates fraasi iga kord, kui mõni tähtis või vähemtähtis figuur romaanis suri)

"Tapamaja" on äärmiselt teravmeelne, nutikas väga tabavalt inimelu väärtust ja tühisust kokkuvõttev kommentaar, ning Vonneguti julge nihilistlik huumor poliitilise, kuid ka ulmelise kirjanduse armastajale kuldaväärt lugemiskogemus.

Soovitan soojalt!

Milan Kundera: "Olemise talumatu kergus" (1984)

Tšehhi-prantsuse kirjanik Milan Kundera (sünd. 1929) õppis nii kirjandust kui filmikunsti. Tema loomingut mõjutas tugevalt muusika, kuna Kundera isa oli pianist.

Kundera on küll sündinud ja kasvanud Tšehhis, kuid omab 1981. aastast prantsuse kodakondsust ning kirjutab 1993. aastast prantsuse keeles.

Kundera tuntuim romaan on 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" ("Nesnesitelná lehkost bytí"). Eesti keelde on samuti tõlgitud teosed "Surematus", "Nali", "Teadmatus", "Hüvastijätuvalss".

"Olemise talumatu kergus" on kindlasti Kundera rahvusvaheliselt tuntuim teos ning esimest korda lugesin romaani keskkooliaastatel. Nüüd võtsin Kundera menuki uuesti kätte ning ei pidanud seegi kord pettuma.

Romaani keskmes on kirurg Tomase ja ettekandja-fotograafi-melanhooliku Teresa raskeloomuline suhe. Kõrvaliselt näidatakse ja Tomase armukese Sabina ning tollesse armunud noormehe Franzi sama raskeloomulist suhet. Samuti räägib Kundera Nietzsche samade sündmuste igavesest naasmisest ning peegeldab näiteks Teresa elu tema ema elu ja probleemide ja kompleksidega.

Kundera romaan on romantiline ja tunduks, et armastus võiks kõik takistused ületada - kuid tema armastuse definitsioon või pigem erinevat laadi armastusega seotud mõistete interpretatsioon läheb traditsioonilisest-konventsionaalsest armastuse definitsioonist lahku. Pigem oleks armastus mitte kahe inimese idülliline kooselu, vaid mõlema armastussuhtes osaleja teise poole eelistustega tingimusteta leppimine. Kuid kuna nii Teresa kui Franz pole selleks võimelised, hävinevad tunded järk-järgult ja päris õnnelikuks keegi neist ei saa ega jää.

Ehk siis - kõik laabub ja kordub ja luhtub ja kordub, täitsa Nietzsche vaimus. Kundera armastusfilosoofia on julmalt otsekohene ning samas ülimalt empaatiline ja absoluutselt avatud.

See keeruline armastuslugu oli põhiline, mis mulle Kundera romaanist kooliajast ka meelde jäi - taaskord leiab kinnitust, et emotsionaalne aju on raamatuid lugedes tugevam kui pragmaatiline aju. Kuid lisaks väga huvitavatele psühholoogiliselt kihilistele figuuridele, kelle mõtteviisid autor lugejale kenasti lahti laotab, on "Olemise talumatu kergus" ka Tšehhi riigi eleegia. Kundera kirjutab suurtest poliitilistest jõududest, sõdadest ning nende mõjust üksikisikule, põgeniku või ülekuulatu sisemaailma ja staatust võõral maal või võõras korteris, emotsionaalseid hirme segatud eksistentsialistlike hirmudega - nagu sõjaaegsele armastusele omane.

Kõike ülalmainitut kokku võttes on "Olemise talumatu kergus" üks nutikamaid, tundelisemaid, ausamaid, julmemaid ning intelligentsemaid romaane, mida lugenud olen.

Väga tugev lugemissoovitus igat laadi kirjanduse armastajatele. Kundera kuulub kindlasti 20. sajandi tähtsamate kirjanike hulka.

John Dos Passos: "Manhattan Transfer" (1925)

USA kirjanik, kunstnik ning parameedik John Dos Passos (1896-1970) on üks tuntumaid põhja-ameerika kirjanikke 20. sajandi esimesest poolest. Dos Passos kuulub ühes Hemingway, Faulkneri ja Fitzgeraldiga Ameerika Ühendriikide kuulsamate modernismi esindajate hulka.

Dos passose kuulsaim teos on triloogia "U.S.A.", kuhu kuuluvad romaanid "42. paralleel" (The 42nd Parallel, 1930), "1919" (1932) ja "Suur raha" (The Big Money, 1936). Eesti keeles punase raamatu sarjas ilmunud on aga samuti tuntud 1925. aastal ilmunud teine romaan "Manhattan Transfer", mis mehele ka kiirelt kuulsuse ja menu tõi. 

Romaani pealkiri on eesti keeles jäetud samaks, kuna sõna "transfer" ülekande, ülelennu või ülemineku tähenduses on mõistetav. Dos Passose teisikromaanis on juttu sellest, millest suures plaanis juttu ka tema ülejäänud romaanides: tüüpiliste ameeriklaste ehk erinevatest maadest New Yorki rännanud iirlaste, sakslaste, itaallaste, prantslaste ning muude riikide elanike unistustest, pettumustest, kurnavast argipäevast ning muhedatest seiklustest.

Dos Passosele meeldis maalida oma romaanide kaanepildid ning kuigi Penguin Classics on kaanele pannud Edward Burra impressiooni New Yorgi baarist, on täpselt selline argimulje ning üksikute figuuride portreed Dos Passose romaani sisuks. Lühikesed muljed, dialoogid ning ühe- või pigem poolepäevased narratiivilõigud moodustavad paari figuuri hüplevad elulood.

Dos Passose figuurid on sotsiaalsel ning inimlikul skaalal paigutatud risti-rästi: ekstsentriline näitlejanna, keskmiselt edukas idealistlik advokaat, egoistlik trofeeabikaasa, halli hiire masti kuid rikas pärijanna, paksunahaline kelner, lihtsakoeline meremees jne. jne. jne. Jälgitakse kolme-nelja figuuri elu romaani läbivalt, kuid enamik tegelastest puutuvad teatud kontekstis ka omavahel kokku.

Romaan on impressionistlik ja annab lähivaates edasi vaid teatud muljed ning mõtted antud figuuride elust, kuid nende muster on sama: neil on ideaalid ja unistused, mida nad on tulnud New Yorki jahtima, ning sellest linnast lahkuda nad ei kavatse, kuigi elu on karm ja linn mudib neid regulaarselt oma hammasrataste vahel. Kohati masohistlik kuid alati väsimatu New Yorgi elanikkond võitleb igapäevaselt ellujäämise nimel, ning traagiliste vahejuhtumite vahel on ka õhtuti aega lonks võtta, sest vaid viski teeb mehest mehe, ning shampus omakorda staarist staari - üks tõstab samal ajal rauda ning teine mikrofoni. 

Oma inimlikus koes on nad samakaalulised - või tähtsuse skaalal äravahetamiseni sarnased, kuigi illusioon ütleb midagi muud - elemendid New Yorgi elutsüklis. Kontrastsed rikkad ning puruvaesed elud lisavad elementidele värvi, sest röntgenisse lükatakse mõlemad samaväärselt ja täiuslikult õnnelik ega üdini õnnetu pole ükski neist. Kõik toonid on ses plaanis tabatud ja huvitavalt kõrvutatud.

Sisuline narratoloogiline mass on kokkuvõtvalt-ülevaatlikult mitte pidevalt üht figuuri jälgiv, vaid suurlinnale kohaselt mitme isiku vahel hüplev, pigem elu kui indiviidi näitav, hävitavaid tendentse kokkuvõttev, elule mitte empaatia vaid irooniaga lähenedes. Isiklikult naudin selliseid romaane ning vastavalt ka Dos Passose kirjutatut. Puudub kangelane, sest New Yorgis pole päriskangelasi, vaid  hoopis pärisinimesed. Romantikafännidele "Manhattan Transfer" seega ilmselt ei sobi. Muheda lugemiselamuse fännidele aga küll.

Dos Passose romaan on ka stilistiliselt kirjutatud väga haaravalt, inimlikult, dialoogid on elavad, kirjaviis jäljendab vähemalt inglisekeelses variandis itaalia, juudi, saksa, prantsuse ja teisi aktsente, niiet figuure on võimalik elavalt ette kujutada. Mulle kui keeltearmastajast lugejale pakkus "Manhattan Transfer" seeläbi veelgi enam naudingut, kuigi võib mõnele lugejale pigem raskusi valmistada.

Ameerika kirjanduse armastajatele ning näiteks "Suure Gatsby" fännidele võiks Dos Passose humoorikas tänavapilt olla kindlasti suur nauding, ning 20. sajandi linnapildiromaanide seas seisab "Manhattan Transfer" kindlasti tugevalt esireas. 

Väga huvitav lugemiselamus!

Viet Thanh Nguyen: "The Sympathizer" (2015)

USA kirjanik, anglistika ning amerikanista õppejõud Lõuna-California ülikoolis, Vietnamis sündinud Viet Thanh Nguyen (sünd. 1971) on üks viimase aja huvitavamaid aasia-ameerika kirjanikke. Tema sulest on ilmunud lühijutte, sotsiaalkriitilise ja ajaloolise keskmega Vietnami ajaloo ja aasia-ameeriklaste teemalisi raamatuid, ning lühijutte. Esimene ning hetkeseisuga ainus täispikk romaan "The Sympathizer" (2015) pälvis aastal 2016 Pulitzeri kirjanduspreemia ning teisi prestiizhseid kirjandusauhindu.

Kuna romaani pole tõlgitud eesti keelde, ei lisa ma siinkohal ka tõlgitud pealkirja, kuigi "sympathizer" võiks otsetõlkes olla "poolehoidja", "mõttekaaslane" või sõjakontekstis "sümpatisant", mis võivad romaani temaatikaga suhtestatult kõik sobida pealkirjaks.

Nguyeni esikteose protagonist on anonüümne topeltagent, Vietnamis kohaliku naise ning valge mehe lühisuhtest sündinud kahepaikse identiteediga noormees, kel õnnestub Vietnami sõja lõpus Saigoni linnast põgeneda ning USA armee kaptenina Ühendriikidesse pääseda. Romaan on kirja pandud ülestunnistuse vormis ning ilmeb, et tegu on hilisema refleksiooniga taas Vietnamist ning mitte just kõige soodamatest tingimustest.

Nguyeni romaan tegeleb üldinimlike teemadega nagu naise ideoloogiline väärtus ja inimese kehaline väärtus, lapse väärtus ja inimelu kaitsmise kohustus, sõjakorra eripära nende ideoloogiate kontekstis ning vabaduse hind. Kuid üldinimlikud-emotsionaalsed küsimused kaalub üles poliitiliste teemade paljusus.

Peategelane on siiski eelkõige sõdur ning allutatud kommunistlikule ideoloogiale. Räägitakse sellest lähtuvalt ka kommunismist ning kommunistlikest rezhiimidest, ameerika võitlusest kommunismiga ning rezhiimide efektiivsusest, moraalsusest ning headusest.

All was quiet on the riverbank except for the river's throaty whisper. No one was screaming for his mother, and it was then I knew that the darker marine was also dead. I turned to Bon and in the lunar light I saw the whites of his eyes as he looked at me, wet with the sheen of tears. If it wasn't for you, you stupid bastard, Bon said, I'd die here. He was crying for only the third time since I had known him, not in that apocalyptic rage as when his wife and son died, or in the sorrowful mood that he shared with Lana, but quietly, in defeat. The mission was over, he was alive, and my plot had worked, no matter how clumsily or inadvertently. I had succeeded in saving him, but only, as it turned out, from death. (400)

Lisaks sellele tuleb juttu aasia-ameeriklaste identiteediotsingust, ühel maal sündimisest ning teisel maal elamisest, ning ühel maal sündimisest kuid välimuse põhjal sinna mitte kuuluvaks arvatusest.

Nguyeni romaan on poliitiliste küsimuste üle mõtisklejatele kindlasti huvitav lugemine. Armastusromaaniga ega seiklusromaaniga tegu pole, sest kauneid kohtumisi armastajatega ette ei tule. Protagonist armastusseiklused on pigem ideoloogilises mõttes ühtimised kaaslase vabaduse säilitamise saatel, sidemeteta kehalise - mitte armastuse, vaid pigem iha - väljendus oma mineviku või oleviku hirmsate mõtete ja kohustustega.

"Sympathizer" on põnev, ootamatult hirmus ning mõtlemajättev romaan vabaduse hinnast, ideoloogia ohvriks langemise ohtudest, mehe väärtustest ja kuuluvuse olulisusest ning ebaolulisusest. Samuti on Nguyen teinud imetlusväärset tööd hulgaliste materjalidega - keda teema enam huvitab, see leiab romaani lõpust paari lehekülje pikkuse abimaterjalide nimekirja.

Ajaloolise või poliitilise romaani huvilistele kindel lugemissoovitus.